Toila noored Saksamaal

8.-16. juunini 2013 said 8 Toila valla noort suurepärase võimaluse osaleda rahvusvahelises kultuurivahetusprojektis YOUTH CULTURE 65XXX - Explore the City Saksamaal, Wiesbadenis.

Meie reis Wiesbadenisse oli ühtaegu nii oodatud kui ka ootamatu pakkumine Saksamaal toimetava organisatsiooni Arco poolt, kes on IVOL-i kauaaegne partner. Projektis sai ühtekokku osaleda 60 noort erinevatest Euroopa riikidest (Hispaania, Prantsusmaa, Läti, Eesti, Kreeka, Poola, Sloveenia, Saksamaa).

Meie reisiplaanid algasid sellega, et noortel tuli anda märku oma osalemissoovist. Kuna lennupiletite hinnad Frankfurti tõusevad meeletu kiirusega, kehtis põhimõte, kes ees, see sees. Viimane koht napsati ühe osaleda soovinu eest ära pooleminutilise vahega.

Osaleda soovijate ja nende vanemate ühisel koosolekul räägiti selgeks logistika, reisirahad ja kõik muu. Edasine planeerimine sujus juba tänu e-postile, sotsiaalmeediale. 8. juuni hommikul 4.45 saime üheskoos lennujaamas kokku ning lend võis alata.

Kõigest mõne tunniga olime ilmatuma suures Frankfurdi lennujaamas ning otsisime S-Bahni pileteid, et sõita edasi Wiesbadenisse. 

 

Wiesbadenis võtsid meid vastu päev varem jõudnud projektikaaslased ning korraldajad organisatsioonist Arco. Noormehed ja neiud majutati erinevatesse kohtadesse. Neiudega läks kaasa Merle ja noormeestega Jaanus. Põnev oli see, et hotellid, kuhu meid majutati, asusid teineteisest pea 10 km kaugusel. Õnneks oli meie projekti „staap“ ehk Arco noortekas-kontor täpselt linna keskpunktis, nii et kõikidel võttis sinna jõudmine aega ca 15 minutit.

Kohe nädala alguses sai iga projektis osalev noor valida erineva töötoa/worksopi vahel, kus nädala jooksul osaleti. Meie noorte lemmikuteks said hip-hop tants, graffiti, dokumentaal ja stop-motion filmid. Töötoad esitlesid enda loomingut ja õpitut 14. juunil Wiesbadenis toimunud noorsookultuurifestivalil "Youth Culture 65XXX", mille peakorraldajateks olid kohalikud noored erinevatest Wiesbadeni linna noorteorganisatsioonidest.

Iga päev algas hommikusöögiga oma majas. Mõned meist pidid hommikusööki ise valmistama, teistel oli hommikusöök hotelli poolt valmis pandud. Need, kes endale ise hommikusööki tegema ei pidanud, olid abiks lõuna-ja õhtusöögi ettevalmistamisel ja koristamisel. 

 

Õhtuti sisustati aega erinevate tegevustega nagu nt kultuuriõhtu, kus iga riik sai end esitleda, oma maa kõige traditsioonilisemaid toite pakkuda. Kui Hispaanlaste trumbiks oli juust, siis meil oli Kalevi kommi ja palju IT-tehnikat, millest igaüks näitas pilti. Teised riigid said aimu sellest, mis on ID-kaardi lugeja, Laulupidu ja kes leiutas Skype. :)

Üks päev oli meil päris vaba, siis käisime Frankfurdis pilvelõhkujaid vaatamas ja otse loomulikult olid peamised vaatamisväärsused ka kaubanduskeskused.

Alljärgnevalt veidi osalenute mõtteid.

Jaanus (juhendaja): „Minu jaoks oli see nädal kosmosereis. Poleks ma eales ette kujutanud, et nõnda huvitavast pakkumisest kasvab välja sedavõrd tugev elamustelaine, mille mõjud kestavad veel pikalt.

Mind hämmastasid kõige rohkem tegelikult meie noored. Nendega oli äärmiselt huvitav rääkida väga erinevatest maailmaasjadest. Mind siiralt rõõmustas see, et on nii palju inimesi, keda huvitab, kuidas maailm töötab ning nad on valmis kõik juppideks lammutama, et pilt veidikenegi selgem oleks.

Lõbu oli meil ikka ülepeakaela! Koguaeg genereeris keegi midagi, mindi naljadega kaasa ja keerati asjad üle vindi...mitmekordselt!!

Mis mulle kõige-kõige rohkem meeldis, oli usaldus. Ma tundsin, et mind usaldati ja samas oli mul väga hea meie noori usaldada - ma teadsin, et võin lasta neil omaette tegutseda (küll hoidsin vahepeal salaja eemalt silma peal siiski, aga tššš!) ja käia.

Mind ja Merlet hüüti issiks-emmeks....noo issina olin ma ääretult uhke selliste laste üle!!!“

Aadi (kommentaar-kokkuvõte pärineb noortepassi enesehinnangulehelt, st. tegemist on tõlkega inglise keelest): „Selle projekti käigus õppisin kuidas väljendada end võõrkeeles. Pidev inglise keeles rääkimine aitab mul kindlasti tulevikus teist emakeelt kõnelevate inimestega pingevabamalt suhelda. Sain aru, et tegelikult meeldib noortele võõrkeeles rääkida ja nad ei karda teha vigu. Niisamuti õppisin enda kohta seda, et ma tegelikult ei pelga võõrastega suhtlemist. Nüüd on see veelgi lihtsam! Mulle näib, et projekt õpetas mulle ka seda, kuidas lahendada probleeme erinevates olukordades.“

 

Liina: „Saksamaa reis oli siiamaani kõige parem reis üldse. Sealt sai palju sõpru ja sai suhelda erinevate inimestega. Väga lahe oli suhelda ka nendega, kes inglise keelt üldse ei osanud, sest see oli keerulisem.

Ööbimiskohaga jäin mina väga rahule, sest võrreldes poiste omaga olid meil väga head tingimused. 

Alguses ei meeldinud mulle see, et liiga palju vaba aega oli, aga tagantjärgi mõeldes oli see tegelikult hea, et päevad tegevusi täis polnud. 

Sealne söök, mida meile pakuti mulle ei meeldinud, aga söögikohad olid ARCOle ligidal, seega nälga ma ei jäänud.

Söögikohtade all ma mõtlen siis McDonaldsit.  
Transport oli ka väga mugav. Busse ei pidanud kunagi kaua ootama ja me oskasime lõpuks juba ilma Merleta nendega ringi liikuda.

Workshop (graffiti) oli VÕIMAS! Jäin oma lõputööga väga rahule ja inimestega, kellega käisin samas workshopis.

Mulle väga meeldisid hommikused ergutusmängud. 
Eelviimane päev oli väga masendav, sest väga raske oli hüvasti jätta nende inimestega, kellega ma seal väga hästi läbi saama hakkasin.“

Merle (juhendaja): „Kogu noortevahetuse märksõnaks pean mina omaltpoolt kindlasti usaldust. Seda nii kaasjuhendaja Jaanuse kui ka Getteri, Kelli, Liina, Kati, Andrease, Aadi, Fredi ja Taavi vastu. Tuleb tunnistada, et reisi meenutades ei mäleta ma, et üles oleks kerkinud erimeelsuseid, podinat. Kõike tehti kaasa rõõmuga ning sageli oldi ka teistele riikidele eeskujuks. Podin tuli vaid õhtul enne ärasõitu. Usun, et projekt andis noortele väga hea võimaluse saada aimu teistest kultuuridest, ka kaugemate naabrite kommetest ja tavadest. Et suhtluskeeleks oli inglise keel, andis projekt kindlasti julgust võõrkeeles suhelda. Ja selle viimase hästi oskamise eest saime korduvalt ja korduvalt kiita! Minule tegi tohutult rõõmu, et noored tõid oma tagasisides välja selle, kui tore on Eestis tegelikult elada. „Meil kõik on nii puhas ja korras! :)“

Fred-Georg: „Olen väga õnnelik, et otsustasin selles projektis osaleda ja eriti hea meel on, et meie seltskond oli sõbralik ja aus. Projekti käigus õppisin tundma teisi kultuure ja samuti sain arendada oma inglise keelt. Kokkuvõttes jäin kõigega. Sellest reisist jääb mulle hea mälestus.“

Kelli: „Me kõik oleme näinud Merlet noortekeskuses ja teadsime, et ta on ülimalt tore ja hooliv inimene... Aga Saksamaal olles oli see toredus ja hoolivus veelgi võimsam, see oli lihtsalt fantastiline. Ma arvan, et me ei jõua Merlet mitte kunagi ära tänada selle võimaluse eest! Sina ja meie reis olid SUUREPÄRASED! Sina oled siiani ja meie reis mälestustes on siiani SUUREPÄRASED!

Jaanust me ei tundnud väga palju ja sellepärast ei osanud ka me midagi oodata. Aga lõpuks kui me teda nägime ja temaga juttu rääkisime.. Me saime tohutult naerda, arutleda maailmaasjade üle ja lihtsalt kuulata kuidas ta räägib! Ta on hämmastavalt vaimukas, intelligentne ja sooja südamega inimene!“

Saksamaal olles hüüdsime me Merlet ja Jaanust enda emmeks ja issiks! Suur-suur-suur-suur aitäh EMME JA ISSI!

Kogu projekti rahastas Euroopa Noorte Saksamaa büroo (Youth in Action), tänu kellele olid elamine, toitlustus, koolitustegevused projektis osalenud noortele tasuta ning reisikulud kaeti 70 protsendi ulatuses. Kõik osalenud noored said kogetu, õpitu kinnituseks ka Noortepassi.

Suured tänusõnad Voka Avatud Noortekeskuse poolt ka kõigi osalejate vanematele, tänu kellele projekti ettevalmistus kiiresti ning muretult sujus.