Kes Sa oled ja kust
tuled?
Olen üks tavaline
Eesti riigi kodanik, kes on suurema osa oma elust elanud
Ida-Virumaal. Kohtla-Järve linnas, Jõhvis ja viimased ca 10 aastat
Pühajõel.
Öeldakse, et me
kõik tuleme lapsepõlvest. Kus möödus Sinu lapsepõlv ja mida Sa
kodust kaasa oled saanud?
Lapsepõlv möödus
Kohtla-Järvel. Isa oli kaevur, elasin Kaevuris ja sõbradki olid
seal. Kooliteed alustasin Kohtla-Järve 1. Keskkoolis.
Põhikooli lõpetasin
aga Roela koolis, kuna pere kolis sinna.
Edasi Viljandi
kutsekool ja erialaks autoremondi lukksepp. Siis ajateenistus Odessa
lähedal Bolgradis.
Peale sõjaväge
töötasin Autoteeniniduses, Voka EPTs, siis õppimised erinevates
koolides ja ametis Kohtla-Järve rajooni parteikomitees, Kohtla-Järve
KEKis. Peale Vabariigi taaskehtestamist sai hakata piirivalvet ja
kaitseväge taastama. Selles liinis olin erinevatel ametikohtadel
kuni reservi arvamiseni 2007. aastal. Peale seda määrati mind
Ida-Viru maavanemaks. See oli tähtajaline ametikoht, mis sai otsa
2012 detsembril.
Nüüd siis olen
valitud Toila Gümnaasiumit juhtima.
Kelleks tahtsid
lapsepõlves saada?
Lapsepõlves tahtsin
saada metsavahiks. Meeldis metsas viibida, loomi, linde jälgida ja
meeldisid ka relvad. Sealt ka soov jahimeheks saada. Mingil ajal oli
kõva kihk autojuhiks saada.
Kus oled õppinud?
Miks valisid just selle eriala?
Peale põhikooli läksin
õppima Viljandi kutsekooli. Sõbrad ees ja mina puntis, kuna olin ka
suur tehnikahuviline.
Kui aru pähe tuli, sai
edasi õppima hakatud. Õppisin Kehtnas, kõrgkooli lõpetasin
Leningradis. Kõrgkool oli küll punane, aga andis tugeva põhja
alla. Piirivalve ajal lõpetasin Sisekaitseakadeemia. Kaitsejõududes
teenides Soome Kindralstaabi akadeemia erikursuse ja magistriõppe
Tallinna Ülikoolis, kus minust sai sotsiaalteaduste magister.
Miks just nii? Eks minu
valitud tee tingis ka vastava hariduse omandamise.
Kui valmis oled
muutusteks – uuteks kohtadeks, uuteks inimesteks?
Peab ütlema, et ma
armastan riske võtta, kuid läbimõeldult ja mõtestatult. Inimesi
ma usaldan, kuid kui usaldust kuritarvitatakse, olen ma kõva käega.
Mis on Sinu jaoks
elus tähtis?
Tähtis on koostöö ja
positiivne suhtumine iseendasse ja lugupidav suhtumine
kaasinimestesse ja ka loodusesse.
Mis teeb tuju heaks?
Tuju teeb heaks see,
kui tegevusel on positiivne tulemus ja kui sellest tulemusest
tunnevad kaasinimesed rõõmu ja rahuldust.
Mida hindad
inimestes? Elus üldse?
Inimestes hindan
positiivsust ja vastastikust lugupidamist, ausust, lojaalsust ja
initsiatiivi. Loomulikult ei saa kõikidelt inimestelt nõuda üüratut
ettevõtlikkust, kuid ka pisikestes asjades saab ilmutada
loomingulisust ja tehatahtmist.
Kõige halvem on
ükskõiksus ja empaatia puudumine.
Õnneks ei seisne
inimese elu ainult töös. Millega tegeled vabal ajal meelsasti?
Kõige rohkem naudin
musitseerimist seltskonnas, kes sellest hoolib.
Olen ka jahimees ja
kalamees, kuid mitte kõige suurema kirega. Meeldib, kuid ei aja
hulluks.
Koos Aare Rebbaniga 24. veebruari hommikul pidulikul lipuheiskamisel Toila Gümnaasiumis. Foto: Väino Aul |
Oled nüüdseks juba
kaks kuud Toila Gümnaasiumi juhtinud. Millised on muljed peale
esimesi töönädalaid?
Kaastöötajad on
töökad ja tublid. Koolis on tore ja rahuldustpakkuv õhkkond.
Eraldataks ainult vahendeid, mis kindlustaksid õpetajatele tugevama
kindlustunde ja elu, mis ei sunniks senti pihus veeretama.
Millisena hindad
Toila Gümnaasiumi olukorda praegu ja millisena näed seda tulevikus?
Kas peale riigigümnaasiumi valmimist Jõhvis säilib Toilas
gümnaasium?
Gümnaasium on täna
kogukonna soovidest tulenevalt jätkusuutlik. Kindlasti Jõhvi
Riigigümnaasiumi käivitamine ei ohusta meie kooli tulevikku ja kui
kogukond soovib, ei kao see kuhugi.
Tänan!
Küsis Lea Rand
No comments:
Post a Comment