Jaanuar-veebruar

Hea valla lehe lugeja!

Kuna läbi leheveergude kohtume Sinuga sel aastal alles esimest korda, siis luba endale soovida kõige ilusamat aastat! 

Tervist ja õnnestumisi, tegusaid päevi ja rahulikke puhkehetki, rõõmu ja sära silmadesse! Need viimased asjad kipuvad meil, eestlastel, kuidagi tuhmuma.

Mulle meeldis ühest lehest loetud TLÜ psühholoogiaprofessori Mati Heidmetsa mõte, et 2014. aastal võiks iga eestlane võtta ühe pahura kaaskodaniku personaalse järelevaatamise alla, proovides temaga sõbralikult rääkida, elu päikselisemat poolt esile tuua, kord päevas silitada ja tunnustada. 

Ehk oleks abi.

Veel juhtusin ühest aastalõpu Postimehest lugema kahe mehe lugu, kus vastamisi isa ja poeg – Hannes Onno ja Sass Henno. 

Sealtki jäi meelde üks väärt mõte, mida tahaks siinkohal Sinuga jagada. 

Mõte oli selles, et iga eestlane peaks kirjutama oma eluloo. Mitte bestselleri, vaid oma järeltulevatele põlvedele. Vanematelt lastele. Ausalt ja avalikult. Et me teaks, kes me oleme ja kust tuleme. Isegi siis, kui me näeme üksteist järjest harvem. See oli aastalõpu üleskutse kõigile, kes kirjutavad, igaühele meist. 

Sest nii väikse rahva puhul loevad kõik. Loevad. Mõlemas mõttes.

Lea Rand