Kasvasid ühes aias õunapuu ja arooniapõõsas.
Iga päev vaatas arooniatüdruk üles puuokstesse ja imetles, kuidas õunapoiss järjest suuremaks paisus ning kuidas tema palged üha rohkem õhetama hakkasid. Aga kahjuks oli õunapuu kaugel ja õunapoiss kõrgel.
Ei jäänud arooniatüdrukul muud üle, kui nukralt õhata ja ainult unenägudes sai ta sinna üles, õunapoisi embusesse. Ühel hommikul ärgates ei näinud arooniatüdruk aga enam oma armsamat – öine tuul oli ta puu otsast alla sikutanud.
Õnnetult kössitas õunapoiss puu all koos oma õdede-vendadega. Varesed käisid neid seal nokkimas ja isegi siil käis nuusutamas. Oi, kuidas oleks nüüd väike arooniatüdruk tahtnud talle appi minna, aga kus sa siis saad, kui sabapidi oksa küljes kinni oled.
Ühel päeval tuli õunapuu alla inimene ja korjas mahapotsatanud õunu. Teiste hulgas läks kaussi ka meie kangelane. Arooniatüdruk oli juba meelt heitmas, valmistus mõttes hüvastijätusõnadeks ning jõudis juba paar pisaratki poetada. Äkki märkas ta, et inimene läheneb tema põõsale. "Võta mind ka!", hüüdis arooniatüdruk. Justkui oleks inimene teda kuulnud, korjas ta just selle kobara, kus väike arooniatüdruk koos oma sõpradega rippus ja poetas kaussi õunte juurde.
Vaene arooniatüdruk värises suurest kohtumisrõõmust ja ärevusest, olgugi et õunapoiss ju veel ei teadnud tema suurtest tunnetest.
Seni, kui nad koos kausis tuppa jõudsid, oli õunapoiss jõudnud arooniatüdrukut märgata ja temasse armuda – nii ilus ja jumekas oli too preili.
Käsikäes üksteisele silma vaadates mindi ka potti ja seal keesid nende tunded veel kuumemaks.
Nüüd saavad nad rahulikult ühes purgis kauneid hetki jagada ja üksteisele möödunud suvest lugusid rääkida.
Usun, et selliseid lembelugusid võivad praegu paljud kirjutada, sest kiire hoidistamise aeg on käes. Usinad perenaised hoolitsevad ju ikka selle eest, et talveks oleks midagi purki pistetud.
Selle aasta suvi hakkab otsi kokku tõmbama. Ehkki päevad ja isegi ööd on veel suviselt soojad, on siiski tunda juba sügise niisket hingust ja looduse märgid ütlevad, et varsti on ta tulemas.
Loodan, et mööduv suvi pakkus kõigile mõnusaid, südantsoojendavaid hetki. Kes jääb mõnda toredat reisi meenutama, kelle hingekeeled pani helisema laulu- ja tantsupidu, kes veetis kosutava puhkuse kodus laste- ja lastelaste seltsis. Kandke neid hetki endaga kaasas ka läbi pimeda sügise, head emotsioonid aitavad hallaja üle elada.
September on just see kuu, mil saab alguse nii mõnigi tee – nimelt paljudel algab koolitee. Neil, keda see tee juba mitmendat aastat ootab, ei olegi ehk põnevust nii palju, aga 1. klassi minejatel on see kuu kindlasti eriline. Kõik on uus – sõbrad, õpetajad, igapäevased tegevused.
Andrus Kivirähk on raamatus “Mees, kes teadis ussisõnu” kirjutanud, et inimene peab olema õppimisvõimeline, mitte nagu känd.
Soovin, et alanud õppeaasta oleks täis tahtmist teada saada ja valmisolekut õppida uusi asju. Tegelikult ei pea ju õppimiseks tingimata koolis käima – õppida ja ka õpetada saame me igal hetkel, kui selleks ainult soovi on.
Igalt inimeselt, kellega me kohtume, on võimalik õppida, igast hetkest, mis elu meile toob, saame enda jaoks midagi uut ja huvitavat.
Sumedat suvelõppu!
Lea Rand
