Me ei võta sageli
arvesse iseenda võimeid ja vaateid, lihtsalt mõtleme: tahan nii ja
punkt! Sellist suhtumist esineb noortel põhikooli lõpetades ja
nii-öelda uude ellu astudes. Esialgu näibki otsus kodust eemale
minna väga paljutõotav, kuid aja möödudes mõistetakse, et
iseseisvus polegi nii ihaldusväärne, see ei pruugi kõigile sobida.
Motiveeritud ja sihikindlad noorukid ei lase esimestel kahtlustel ja
kõhklustel võimust võtta ning püüavad, kas või hambad risti,
hakkama saada ning tõrjuvad kimbutava murekoorma eemale.
Mind paneb
muretsema, kui palju vigu ja uisapäisa otsuseid me võime sellises
olukorras teha. Kaugused kutsuvad, uus näib huvitavam. Pealegi
õpitakse kogemusest, mitte teiste sõnadest. Siiski, nüüd, kui
olen gümnaasiumi lõpetamas suures linnakoolis, võin öelda: „Kaalu
hästi oma otsuseid ja kuula oma vanemaid.“ Ega kõik vanemadki
müstiliste võimetega selgeltnägijad ole, aga elukogemuselt on nad
meist ees ja oma lapsi tunnevad ka kõige paremini just nemad.
Hea näitena võin
tuua iseenda. Minu otsus minna peale põhikooli kodust ära linna,
gümnaasiumisse, tundus nii õige ja põhjendatud. Vanemate nõu ma
loomulikult kuulda ei võtnud. Pingutasin ja püüdsin nagu jaksasin
ja – saingi hakkama. Kuid viimasel aastal on tekkinud väga suur
igatsus, lausa vajadus minna tagasi pisikesse kodukooli, oma juurte
juurde. Suures koolis on olulisem just nagu omandatud ning õpitu
lihvimine oma eelmises koolis tunduks nii ahvatlev. Unistan Voka
metsateedest, loodusest, merest, kuhu peale koolipäeva jalutama
minna, kaamera kaenlas. Unistan luua midagi ilusat, milleks
inspireerib mind just see paik, kodu. Tahaksin käia trennis, lugeda
häid raamatuid. Tahaksin võtta aega
iseendale, olla kodus veel nii palju kui võimalik, enne kui lähen
avastama maailma. Eemal oldud aeg on õpetanud mind seda mõistma ja
väärtustama.
Ma leian, et
sellepärast ongi paljud noored läinud tagasi kodukooli, kuhu jäi
kõik OMA: sõbrad, vanemad, unistused. Olles eemal sellest kõigest
– vanadest klassikaaslastest, tuttavatest õpetajatest, perest,
kodust – mõistetakse, et tegelikult ei olnudki minek õige valik.
Võib-olla ka minul, sest ma igatsen ju nii väga tagasi. Kindlasti
olen õppinud ka enda kohta midagi uut ja olen sammukese lähemal
iseenda avastamisele. Kurb on vahel kuulda, kuidas keegi veidi
halvustavalt räägib nendest noortest, kes tagasi tulevad: „Näe,
jookseb nüüd, saba jalge vahel, koju tagasi! Näe, ei saanudki
hakkama – on harjunud kergelt läbi saama!" Kas see tähendab
just seda? Kahtlen. Ehk kisub kodu poole siiras juurteni ulatuv
armastus?
Huvitavad on need
noorte valikud ja teed, proovigem neid mõista!
Marilin Kivisto
No comments:
Post a Comment