Raamatukog(d)u pakub palju enamat, kui ainult raamatuid

Veel sellel aastal ületab Voka raamatukogu raamatufond 16 000 eksemplari piiri.

See on päris suur hulk ühe külaraamatukogu jaoks. Peale raamatute on raamatukogusse tellitud ajalehed ja ajakirjad, on arvutid külastajatele, palju ruumi, valgust ja soojust. Raamatukogul on üle 260 lugeja. Meil on aktiivsed lugejad, loetakse palju ja erinevat kirjandust. Siiani on igaüks leidnud, mida lugeda ja kui ei ole kohalikus raamatukogus, on alati võimalus vajalikku või soovitud lugemisvara tellida teistest raamatukogudest. Kuid raamatukogu, see on midagi palju enamat, kui ainult raamatud ja perioodika. On öeldud, et raamatukogu on kui kaev keset küla.

Tavapäraste raamatunäituste ja väljapanekute kõrval oleme keskendunud kohalike inimeste loodule ja selle väljatoomisele. On toimunud fotonäitused Jelena Ohakalt, Kalev Laidilt, Vladimir Müllerilt, maalinäitus Toila Muusika- ja Kunstikooli õpetajalt Meeli Lõolt, kohaliku käsitööseltsingu väljapanekud. Tore näitus oli endiselt Voka tüdrukult Kristi Kivestult – algsed joonistused koos tekstidega illustratsioonide tarvis Myraka lasteraamatule „Mida mustikat“.

Läbi aegade on olnud huvipakkuvad ja harivad filatelisti Aadu Peki marginäitused. Mulle isiklikult meeldis väga näitus „Kas Eesti on meremaa?“, kus olid markidel tuletornid. Praegu on üleval näitus lindudest ja loomadest Eesti postmarkidel. Suutsin siia ühele stendile saada ka aasta looma – hundi, nii et hundid markidel ja ümbrikutel. Suur ja põhjalik eksliibriste näitus koos kirjandusega oli Jüri Eljase kogust. Eksliibris on raamatuomaniku märk ja see on sama vana, kui esimesed trükitud raamatud. Kokku oli näitusel 99 pisigraafikat 22 kunstnikult.

Suur fotonäitus sai teoks koos Tiia Ruutopõlluga, kel sai sel aastal Toila vallas elatud 2o aastat. Väljas oli nii loodus- kui ka elu-olupilte.

Kuna fotosid oli palju ja nende juurde Tiialt ka vahva tekst, siis oli vaatajaid palju ning tõeliselt lõbus oli kuulda, kuidas me suhtusime võõramaalastesse ja mida me neist arvasime.

Tiia kirjutas:

„Olin linnalaps Kanadas. Elu oli väga stabiilne, ei mingeid muutusi. Igatsesin maaelu. Tahtsin olla nii iseseisev kui võimalik. Vanavanaisa talu pakkus sellist võimalust. Talu on minu ema poolt (Meedi Ruutopõld Tundo) vanavanaisa (Gustav Grünthal) talu. Tamme kinnistu ehk Tundo talu.

Siin oli võimalus õppida inimestelt nii palju, kuidas ise hakkama saada – oma talu, oma küte, oma toit, oma riie...

Unistuste seiklus mulle ja elukaaslasele – nii põnev, natuke hirmu, tundmatus, kõik teistmoodi, inimesed, keel. Kanadast tõime kaasa kruvid, naelad, aknakitti, pintslid ja veel mõned tööriistad, et hakata kohe maja parandama.

Argipäevaks sai – kaev õues, kuivkäimla, puuküte, suur ja külm maja, pori, lumi, tundmatu koha looduse mõjud. Leidsime aidast vanu riideid – panime selga, tundsime end tõeliste maainimestena...

Esimesed 15 aastat siin – ainult õppimine. Soolaleivaks tõi Põllumäe Sirje meile pardipere, nemad olid meie esimesed hoolealused. Oma esimestele kanadele tegime pappkastidesse pesad ja tüütasime naabrinaist küsimustega, millal ja mitu muna saame... Esimesed lambad saime naabertalust. Me ei teadnud, et lambad tuleb panna lauta, et nad harjuksid oma koduga. Lasksime nad koplisse. Kui proovisime õhtul lauta ajada, siis nad lihtsalt jooksid ära. Kätte me neid ei saanud, tuli kutsuda Reelo Erik tagasi, kes aitas nad kinni püüda. Lammastega tekkis kohe uus mure – miks ei ole neil ülemisi hambaid.... Õuevalvuri jättis meile Valgemäe Evi.

Maa aurab... Olin üksinda kodus, esimene aasta, telefoni ei olnud ja näen aknast, kuidas maast tõuseb valge aur. Midagi sellist ei olnud ma kunagi näinud! Ainult pildistasin ja pildistasin, aknast.

Hirmud tekkisid kohapeal, kui inimesed hakkasid rääkima, et uksed tuleb kinni hoida, et autodelt varastatakse akusid. Meie ise olime õnneks naiivsed... me ei kujutanud ette, et keegi tahab kurja teha asjade pärast.

Üks raskemaid asju, millega siin harjuda, oli talvepimedus ja suvevalgus. Tundus, et oleks õigem magada terve talv... Valgetel suveöödel ei suutnud me üleval olla nagu kohalikud. Tööd oli nii palju, tegime tööd ja tööd ja päev oli nii lõputult pikk ja valge, et kell 11 oli imelik magama minna.“

Aastate jooksul on tehtud erinevaid üritusi. Üks, mis on jäänud, on Trubaduur – autorilaulude õhtu. Sel aastal toimus see juba seitsmendat korda ja esinesid kohalikud Erik Kalda, Raino Erlich, keda toetas võimenduse taga Jaak Saar.

Järgmise aasta üritustest rääkides on paigas jaanuarikuusse planeeritud kohtumine mägironimiselegendiga, kus Helme Suuk räägib Uus-Ginea saare vihmametsadest.

Targad sõnad raamatukogu kohta on öelnud Eesti kirjanik Igor Kotjuh, kes lõpetab oma artikli „Raamatukogu kui kogu Eesti kvintessents*“ (Sirp 01.01.2013) sõnadega: „Olgugi raamatukogu konservatiivne infokogumise paik, on see avatud uutele lahendustele kõigis valdkondades. Mingis mõttes ongi raamatukogu Eesti kvintessents: mis sobib raamatukogus, sobib ka kogu Eestis. See on nii, kuna raamatukogu kui asutust ei kujunda mitte ainult raamatukogutöötajad ja ametnikud vaid ka lugejad. Esimesed juhinduvad eeskirjadest, teised vabast tahtest. Nii sünnib unikaalne kooslus, mis otsib soovide ja võimaluste vahel kuldset keskteed.“ (Kvintessents* – kontsentraat, millegi tugev kogum. - Toim.)

Lõpetuseks tänan kõiki raamatukogu lugejaid! Eriti neid, kes koputavad mu lauale ja küsivad: „Kas sa tead?“ „Kas sa lugesid?“ ja nõuavad: „Just sina pead lugema, vaata, et soovitad ka teistele!“

Ja ma võtan end kokku ja loen.

Suur tänu kõigile, kes leidsid aega ja tahtmist teha koostööd!

Soovin kõigile häid jõule ning toredaid lugemuselamusi uuel aastal!

Merle Äri

Voka Raamatukogu juhataja