Emakeelepäevaks

Sain ükskord emalt oma esimesed sõnad,

siis, kui mul enesel ei olnud sõnu veel.

Ja sellest peale eesti keele kõla

kui käsipuu on toeks mu eluteel.

Nii sain ma kingituseks mere, maa ja taeva -

kõik oma karehalli kodumaa.

Sain töö ja õnne, armastuse, vaeva

ja laulu, milleta ka elada ei saa.

Mu rahva saatuse, ta iidsed rännurajad

on tänaseni hoidnud alles emakeel.

Siin püsib kõik, mis kestnud aastasajad,

ja leiab nime see, mis pole loodud veel.

Said minu lapsedki mult esimesed sõnad,

siis, kui neil enestel veel polnud sõnu suus,

et püsiks edasi me rahva keelekõla

ja kestaks meie jaoks veel aeg ja ilmaruum.

Kes teab, kui kaugele meid viivad teed ja aastad?

Ükskõik, kui omaseks saab mõni teine keel,

kuid pea ja südame võib anda kodust kaasa

vaid üks ja ainuke – me endi emakeel.

/I. Põldsaar/

14. märtsi, luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, hakati Eestis emakeelepäevana tähistama 1996. aastal Ida-Virumaa Sonda põhikooli kauaaegse õpetaja Meinhard Laksi eestvedamisel.