Milline võiks olla Sinu T(ee)?

Tavaliselt on karjääriredelit ja sellel liikumist kerge ette kujutada – õpid mõned aastad koolis ametit ja lähed tööle. Kui tööl oma ülesandeid korrektselt täidad, on mingi aja pärast ametikõrgendust loota. Loovate ametite puhul ei ole selline karjääritegemine nii selgelt jälgitav ja planeeritav. Seepärast hakkavad paljud noored oma unistuste ameti õppimise asemel õppima ja tööle alal, kus nad õnnelikud pole.
29. märtsil Vokas toimunud Noorteseminari „Sinu T“ eesmärk oligi julgustada noori valima neid ameteid, mis neid tõeliselt õnnelikuks teevad. Seminaril keskenduti näitleja, kunstniku, kirjaniku ja muusiku elukutsetele. Märt Avandi, Rolf Roosalu, Aap Tepper ja Margus Karu rääkisid noortele (ja mitte ainult) oma T(ee) leidmisest.

Palusin seminari korraldajal, Toila Gümnaasiumi 11. klassi õpilasel Karmel Markovil, vastata mõnele üritusega seotud küsimusele.

Kuidas ja millest tekkis idee korraldada selline seminar?

Idee tuli sellest, et umbes aasta tagasi oli mulle kuidagi väga aktuaalne (või jäi mulle lihtsalt pidevalt kõrva) selline probleem, et inimesed teevad sageli tööd, mida nad ei armasta. Ja tihti unistasid need inimesed millestki muust, tihtipeale millestki loovamast. Nii tekkiski mõte, et oleks väga hea, kui saaks neid kõiki julgustada, öelda neile, et kõik on võimalik, kui sa seda piisavalt tahad. Noorteseminar on ta sellepärast, et noortel on veel enamus valikuid ees, seega saavad nad sellest seminarilt saadud infost maksimumi võtta.

Ühtlasi võtavad nad ka uut infot paremini vastu. Aga see, et see "noorteseminar" oli, ei tähendanud seda, et keegi hingelt noor või muidu huviline ei oleks võinud tulla.

Esinejate hulgas oli nii rohkem tuntud loomeinimesi, kui ka meie oma kooli vilistlane Aap Tepper. Millest lähtusid esinejate valikul?

Esinejate valiku tegin põhiliselt selle kriteeriumi põhjal: esineja peab teadma, kuidas oma valdkonnaga tegeledes ära elada ja kuidas sellel alal edukaks saada. Aga, kui sa mõtled, et miks just näitleja, kunstnik, kirjanik ja muusik, siis sellepärast, et tegin sügisel noorte seas küsitluse ja sealt selguski, millistest ametitest noored enim unistavad.

Seminaril oli osalejaid Toila Gümnaasiumist, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Kiviõlist, kokku peaaegu 80. Kellele see üritus oli suunatud?

Üritus oli suunatud kõigile, kes tahavad kunagi mõne "loova" elukutsega tegelema hakata. Ja ka neile, kes mingis muus mõttes inspiratsiooni/motivatsiooni otsisid.

Suur töö on tehtud ja küllap oled jõudnud enda jaoks kokkuvõtteid teha. Kuidas Sa ise päevaga rahule jäid?

Kuna olin ise esinemiste ajal intervjueerija rollis, siis ei olnud mul võimalik noorte nägusid jälgida ja ma ei teadnud üldse, kuidas kõik läheb. Aga ürituse eesmärk oli julgustada, motiveerida ja inspireerida. Tagasiside oli üdini positiivne ja tundus, et eesmärk sai täidetud. Seega olen väga rahul.

Mida selle päeva korraldamine Sulle andis?

Sellest, mida see korraldamine mulle andnud on, saan ma kindlasti paremini aru hiljem. Mida kauem aega möödub, seda paremini ma mõistma hakkan. Aga praeguseks on see mulle kinnitanud, seda kui ühtsed ja heatahtlikud on inimesed. Kindlasti andis see korraldamine ka suure koguse organiseerimisoskust. Logistika ja koordineerimine olid minu igapäevased ülesanded mitu viimast kuud. Kohati kiskus päris pingeliseks, aga ma olen väga rõõmus, et alla ei andnud.

Noorteseminari „Sinu T“ korraldamine oli Karmeli praktiline uurimustöö ja tema juhendaja oli Anu Pungas.

Näitleja Märt Avandi hoidis saali kui peopeal. Külalistega vestles seminari korraldaja Karmel Markov. Foto: Kalev Lait

Palusin ühel seminaril osalejal, Toila Gümnaasiumi vilistlasel, Aap Tepperil kommenteerida, milline on tema sõnum noortele ja mida tema arvates selline seminar võis noortele anda?

„Vaatan tagasi noorteseminarile läbi kahe perspektiivi – läbi endise koolinoore ja kutsutud esineja. Mind kutsuti küll esinema, kuid olen veel piisavalt noor, et mäletada hästi aega, kui käisin gümnaasiumis. Mäletan veel seda survet, mida avaldas lähenev ülikooliaeg ning teadmatus, mida oma eluga pihta hakata. Mul on hea meel, et juba gümnaasiumis esitatakse õpilastele väljakutseid uurimistööde näol üha rohkem. See on võit meie haridussüsteemile ning sellest lähtuvalt katsetavad õpilased rohkem ning saavad seeläbi juba praktilisi kogemusi.

Toila Gümnaasiumi noore poolt korraldatud seminar tõi õpilastele koju kätte, mugavustsooni, oma alade esindajad, kes rääkisid väga eluliselt oma kogemustest. Minu kõrval esinesid professionaalid ning inimesed, keda nii mõnigi peab oma eeskujuks. See, et nad kohale tulid ning leidsid aega oma tihedast graafikust näitas, et ka nemad tunnevad vastutust noorte ees ning nende kohalolu lõhkus müüti, et meie väike kogukond on perifeerias.

Kui Karmel mind esinema kutsus, siis ma ei kahelnud hetkekski, kas tulla või mitte. Muretsesin pigem selle pärast, et kus ma seminari hetkel olen ja kas minu tulek minu tööandjale sobib. Tulin kohusetundest oma kogukonna vastu, kuid kui kuulsin, et Märt Avandi oli kohale sõitnud Pärnust ning pidi õhtuks veel tagasi proovi jõudma, siis hakkasin mõtlema selle peale kui suure kogukonna eest ma ise vastutust tunnen. Lisaks sellele mõtisklusele kuulasin ma innukalt ka huviga teiste etteasteid ning pidasin seda päeva ka väga heaks võimaluseks ise teadmisi juurde ammutada. Minu etteaste oli päeva kõige viimane, just peale Avandit, kes on professionaalne näitleja ja kes hoidis tervet saali oma peopesal. Avalik esinemine ei ole just minu kõige tugevam külg, kuid võtsin kerge närviga ka selle väljakutse vastu, sest nägin ka siin enda jaoks momenti, millest õppida. Saal võttis mind hästi vastu ja loodetavasti sain neile anda edasi adekvaatse ülevaate kunstitöötaja igapäevaelust.

Karmeli korraldatud seminar võiks olla eeskujuks õpilastele, kes tunnevad huvi mõne teise eriala vastu kui loovtöö. Ise kultuurikorraldajana tean kui palju energiat läheb analoogsete ürituste korraldamise jaoks, kuid praktilisi kogemusi ning oma ala eriala professionaaliga näost näkku kohtumist ei asenda ükski teoreetiline loeng või artikkel. Toila Gümnaasiumil on mitmeid eeskujulikke vilistlasi, keda kutsuda rääkima ning ma olen kindel, et enamus neist tuleksid hea meelega. Ärge unustage ka vilistlasi, kes on tagasi jõudnud Toila valda. Hindan väga nende panust meie kogukonnale ja ka neil on rääkida palju huvitavat oma ülikoolielust ning selle järgsest perioodist.

Õpilased, võtke teadmatust oma tuleviku ees pigem väljakutse kui takistusena. Kuulake mis teile räägitakse, aga olge valvsad, sest teile räägitav "tõde" on alati konstrueeritud kellegi poolt. Oma tee leiate katsetades ja ärge kartke läbi kukkuda.“

Noortega vestles

Lea Rand