Vallavanema kõne Konstantin Pätsi kuju avamisel 23.02.2020

Austatud daamid ja härrad!

Homme tähistatakse kõikjal Eestis Vabariigi saja teist sünnipäeva. Vabariigi auks algab pidupäev päikesetõusul lipuheiskamistega. Toila vallas toimuvad lipuheiskamised siin, Oru pargis ja Valaste joa juures. Eesti sini-must-valge lipu – ühe olulise riigi sümboli heiskamine näitab, et me väärtustame oma riiki ja rahvana kanname edasi austust ja mäletame neid, kes selle riigi üles ehitasid.

Eesti riigi sünni eel ei uskunud paljud sellise riigi võimalikkust. Eestit peeti liiga väikeseks ja eestlaste eneseteadvust liiga nõrgaks. Ometi see riik sündis – väliste ja sisemiste asjaolude soodsal kokkulangemisel. Midagi ei teki aga päris iseenesest ega üleöö, kõigel on oma eellugu. Ja inimesed on need, kelle koosmõjus ajalugu sünnibki.

Eesti Vabariigi ettevalmistajaid ja väljakuulutajaid oli palju. Ent keegi nendest pidi olema esimene, keegi pidi ettevõtmist suunama. Kahtlemata oli selleks suunajaks Konstantin Päts – Eestimaa Päästmise Komitee tegelik juht, kellest sai ka Eesti riigi esimene valitsusjuht ja sõjaminister kõige raskemal ajal – Vabadussõja alguses. Ajal, mil lootusetus oli väga laialdane. Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner uskusid selle sõja mõttekusse ja võidu võimalikkusse.

Konstantin Pätsile ja kindral Laidonerile on ette heidetud Eesti iseseisvuse kaotust, või vähemalt kaotust ilma relvastatud vastupanuta. Otsust nõustuda baaside lepinguga ei langetanud aga nemad kahekesi. Otsustamisel osales kogu riigi poliitiline juhtkond. Lõpuks mõistsid kõik: selles olukorras targem annab järele.

Eesti juhtkond ei võinud teada, et Saksamaa rünnak viibib terve aasta. 1940. aasta suvel sulgus lõks. Pedagoog Heli Susi on kirjeldanud oma isa Arnold Susi, kes oli Tiefi valitsuse liige ja Solẑenitsõni mentor GULAGis, meenutust viimsest kohtumisest Konstantin Pätsiga. Riigipea oli lausunud: „Mis minust saab, pole oluline, aga Eesti rahvas peab alles jääma!

Me ei saa kunagi teada, millised oleksid olnud Eesti kaotused, kui Eesti Vabariik oleks otsustanud 1939. aasta septembri lõpus osutada Punaarmeele täiesti üksinda sõjalist vastupanu.

Konstantin Pätsi teene eesti rahva ees on: ta julges astuda vastu vapsidele ja taastas väga lõhestunud ühiskonnas rahu ning tasakaalu. Ta asus järk-järgult riigireformi teele. Peagi valitud Rahvuskogu võttis 1937. aastal vastu uue põhiseaduse, mille alusel valiti uus Riigikogu. Malbe autoritaarne riigikord oli teel taastuvale täisdemokraatiale.

Autoritaarsed riigikorrad olid toonases Euroopas täiesti valdavad – see oli aja vaim. Eesti oli neist üks mõõdukamaid. Nõuda tagantjärele tarkuses, et Eesti pidanuks siis olema nagu Rootsi või Suurbritannia on kahtlemata mõõdutundetu. Eestil puudusid selleks ajaloolised eeldused.

Talupoegade ühiskond oli küll õppinud valima vallavanemaid ja pidama vallakohtuid, ent oma riigi kogemus oli ikkagi väga üürike. Me ei tohi mineviku inimestelt nõuda tänaseid arusaamu.

On tähelepanuväärne, et Konstantin Päts oli pikkadel Nõukogude okupatsiooni aastakümnetel rahva mälus kõrgelt hinnatud. Ühelt poolt võib seda seletada tema märtrisaatusega. Kuid teiselt poolt ka sellega, et Pätsi aega mäletati väga ilusana. Muidugi oli see ilus võrreldes järgnenud Nõukogude ajaga, aga mitte ainult. See pidi olema ilus ka asjana iseeneses. Kui see aeg oleks olnud ebameeldiv diktatuur, kajastunuks see kindlasti ka rahva mälus, ka tollest ajast säilinud kirjades, päevikutes jne.

Me peaksime loobuma negatiivsest hoiakust Konstantin Pätsi suhtes, teadlikult ja tahtlikult loodud halvustavast müüdist.

Pätsi aja märkideks meie tänases Eestis on uuenenud ruumilahendused, euroopalik raamatukultuur, kodukaunistamise liikumine, lippudega taluõuel või majade seintel.

Ennekõike aga kodurahu ja tasakaalu armastav eluhoiak.

Konstantin Pätsi lugu võib vaadelda kui Eesti riigi lugu, mis on läbi põimunud lootuse ja lootusetusega, kannatuse ja selle ületamisega, mõistmise ja mõistmatusega.

Konstantin Pätsi märterlikkus on justkui Eesti Vabariigi märterlikkus. Mitte keegi Eesti riigimeestest pole oma poliitilise tegevuse pärast nii palju kordi ja nii palju aastaid vangis veetnud kui Konstantin Päts.

Me ei saa kunagi teada, kuidas läinuks ajalugu, kui see oleks läinud teisiti. Usume lihtsameelselt, et see saanuks minna vaid paremini. Mõelgem, ehk oleme Konstantin Pätsi tänuvõlglased? Mitte ainult kui Eesti Vabariigi ühe peamise rajaja ees, vaid ka kui eestluse elus hoidja ees.

Konstatntin Päts on Eesti jaoks esimene president ja sellega meie riigi presidendi institutsiooni kandja. Toila valla jaoks aga lisaks – esimene valla aukodanik ja need on ajaloolised faktid.

Kuju püstitamise ideest teostuseni on möödunud vaid aasta. See näitabki meie inimeste ühtehoidmist, väärtuste ja ajaloo tunnustamist.

Tänan Toila valla Hariduse ja Kultuuri Seltsi, kellega koos selle tee läbi käisime.

Sügav lugupidamine teile Eestimaalased, Ida-Virumaalased ja Toila inimesed, ettevõtjad, riigi institutsioonid, tänu kelle nii rahalisele, kui tegevustega panustatud toetustele on meil võimalus täna 23. veebruaril, Konstantin Pätsi sünnipäeval Toilas, avaldada austust ja jätkata Oru pargi ajaloolist eesmärgipärast arendamist.

On veel inimene, kelle panus esimese presidendi jõudmiseks Oru parki on märkimisväärne – Aivar Simson, kunstniku nimega Simpson von Seakyl. Skulptori poolne teostus on meile loonud tõeliselt väärika presidendi. Tänan sind!

Tänan Edvins Krūmis, Dmitri Sokolov koos Uus Monumentaali meeskonnaga, kellega oli samuti usaldav koostöö.

Eile saabus mulle kiri, mille lubasin tänasel sündmusel ette lugeda:

Tervitame tänase piduliku sündmuse puhul kõiki sellest osavõtjaid, täname omalt poolt kõiki, kes on kaasa aidanud meie riigi ühe looja, Konstantin Pätsi mälestuse jäädvustamisele, seekord Toilas. Konstantin Pätsil oli õnn luua eestlastele oma riik, kuid ta enda saatus kujunes dramaatiliseks. Meie, väikesearvuliste entusiastide nn. rahvadiplomaatide nimel, kes on jäädvustanud Konstantin Pätsi mälestuse tema kunagisel matmispaigal Venemaal, Tveri oblasti Buraševo asula mahajäetud surnuaial, on alati meeles tema sõnad, „Mis saab meist (juhtidest) pole tähtis, peaasi et Eesti rahvas jääks püsima.” Need tema sõnad on ära toodud meie kodulehe Konstantin Pätsi jälgedes.ee pealehel. Meie suhtlemisele Buraševo ja Tveriga on kaasaaitajaid ka Ida Virumaalt. Tänu ja tervitus kõikidele , kes peavad kalliks meie kodumaad ja hoiavad oma riiki, millest üks ja mitte vähetähtis on tema ajaloo säilitamine. Hoolime ja hoiame üksteist! Suur tänu ka meie sõpradelt Buraševos ja Tveris, kes on informeeritud tänasest sündmusest Toilas.

Konstantin Pätsi Venemaal mälestuse jäädvustajate nimel Niina Peerna ja Henn Latt

Hoidkem üksteist, hoidkem Eestit!

Konstantin Päts jõudis tagasi Oru parki. Foto Alar Tasa

Presidendilt presidendile. Foto Lea Rand.

Kontantin Pätsi skulptuuri loojad Simson von Seakyl ja Edvins Krūmis. Foto Lea Rand