Haldusreformist

Haldusreformi eesmärk on, et kõik Eesti omavalitsused suudaksid pakkuda tasemel avalikke teenuseid ja tagada piirkondade konkurentsivõime kasvu. Reformi tulemusena peab märgatavalt suurenema omavalitsuse juhtimise kvaliteet nii volikogude kui valitsuste poolel ning nende võime suunata piirkondlikku arengut.

Detsembris 2015 esitas riigihalduse minister kooskõlastusringile haldusreformi seaduse eelnõu.

Ehkki seaduseelnõu on alles menetluses, ei ole paljud omavalitsused jäänud ootama selle lõplikku kinnitamist valitsuses ja Riigikogus, vaid teinud juba arvukalt ühinemisläbirääkimiste ettepanekud.

Sama rada on läinud ka Toila vald.

21. jaanuaril said ümarlauas kokku vallavalitsuse ja volikogu liikmed, et teha kokkuvõte ja anda ülevaade seni toimunud kohtumistest teiste omavalitsustega. Konsultatsioone ühinemise teemadel on peetud erinevas formaadis.

Roland Peets nentis, et haldusreformi temaatika maakonnas on üpris keeruline – põrkuvad huvid, huvipuudus ja ka hirmud. On omavalitsusi, kus ollakse arvamusel, et ega sellest nagunii midagi välja ei tule ja aktiivseid omavalitsusi, kus vaadatakse laiemat pilti ja ollakse aktiivsed ise lahenduste otsimisel ja väljapakkumisel. Viimaste hulka kuulub ka meie vald, kus vaadatakse haldusreformi mitte kui kohustust, vaid võimalust.

Paljud väikesed omavalitsused on praegu kurvas seisus nii tööealise elanikkonna, kui ka tulumaksu laekumise osas ühe elaniku kohta.

Siin mõned andmed Toila valla hetkeseisu kohta: elanike arv 2312, nendest 18,69% muukeelsed (vene 432), tööealisi elanikke 1479 (63,58%), eelarve ühe elaniku kohta 1,22 tuhat, tulumaksu laekumine ühe elaniku kohta 0,66 tuhat. Valijate arv 1938, eelarve maht 2,81 miljonit.

Liitumine mõne väiksema lähivallaga annaks meile ehk kokku 5000 elanikku (haldusreformi põhimõtteline otsus: rakendada haldusreformi kriteeriumina kohaliku omavalitsuse üksuse minimaalset elanike arvu – 5000 elanikku), kuid see ei tähenda meile ellujäämist, sest lähtudes sellest, et elanikkond maal väheneb pidevalt, võib juhtuda, et mõne aasta pärast oleme jälle sama probleemi ees. Liitumisel ainult Jõhviga võib juhtuda see, et homme oleme nagu Kose küla, kus midagi ei toimu. Meie tahame, et asjad ei läheks samamoodi ja peale liitumist oleks ühinenud omavalitsused võrdsed.

Seepärast on mõistlik, et loodav uus omavalitsus oleks piisavalt suur, kuhu on kaasatud ka teised maapiirkonnad ümber Jõhvi – nii tekiks maapiirkondade tasakaal ja nende meelsus ja hääl saaks mõjule ka suurvallas.

27. jaanuaril toimunud volikogu istungi ajaks oli selge, et Jõhvi on kutsunud liitumiskõnelustele Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme valla. Toila vallavolikogu nõustus sellega ja tegi ettepaneku lisaks eelnevatele ka Mäetaguse ja Illuka vallale.

Roland Peets märkis, et läbirääkimiste algatamine ei tähenda kohe liitumist – see pole lõpplahendus, vaid alles pika tee ja arutelude algus, mille käigus võib veel paljugi muutuda. Samuti ütles volikogu esimees, et „uks võiks lahti olla“ ka edaspidi, juhuks, kui keegi on veel huvitatud meiega liitumisest.

Läbirääkimistele kutsutud omavalitsustel on aega vastamiseks kaks kuud, ent lootus on, et lähema kuu ajaga on selge, kellega lõpuks ühise laua taha istutakse.

Kohalike omavalitsuste liitmine on vaid üks osa haldusreformist, mille eesmärgiks on parem riigivalitsemine, kirjutab Postimehe arvamusloos haldusreformi ekspertkomisjoni liige Veiko Sepp (Tartu Ülikool).

Haldusreformi uus katse on saamas sisu ja vormi. Vabariigi valitsus kiitis heaks kohaliku omavalitsuse (KOV) üksuste ühendamise ajakava ning tuleviku kohaliku omavalitsuse üksuse miinimumsuurusena viis tuhat elanikku. Eesmärgiks on seatud, et pärast 2017. aasta kohalike volikogude valimisi on Eestis omavalitsusüksused, «kes suudavad pakkuda inimestele paremaid avalikke teenuseid, tagada piirkondade konkurentsivõime kasvu ning täita iseseisvalt neile seadusega pandud ülesandeid». Viimane on tsitaat haldusreformi seaduse eelnõu esialgsest versioonist.

Elame, näeme!

Lea Rand