„Oh, päris hea tald, tule trenni!“

See igihaljas lause, millega tänavu Toila valla aukodanikuks pärjatud Ib Lamp on aastakümneid poisse trenni kutsunud, on legendiks saanud. Ibi poiste treeningutesse värbamine algas nõnda, et Ib kutsus poisi enda juurde ja palus viimasel oma ketsitalda näidata, jättes ise mulje, nagu oleks tegemist rutiinse vahetusjalatsite kontrolliga. Talla ära näinud, järgnes alati üks ja seesama lause: „Oh, päris hea tald, tule trenni!“

Jah, ilmselt ei osanud 68 aastat tagasi ühel külmal jaanuarikuu päeval Tartus ilmale tulnud poisslapse vanemad Herman ja Virve seda ette ennustada, et nende pojast kasvab selline mees, kellest tulevikus legende räägitakse. Aga just nii on Ibiga juhtunud.

Et aga kõik ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Kõigepealt see nime lugu. Miks sai üks Eesti poiss sellise huvitava ja üldse mitte eestipärase nime? Küllap on oma osa siin selles, et tegelikult on Ib 1/4 taanlane – nimelt oli tema isapoolne vanaema taanlanna ja isagi sündinud Kopenhaagenis. Et isa oli teeninud Saksa sõjaväes, tõi see perekonnale kaasa palju kolimisi, et võimude eest põgeneda. Ibile andis see eluks kaasa suure kohanemisvõime, sest koole tuli vahetada tihti ja alati tekkis seal esimesel päeval ka väike „nimeprobleem“. Kõige lihtsam oli siis minna ja oma nimi lihtsalt tahvlile kirjutada.

Viis aastat vanemal vennal seda probleemi ei olnud, sest temal oli hea lihtne eesti nimi – Enno. Olgu siinkohal mainitud, et tubli spordipoiss oli temagi – tegeles noorena vägagi tõsiseltvõetavalt sõudmisega. Enno Lamp on oma ala mitmekordne Eesti meister.

Ibi tee spordi juurde ei olnud aga niisama lihtne. Kuna lapsena oli Ibil süda haige, oli ta enamasti kehalisest kasvatusest vabastatud ja isegi üks kooliaasta jäi haiguse tõttu vahele. Ja ega ta sel ajal spordi peale väga ei mõelnudki, vaid tahtis saada hoopis autojuhiks.

Aga nii nagu poisikesed ikka, tüdines ka Ib ühel päeval niisama ”aia peal kõõlumisest” ära ja läks salaja võrkpallitrenni. Sellest päevast muutus kõik. Tervis hakkas tasapisi tagasi tulema ja ühel päeval sai Ib aru, et tegelikult ei ole võrkpall tema mäng. Järgmine valik oli korvpall ja selle juurde on ta tänaseni pidama jäänud.

Isiklik kogemus nö läbi haiguse spordi juurde jõudmisel on Ibi hilisemas pedagoogi- ja treeneritöös aidanud lapsi spordi juurde tuua.

Peale Jõhvi Gümnaasiumi lõpetamist 1966. aastal otsustas Ib Ida-Virumaa tolmu jalgadelt pühkida ja kolida ülikoolilinna Tartusse. Erialase kõrghariduse omandas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis Kehakultuuriteaduskonnas.

Peale ülikooli lõpetamist läks Ib tööle Aseri Keskkooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Nii nagu noorel inimesel ikka juhtub, tulid vahele ”isikliku elu keerdkäigud” ja need viisid noore mehe Kohtla-Järvele, kus Põlevkivitrustis spordimetoodikuna töötamine ja sealse korvpallimeeskonna treenimine tõi endaga kaasa palju korvpalli.

Kuidas selline väärt spordimees Toilasse sattus?

Aasta oli siis 1974 ja uus kool Toilas oli just valmis saanud. Tollane direktor Olav Vallimäe oli käinud Jõhvis Haridusosakonnas rääkimas, et koolile oleks uut spordiõpetajat vaja. Kuna Ibi ema töötas sel aja just sealsamas, siis oligi nö ”saatus määratud” ja nüüdseks juba 42 aastat on Ib seotud Toila kooliga ja korvpall sai populaarseks ka Toilas.

Tööaastatele tagasi vaadates ütleb Ib, et see aeg on väga palju võtnud, aga rohkem veel tagasi andnud. Algusaastad olid rasked – tööd oli väga palju, aga teisalt oli see töö üks suur lustimine.

Kuigi väikses koolis ei pruugi perspektiivi olla ehk iga aastakäik ei pruugi anda ”ainet” ehk siis pikki poisse, kellega tõsiselt tööd teha, on Ibil siiski palju meenutada. Hea sõnaga tuletab ta meelde 1981. aasta (poiste) klassi. See oli kuldaeg, kus ühest klassist sai kokku terve meeskonna. Nende hulgas Runo Iro, Margus Randmäe, Kaspar Lamp, Margus Vitkin, Kristjan Makke.

Rõõmu tunneb Ib ka selle üle, et nii mõnigi endine õpilane, tubli spordipoiss, on korvpalli juurde jäänud ja jätkab ka ise õpetaja/treeneri tööd – Jano Kunts Tartus noorte treenerina, Peep Belbaum Viimsis, kes ise tipptasemel noortekorvpalli mänginud, soovib nüüd olla oma õpilastele suurepärane treener. Ja lõpuks muidugi Andrus Lehismets, kes on tagasi kodukohas ja võib öelda, et jätkab siin oma õpetaja ja treeneri tööd.

Kuid õnneks ei koosne ühegi inimese elu ainult tööst. On ka palju muud, mis teeb meele heaks ja paneb silmad särama.

Ib ütleb, et tema jaoks on elus väga tähtsal kohal lapsed. Eelkõige muidugi poeg ja kolm tütart, aga ka õpilased. Samas tunnistab ta, et eks nooremana on tulnud ette ka olukordi, kus ehk mõnele õpilasele on sõnadega liiga tehtud, aga elu on teda rahulikumaks sundinud.

Kuigi kõik oma lapsed on ”ilma mööda laiali” nagu tänapäeval paljudes peredes, teeb siiski rõõmu see, et kõigil neil on oma tegemised, kõigil läheb hästi ja tegelikult on maailm ju nii väike. Isegi Brüssel, kus vanem tütar oma perega elab, on vaid ühe Skype kõne kaugusel ja lapselapsega saab ka sedakaudu suhelda.

Vanim lastest, Annikky, räägib oma isast nii:

”Ib on alati olnud hästi südamlik ja toetav isa, kellele on tähtis, et lapsed saaksid õppida ja areneda nii palju kui vähegi võimalik. Ühed mu esimesed lapsepõlvemälestused on koos isaga kaardilt riikide õppimine ja koordinatsiooniharjutuste tegemine. Ma arvan, et ma õppisin sõna "koordinatsioon" ära umbes nelja-aastaselt. Mingis vanuses oli meil selline komme, et enne magaminekut saime vennaga isalt kõike küsida, mida tahtsime ja oskasime. Ta oskas alati vastata ka. Mäletan, et rändtirtsud tundusid ühel hetkel meile erakordselt huvitavad... Samas ma pole kunagi tundnud tema poolt survet olla selline või teistsugune, midagi iga hinna eest saavutada. Kõik need pealinnade päheõppimised ja ümber maja jooksmised lihtsalt tundusid põnevad ning suur osa asju jäi külge puhtalt isa enda tegemiste kõrvaltoimena. Mu meeletu lugemis- ja spordihuvi (viimane küll kahjuks peamiselt vaatamise, mitte nii väga tegemise vastu) on kindlasti suuresti isa mõju. Nagu ka arusaam, et Eesti ühiskonnas ja maailmas toimuvaga kursis olemine on elementaarne. Ma olen töötanud koos paljude Eesti parimate kommunikatsiooniekspertidega, aga vähesed neist on meie meediaga paremini kursis kui minu isa. Eks selle varjukülg ole, et minu nõudmised vestluspartneritele spordi ja ühiskonnateemadel on äärmiselt kõrged: olen juba lapsest saati väga kvaliteetse diskussiooniga harjunud :) Ib on hästi entusiastlik ja kannatlik vanaisa, kes ennast kunagi peale ei suru, aga on alati suure heameelega valmis Lille ratsutama, basseini või mängutuppa viima. Ma olen väga rõõmus, et neil on sõbralik suhe hoolimata sellest, et me hetkel Eestist üsna kaugel elame. Loodetavasti on varsti vanaisa ka külla oodata.”

 

Rõõmu teeb ka see, et vaatamata igapäevasest õpetajatööst kõrvale jäämisele on jätkuvalt põhjust kooli minna – Ibi treenida on kaks tüdrukute gruppi, staadion vajab hooldamist, talvel suusarajad tegemist ja liuväli valamist. Selle viimase töö on viimastel aastatel küll üha rohkem kolleeg Maarika enda kanda võtnud, aga Ib selle traditsiooni algatas ja seoses liuväljaga on ka üks legendilaadne lugu liikvel. Nimelt pidavat alati talvel sulale minema järgmisel päeval peale seda, kui Ib on hakanud liuvälja valama. Nii tellivadki kolleegid talvel temalt vahel soojemat ilma.

Ib ütleb, et ta ei kujuta ette tubast elu, seepärast on hea, et kool on lähedal ja seal on alati tegemist.

Seda, et Ib koolist eemale ei suuda jääda, kinnitab ka 22 aastat tema kolleeg olnud Signe Ilmjärv: ”Koolitöö oli tema elu sisu ja ka nüüd eemal olles ei suuda ta tegelikult eemale jääda, kohvivahetundides astub läbi ja talvel valab liuvälja edasi ja muul ajal hooldab staadionit.”

Kuna jõudsime jälle ringiga kooli ja töö juurde tagasi, siis edasi annan sõna Ibi õpilastele, sõpradele ja austajatele. Mis neile seoses Ibiga meelde on jäänud, kuidas nad teda iseloomustaksid?

Jana Klettenberg: „ Ib pani korvpalli poistele väga hästi kätte! Tema karmus ja see, mida ta nõudis minult ja minu lastelt, on heaga tagasi tulnud. Ei laula mu lapsed, ei tantsi, ei joonista, nad valisid spordi ja selle pisiku andis neile kolmele Ib.”

Jalmar Joosep Saar: „Meiega oli ta hoopis teistsugune, sest me olime kõik spordipoisid, ma arvan. Meile ta ütles alati, et me teeme seda enda jaoks ja oma südsametunnustuse järgi. Ja kui ikka õhtul mäng oli, siis saime tunnis natuke kergemalt.“

Aap Tepper: „Ütleksin, et ma olen tänulik talle selle eest, et ta läbi organiseeritud spordi mind ja mu meeskonnakaaslasi "suure elu" jaoks ette aitas valmistada. Esimene autoriteetfiguur väljaspool kodu.“

Kristi Kivestu: „Ehe ahastus ja sajatused korvpalliplatsi ääres, kui miski jama seis mängu tekkis. Aga olulistest asjadest meenub temaga seoses see, et ta on sõna otseses mõttes päästnud posu hingesid. Neid, kes koolis muude asjadega nii hästi hakkama ei saanud, toetas just tema oma sporditorkimisega. Ta viitsis vaadata, kes milles hea on. Ja siis susis seda ala tegema ja lapsed said tunnustuse kätte, mida ehk õppimisel ja pioneeriks olemisel nii väga tulemas polnud.“

Mehis Astok: „Hea huumorimeel, lai silmaring, positiivsus. Temaga on väga huvitav vestelda ükskõik, missugustel teemadel. Samas on ta väga põhjalik ning eeldab seda ka oma õpilastelt/kolleegidelt.“

Taavi Ilmjärv: „Mõju. See, kuidas on võimalik noori inimesi suunata ja tervet elu mõjutada.“

Tiit Salvan: „Ib koos legendaarse kooli BURANiga on unustamatud. Eriti tuleb meelde see, kuidas ta Buraniga neid lontkõrvu, kes ei viitsinud talvel mööda õiget suusarada suusatada ja "lõikasid" (I.L väljend) mööda Oru parki taga ajas.“

Veiko Simm: „Ib Lamp oli ja on siiani väga sümpaatne isik minu jaoks. Karm, kuid õiglane. Mitte spordipoisid kindlasti ei nõustu minuga, kuid ta on neilegi alati vaid head tahtnud. Meenub nii naljakaid lugusid, kui ka linnalegende. Jään talle tänulikuks, et ta viitsis meie, noorte nagamanidega, tegeleda. Võistlustel käia, suvel laagreid korraldada. Isegi veel aastad tagasi hoidis ta meie punti koos, kellest nüüd on kujunenud üks parimaid sõpruskondi.“

Andrus Lehismets: „Ibi tunnen alates esimesest klassist, kui hakkasin korvpalli trennis käima.

Ib kui õpetaja oli väga kindla käekirjaga. Tema tahtmine jäi ikka enamus ajast peale. Kord oli tunnis paigas ja ega keegi väga tahtnud seda rikkuma hakata ka. Põhiliselt saali tundide ajal tegeleti ikka korvpalliga ja sellega seonduvate harjutustega. Kuid lõpuks sai tegeleda ikkagi kõikide aladega, mida vähegi koolis teha andis. Ibi kui inimest hakkasin tundma õppima tegelikult alates 12st klassist alles. Pean ütlema, et seda poolt väga palju ei näinudki kui ise tema õpilane olin. Ibiga võib rääkida väga paljudel teemadel ja tal on olemas igas asjas oma arvamus. Ütleksin, et tegu on targa mehega, kellel on veel palju anda meie vallale ja kellelt on nii mõndagi õppida. Kõige paremini meenuvad need olukorrad, kui võistlustel läks mängu lõpp pingeliseks ja tulid vabavisked meie kasuks, nii mõnigi kord lahkus Ib selleks ajaks saalist.“

Signe Ilmjärv: „Hea huumorimeelega, hoiab end kursis maailmas toimuvaga ja avaldab selle kohta alati arvamust. Ibi heast huumorimeelest annab kinnitust ka tema suhtumine paroodiaetendusse "Ikkagi inimesed!", kus teda kehastas Tarvo Kelder. Et tema tegelaskuju tõetruum välja näeks, laenas ta enda osatäitjale isegi oma dressid ja vile.“

Ja lõpetuseks veel üks kossupoiste meenutus:

Ühel tuisusel talvehommikul oli tarvis taaskord kossupoistega mängima sõita ja teeolud ning nähtavus olid väga halvad. Vastu tulevast rekkast möödasõidul riivas Ib aga veoki küljepeeglit ja see lõppes juhipoolse klaasi purunemisega. Naljakaks teeb selle loo see, et vaatamata suurele kõmakale, ehmatusele ja klaasikildudele ei peatunud buss hetkekski, vaid jätkas oma teekonda, kuna võistlustele oldi hiljaks jäämas ja see oli lubamatu. Asjaosaliste jutu järgi oli buss pärast nagu lapimaa – kõik kohad lund täis. Poisid olid veel lõõpinud: „Ib, viska puid alla, maru jahe on!“.

Ibiga vestles Lea Rand

Tänu Jano Kuntsile, kes lubas artikli kirjutamiseks kasutada oma uurimustööd „Ib Lamp. Spordiinimese biograafia“