Laulude ja tantsude kaudu sõprust sõlmimas

Koolivaheaja teisel päeval, 2. juuni varahommikul kella 6 paiku võis nii Vokas, Pühajõel kui Toilas näha reisikottidega lapsi. 7.-9. klassi tantsurühm ja ansambel “Päikesekillukesed” sõitsid külla oma Poola sõpradele. Sihtkohaks oli linn nimega Niepolomice. 

Suhted poolakatega said alguse eelmise aasta augustis, kui meie kooli külastasid Dorota Kulesza ja Angelika Stelmaszyk. Aasta jooksul täpsustusid esialgsed koostööplaanid, õpilaste vahel tihenes kirjavahetus ja terve õppeaasta jooksul harjutasime laule ning tantse, et viia külakostiks osa oma maa kultuurist.

Sõit oli päris pikk, aga keegi ei kurtnud. Kuna meil oli kaasas patareidel töötav CD-mängija, siis lasksime bussis lauludel kõlada. Õhtul kella kaheksaks olime Poolas. Peatusime Lomzas, hotellis Gromada, et hommikul teekonda jätkata. Leppisime kokku, et hommikusöök on kell 8. Punktipealt kell 8 seisis terve meie rühm hommikusöögi ootel, puudusid ainult bussijuhid. Kui läksin asja uurima, leidsin nad bussi juures askeldamas ja mulle tuletati meelde, et eelmise õhtu kokkuleppe kohaselt oli hommikusöök kell 8 ning ärasõit kell 9, mida nende käekell ka juba näitas. Tuli välja, et nad olid unustanud oma ajanäitajad Poola aja järgi seada. Peale hommikusööki sõit jätkus, vahelduvalt päikeses ja siis jälle meeletus vihmasajus. Bussiakanast võis näha mitmeid piirkondi, kus põllud ja heinamaad olid vee all. Ka aedades olid kartulivaod vett täis.

Kohale jõudsime kella 5 paiku. Meid majutati 8-kohalistesse majakestesse. Peale õhtusööki oli Poola lastel plaan meile linna tutvustada, aga plaaniks see jäigi, kuna vihma kallas nagu oavarrest. Meie järgmistesse päevadesse mahtus Krakowi linnaekskursioon ja Wielicka soolakaevanduse külastus, aga ka Poola-Eesti kultuuriõhtu ja osalemine nende koolitundides. Õpetaja Helle Astok oli esitatavateks tantsudeks valinud kõik hoogsad lood ja poolakad polnud aplausiga kitsid. Eriti meeldis neile aga poiste “Pulgatants”. Tüdrukud esitasid vähendatud koosseisus ka neidude rühma “Kaera-Jaani”. ”Päikesekillukeste” ansamblil oli kõige muu hulgas ette valmistatud kaks poola rahvalaulu. Meie esinemiste vahele oli tore vaadata nende tantsijaid ja lauljaid. Eriti põnevad olid nende tantsud – seekord mitte rahvatantsud – kaunid kostüümid ja äärmiselt sünkroonsed liigutused.

Koolitundides mängiti korvpalli, tutvuti esmaabiga, tehti keemiakatseid, kirjutati inglise keeles jutukest, mängiti pilli ja lauldi. Mõned tunnid olid aga täiesti erinevad meie tavapärastest tundidest. Ühes sellises näiteks anti lastele suur tükk paberit ja sellest pidi valmistama midagi, mis väljendab tema jaoks väärtust. Tulemusena tekkisid meie lastel väga erinevad kujud – kõrvaklapid, süda, koer ja palju muud huvitavat. Lõpuks oli vaja meisterdada mõlema maa lipuvärve ja sümboolikat kasutades midagi niisugust, mis meenutaks meie sõprust ning joonistada kõike seda, mis jäi meelde kultuuriõhtult. Eriti vahva oli joonistus, mis meenutas poiste “Pulgatantsu”.

Väga põnev oli ka Wieliczka soolakaevandus, mis on UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud objekt. Kaevandusse laskusime mööda 378 puitastmega treppi. Püha Kinga kabelis, kus kogu sisustus on välja nikerdatud kivisoolast ja mis asub 101 meetri sügavusel, tegime ka rühma ühispildi.

Viimasel õhtul rääkisime tulevikust ja sellest, kuidas meie koostöö edasi võiks minna. Oleme äärmiselt tänulikud meie Poola sõpradele sooja vastuvõtu ja hoolitsuse eest ning loodame peagi kohtuda Eestis. Samuti tahaksin siinkohal ära nimetada kõik, tänu kellele meie reis hästi sujus – Toila vald, Toila Gümnaasium ja Külli Guljavin, AS Toila Sanatoorium, restoran Mio Mare, OÜ Audrius Tuur, bussijuhid Vahur Valliste ja Igor Jelizarov, Kärt Purga, Eduard East, Anti Kalvik, Priit Liiva, Voka Avatud Noortekeskus ja Merle Harjo.

 Lõpetuseks tahan ülivõrdes rääkida ka lastest. Tegelikult on seda hästi raske teha, sest mulle tundub, et nende kiitmiseks ei leidu küllalt häid sõnu. See tantsurühm ja lauluneiud on fantastiliselt tore ja ettevõtlik seltskond. Tantsurühm on meie kooli rahvatantsuau kõrgel hoidnud juba algklassidest peale. Ansamblitüdrukud on peale kohalike esinemiste päästnud nii mõnegi maakondliku sündmuse. Seda isegi siis, kui esinemisest ainult paar päeva enne teada saavad. Suur aitäh teile, head tantsijad ja lauljad, teiega oli tore ja ma loodan, et jätkate samas vaimus. Kui mäletate, siis bussist välja astudes saatsin teid koduteele sõnadega: “Järgmise reisini!” Seega siis... näeme septembris, laulmise-tantsimiseni!

Õpetaja Anu Pungas