Mu keha
vajub pehmesse lumme
ja külm
õhk paitab mu tiibu.
Lõpuks
suigun vaiksesse unne,
uluv tuul
mind kaasa viigu!
Oma külmas
pesas unises
tulutult
mõtteid liigutan,
oma
väikses pesas lumises
laste
kilkavaist naerust unistan.
Olen
jäälind siin taeva all,
oma
sinakaid tiibu sirutan.
Kui üles
vaatad, taevas on hall
ja mina
Sinu kohal tiirutan…
Sinu
kaitsja ja armastav hoidja,
Sinu jaoks
siia saadetud
ustavuse
ning aususe looja -
kõik hea
pole veel kaotatud.
Nüüd
leban siin lumes,
mul on
kaks murtud tiiba…
Taas
tunnen, et olen unes,
kas Sa
võiksid mind ära viia?
Elise
Jalonen
Toila
Gümnaasium 8. klass
No comments:
Post a Comment