Gümnaasiumiharidusest Ida-Virumaal: tugev kodulähedane põhikool nõrga vallagümnaasiumi asemele

Kerda Eiert, Toila abivallavanem:

Käesolev aasta on Toila valla haridusvaldkonna jaoks oluline. 
Nii Kohtla-Nõmme Koolis kui ka Toila Gümnaasiumis on arengukava koostamise aeg. See tähendab, et peame analüüsima oma koolide senist tegevust ausalt ja tulevikku vaatavalt. 
Kas tänane kool on see, millist me tegelikult tahame? Millised võiksid olla meie koolide suunad, eesmärgid ja vajadused, et tagada jätkusuutlikkus ja kvaliteet? 

Need on küsimused, mille ees me täna oleme ja ühiselt vastuseid peame leidma. Kindlasti vajab eraldi tähelepanu Toila Gümnaasium. 
Kuidas jätkata, kui meist 20 km raadiuses asuvad kaks riigigümnaasiumit? 

Antud küsimuses toimub 31. märtsil Ida-Viru haridusklastri eestvedamisel Ida-Virumaa gümnaasiumiharidust puudutav seminar, kuhu kõik huvilised on oodatud kaasa mõtlema. Täpse info seminari toimumise koha ja päevakava osas paneme peagi Toila valla kodulehele. 

Eesmärgiks on edaspidi igas Toila Valla Lehes käsitleda erinevaid vaatenurki ja arvamusi, mis puudutavad meie haridusvaldkonda. Esimene artikkel on Kohtla-Järve Gümnaasiumi direktori Hendrik Aguri poolt, kes tuleva gümnaasiumihariduse seminari valguses toob mõtisklemiseks välja oma nägemuse hariduse jätkusuutlikkusest Ida-Virumaal. 


Harjumuse jõud on suur ja inimeste identiteedi ning väärikuse tunne samuti. 
Kui räägitakse haridusvõrgu reformimise vajadusest, siis seda küll kuuldakse, aga ei kuulata, milleks see vajalik on. Või siis: ega see meid ju ometi puuduta. Seega igasugune jutt mõne kooli või kooliosa ümberkorraldamisest, liitmisest või sulgemisest on igaühe jaoks valulik. See on seotud emotsioonide ja mälestustega: „Juba minu vanaisa käis selles koolis, mina ja lapsedki ning kõik peab jääma nii nagu on olnud.“ Kahjuks selline arusaam võib pikas plaanis paljugi kahju tekitada. Ajalooline mälu on hea ja vajalik, aga ka ratsionaalne mõtlemine ja arusaamine. 

Milleks on kool ja kelle huvides? Kas töötajate? Et täpselt samad õpetajad, kes on juba seal kaua olnud, saaksid palju aastaid edasi töötada ja „koormuse täis“? Või on kool õpilase arenguks? Kaasaegses maailmas hästi hakkama saava, kohe-kohe värske ja toimeka noore tulevikutegijale. Kui need asjad selgeks mõelda, on võib olla lihtsam mõista ja mõtestada, milline ja millise kvaliteediga peaks olema kool. Kas igas külas ja vallas peab olema tingimata gümnaasiumiosa? Piisab ehk seal kodulähedasest tugevast põhikoolist, millel jätkuks jõudu ja ressurssi kvaliteetse põhihariduse võimaldamiseks? 

Ida-Virumaa vallad peaksid hästi läbi mõtlema, millist eesmärki täidavad nende koolides tegutsevad gümnaasiumiosad. Kas on see traditsioonide jätkamine asja pärast iseeneses (nii on ikka olnud) või on mõni muu kaalukas hariduslik põhjendus?

Kui vaadata Ida-Virumaa vallakoolide gümnaasiumiosade tulemusnäitajaid: kõrgkoolidesse õppima pääsejad, riigieksamite tulemused, vabariiklikel aineolümpiaadidel osalejad ja seal arvestatavaid kohti saavutanud õpilased, siis häid näiteid Ida-Virumaa vallakoolide gümnaasiumiosade põhjal palju ei leidu. Trend on miinusmärgiga. Kahjuks võib tänaste seaduste järgi gümnaasiumi lõpetada kasvõi ühe punktiga riigieksamil (varem 20 punkti sajast). Nii on väikestel gümnaasiumitel vaba voli tõlgendada ka riiklikku õppekava. Kokkuvõttes võib kujuneda nii, et vallagümnaasiumide sisuline kasu on 16–19-aastaste noorte lapsepõlve pikendamine. Selmet nad omandaksid konkurentsivõimelise gümnaasiumihariduse, millega saaks edasi õppima minna tublidesse ülikoolidesse Eestis ja välismaal. 

Väga suure vastutuse võtavad vallad koolipidajatena. Vallajuhid tihti arvavad, et kõik on hästi ja n-ö väljastpoolt ei ole neid vaja tulla õpetama. Mina arvan, et tuleks uhkus alla suruda ja püüda mõista vastutust ja mõnikord ka samm tagasi astuda. Olen jätkuvalt seisukohal, et väikeste gümnaasiumide pidamine ei taga konkurentsivõimelist haridust ja sellise hariduse võimaldamine noortele ei ole vastutustundlik. 
Väikeste valdade esmaülesanne on tagada kodulähedane kvaliteetne põhiharidus. Las gümnaasiumiharidus koondub sinna, kus on rohkem kompetentsi, võimalusi ja vahendeid. Konkreetset ja sisulist haridusvaldkonna tegevuskava ei julge vallad ellu viia, sest tihti on elanikud, ehk valijad muudatuste vastu ja selletõttu on vallajuhid lõksus. Teed valusa aga vajaliku reformi – tagasi ei valita, ei tee midagi erakorralist – võidakse valida kah. Aga pika adraseadmise ajal õpilased õpivad ja kasvavad ning iga aasta on noortele tähtis ning seda ei tohiks kaotada. Tihti on vallaelanikud seisukohal, et gümnaasium peab olema ja jääma, sest seal kus on gümnaasium, käib ka elu. Säilib inimeste usk, et paik on eluvõimeline. See on nagu surnud ring. 

Kas gümnaasiumit on ikka vaja pidada selleks, et oleks aktiivne kohalik elu? Minu arvates see lähenemisviis ei ole õige. Gümnaasiumi eesmärgiks on õppija areng – konkurentsivõimeline ja elus hästi hakkama saav noor inimene, kes saab hea hariduse, et elada õnnelikult ja panustada targalt ühiskonda tagasi. 

Ka gümnaasiumiosa rahastamismudel ei toeta sugugi väikese gümnaasiumiosa pidamist. Üliväikese gümnaasiumiosaga 1.–12. klassiga täistsüklikoolis, kus gümnaasiumiõpilasi on alla saja, rahastatakse gümnaasiumiosa pidamist põhikooli arvelt ja see on fakt.

 Koolivõrgu korrastamisel on laiem mõju ning väikese õpilase arvuga gümnaasiumiosa pidamise lõpetamine annaks paremad võimalused põhihariduse tugevdamiseks. Mina soovitan kaaluda Ida-Virumaa valdadel võtta esimesel võimalusel vastu otsused gümnaasiumiosade sulgemiseks, hiljemalt ühe-kahe aasta jooksul. Iga aasta on noorte elus tähtis ja väiklane oleks saabuvate valimiste tõttu asjaga venitada. 

Riigigümnaasiumid on Ida-Virumaale loodud ja täies elujõus selleks, et pakkuda siinsetele noortele kvaliteetset haridust. Väikeste gümnaasiumiosade aeg on ümber ja seda tuleks mõista. Transport maakonna siseselt ei ole gümnaasiumiealisele inimesele enam takistuseks.

Praegused katsetused turgutada väikeseid gümnaasiumiosi „imesuundadega“ on gümnaasiumihariduse kvaliteeti ja tegelikke eesmärke silmas pidades silmakirjalikud. Millised suunad, millised klassid? See on eilne päev. Spordi, korvpalli, riigikaitse jne. See ei ole enam tänapäevane gümnaasium ega kaugeltki mitte gümnaasiumi ülesanne. Sulepeast välja imetud „suundade“ vahvad pealkirjad, et millegagi meelitada noori oma kooli juurde. 

Kes ja millise kompetentsiga on need õpetajad, kes väikestes kohtades imeliste nimetustega kursusi annavad? Siin on palju küsitavusi. Kus on majandus, ettevõtlus, psühholoogia, loodusteadused ja kümned ning kümned praktilised valikud, mida suudavad pakkuda suuremad riigigümnaasiumid? Moodsates riigigümnaasiumides ei ole enam mingisuguseid klasse. Õppekorraldus on dünaamiline ja palju valikuid pakkuv. 

Vallajuhid, palun olge vastutustundlikud. Aga õpilased, teie avage silmad ja vaadake, mida pakuvad koolid teie vallapiiridest kaugemal. Gümnaasiumis õppimisel ei ole kaugus koolist enam oluline. Tähtis on haridus ja selle kvaliteet, mille te saate, sest sellest sõltub teie edasine elu – õnn, hakkama saamine ja elutee. Toon näite. Kui Ida-Virumaa mõnes väikeses gümnaasiumis sooviks mõni gümnaasiumi teise aasta õpilane korea keelt või investeerimise aluseid õppida ja mõned teised õpilased samal ajal süvendatult astronoomiat või elu keemiat, siis vaevalt neid soove suudetakse väikeses gümnaasiumis täita. Põhjuseks on õpilaste vähesus, mis kahandab valikute võimaluse minimaalseks. 

Kujutage ette, et 10. klassis õppival kaheksal õpilasel on kaheksa erinevat soovi ja huvi valikainete valikuks. On ju selge, et igale õpilasele ei ole võimalik palgata õpetajat kursuse andmiseks. Järelikult soovitud kursust ei avata ja sellega on jutt lõppenud. 
Suures koolis on tõenäosus, et neile kaheksale valikule on ka teisi huvilisi nii, et õppegrupi suuruseks tuleb 10–15 huvilist ja sel juhul saabki õppegrupi avada. Seega väikestes gümnaasiumides puudub valikute võimalus ja see on probleem. Sellega ongi erinevate koolide õpilased kohe ebavõrdses seisus. 

Näiteks Viljandi gümnaasiumis on võimalik valida 61 valikkursuse vahel. Kohtla-Järve uues riigigümnaasiumis 51 valikkursuse vahel, aga võimalused avarduvad veelgi. 

 PISA 2018 tulemuste poolest, millega mõõdetakse just põhikooliõpilaste tulemusi, on Ida-Virumaa kõikides valdkondades Eestis viimasel kohal. Ehkki see on Euroopa ja Venemaa mõistes keskmisel tasemel, siis Eestis siiski viimasel. Aga miks mitte kasvõi Eesti keskmisel? 

Seega tuleb KOVide ressurss suunata Ida-Virumaal tugeva kodulähedase põhihariduse pakkumisele. Noored peavad saama parima võimaliku hariduse. Riik on tulnud siia, et pakkuda uute riigigümnaasiumidega tugevat gümnaasiumiharidust ja ma arvan, et on põhjust usaldada riiki. Kohalikel omavalitsustel tuleks olla kindlameelne ja teha vajalikud otsused, et saaksime olla ka Ida-Virumaal võrdselt ülejäänud Eestiga maailma tipus.

Hendrik Agur Kohtla-Järve Gümnaasiumi direktor