Noored aitavad valla kultuurikangast kududa

Küllap on uudis Toila Gümnaasiumi tublidest noortest, kes juunikuus oma laulud-tantsud keset Londoni linna laiali laotasid, jõudnud kõikjale. Sündmus oli märkimisväärne veel seetõttu, et eelmisest reisist polnud aastatki möödas ja noori oli seekord lausa külla kutsutud.

Jaanipäeva hommikul asusime teele, kohvrites kõigele tavapärasele lisaks veel rahvariided ja jalanõud, kaabud ning muu vajalik tantsuatribuutika. Kergema pagasi nimel olime esialgu küll teistsuguste kostüümidega arvestanud, aga alati ei lähe kõik nii, nagu plaanitud ja meie rahvariided on samuti laias maailmas esitlemist väärt.

Kahel õhtul oli meil suurepärane võimalus rõõmustada nii londonlasi kui ka sel hetkel Travel Joy Hostelis viibivaid turiste. Pooletunnine tantsukava välisterrassil tekitas möödujateski huvi ning noori filmiti ja pildistati päris palju. Kuna hostel paiknes tiheda liiklusega tänava ääres, siis tõi lakkamatu autodevool kaasa hulgaliselt signaaltervitusi. Laulutüdrukud astusid oma kavaga üles hiljem, kui vaba mikrofoni õhtu oli hoo sisse saanud. Teade eestlastest, kes esinema hakkavad, levis kulutulena ja nii mõnigi artist tervitas meid enne oma esinemise algust ning rääkis, mil moel ta Eestiga seotud on. Ühel muusikul oli eestlasest ülemus, teine oskas päris ilusas eesti keeles öelda: “Sul on ilusad silmad.” See kõik tekitas meis loomulikult elevust. Laulutüdrukute kava võeti väga soojalt vastu, plaksutati kaasa ja kuna paar laulu esitasime ka inglise keeles, siis leidus neidki, kes mõne viisijupi meiega koos laulsid.

 Meie ühtehoidev seltskond omandas sellelt reisilt mitu hiilgavat kogemust. Esiteks saime korraliku vastupidavustreeningu. Olime varahommikust peale jalul ja külastasime Londonis neid paiku, kuhu eelmisel korral ei jõudnud. Vastu õhtut hostelisse saabudes saime tunnikese puhata ning juba oligi aeg särada. Teine suurepärane kogemus seisnes selles, et pidime oma rahvatantsude ja laulude sõnumi viima inimesteni, kellest suurem osa arvatavasti esmakordselt eesti kultuuriga kokku puutus. Tehnilise poole pealt aitas meid professionaalne heliinsener Gregor, kellele meie kava väga meeldis. Kiidusõnu vaprate noorte kohta jagasid nii pealtvaatajad kui ka hosteli personal. Teele saadeti meid sõnadega: “Järgmisel aastal jälle!” Kui oleks toetajaid, kes finantsilisele poolele õla alla paneksid, siis loomulikult! Hetkel peame aga end lohutama mõttega - kunagi ehk tõesti. Toimunud reisi eest täname südamest Toila valda, Toila SPA-d, Toila Hariduse- ja Kultuuriseltsi, Toila Jahtklubi, Saka rahvamaja, Mäetaguse rahvamaja, Toila lasteaeda, Hannes Pertelit, Andra Pärnamäed, Aare Rebbanit ja paljusid teisi. Mina õpetaja ja reisi eestvedajana olen otsata tänulik lapsevanematele, kes igakülgselt meie sõitu toetasid. Need kirjad, mis Londonist tagasi jõudes lapsevanematelt minu meiliaadressile saabusid, tegid südame väga soojaks. Sellise toetusega ei ole mulle ükski ettevõtmine liiga raske. Samuti tahan tänada tugimeeskonda koosseisus Helle Astok, Külli Guljavin ja Sigrit Ustav – kui läheme uuele ringile, olete ikka minuga kaasa oodatud!

Ja need noored, need noored… Vahel ma mõtlen, toimub see ikka päriselt? Või näen ma und? Minu suureks õnneks – tõepoolest päriselt. Need noored on imepärased! Reisi õnnestumise nimel käisid nad mitmeid kordi esinemas ja leidsid ka muid võimalusi rahateenimiseks. Seda kõike oma põhitöö, õppimise kõrvalt. Kes taidlust imelihtsaks peab, võiks peale tööpäeva lõppu minna ning püüda laulude ja tantsudega inimesi lõbustada, aga teha seda nii, et see oleks nauditav ja publik teid välja ei vilistataks. Augustis, oma suvevaheajal, ei pidanud nad paljuks kokku tulla, et lüüa kaasa Muinastulede kavas. Nad on valmis tulema proovidele ja esinemistele oma puhkehetkedel ning nädalavahetustel.

Oktoobris ootab ees rahvamajade päev ja novembris sõidetakse Kiviõli elanikke rõõmustama. Kõik needsamad noored lõid äsja ETV võttemeeskonna ja lavastaja Ain Mäeotsa käe all kaasa “Eestimaa õpib ja tänab” vaheklippide filmimisel. Kuidas saaksin mina öelda, et olen väsinud? Ehkki mõnel hetkel olen tõepoolest väsinud ja eks ole mu töös ka probleeme ning isegi väga haigettegevaid hetki või suhtumist. Kuid ma ei soovi tänast rõõmsat lugu ära rikkuda ja kirjutan sellest kunagi teinekord. Siis, kui tunnen, et enam vaikida ei saa. Hetkel aga tahan mõelda nendest – noortest, kelle pärast on ka sombusel hommikul tore kooli minna või jaksata hilisõhtul rampväsinuna uute ettevõtmiste osas pead murda. Järelkasvu pärast ei pea veel samuti praegu muretsema. Näiteks “Päikesekillukeste” koor esines 1. oktoobril rahvusvahelise muusikapäeva raames Jõhvis Jewe keskuses. Kusjuures koos tütarlasteansambliga anti 40-minutiline kontsert ja seda ainsa üldhariduskoolina meie maakonnas!

Seepärast ongi Toila Gümnaasiumi lapsed kuldaväärt! Kas me oskame neid alati hoida? Soovin, et oskaksime. Minu südames on nad erakordsed, parimatest parimad. Minu hinge on nad kõvasti sisse kasvanud. Nemad koovad meie valla kultuurikangasse nooruslikult rõõmsat mustrit.

õpetaja Anu Pungas