„Merekivi“ viisaastak

Viis aastat tagasi, ühel külmal jaanuarikuu päeval, kutsus Niina Ots meid, see tähendab „Merekivi“ liikmeid, Toila rahvamaja juurde. Uudiseks oli see, et Rein Merirand andis meile rahvamaja võtmed.

Olen aastaid vahelduva eduga pensionäride tegemistest osa võtnud, küll lihtliikmena, küll seltsingu juhatuses. Naeran, et olen „portfellita minister“ - otse tulle enam ei torma, aga aitan jõudumööda kaasa, kui jõudu jätkub ja nõu vajatakse.

Seekord olin loomulikult huvitatud, miks meile selle maja võtmed anti. Majal oli halb kuulsus, see oli rahva juttude järgi määratud lammutamisele, seal käisid koos Toila „allameetrimeeste“ seltskonnad hullamas ja pidutsemas.

Pensionäridel puudus sel ajal koht, kus kokku saada, koos istuda, tassi tee või kohvi juures oma sõpru ja tuttavaid mälestada, koos tähtpäevi pidada. Selliseid ruume meil polnud ega olnud ka lootust neid saada. Olime oma murega vallaametnikel kui pind päkas, mis tuletab end iga astumise juures valusalt meelde. Ega me sellepärast kooskäimistest ei loobunud – käisime seal, kus parajasti ruumi oli – vallamaja saalis, raamatukogus, istusime pargis. Eriti tänulikud olime Toila Sanatooriumi direktorile Jaak Pruunesele, kes meid vahel oma majja kutsus.

Ja nüüd siis äkki võtmed koos heade soovidega „Tehke seal, mida heaks arvate!“

Algul olime segaduses – ei tea, kas pilgatakse või on nali? Aga ega asjast enne sotti ei saa, kui tuleb see üle vaadata.

Mõeldud, tehtud. Hakkajamad arvasid, et läheme vaatame maja üle. „Ega jalad sinna jää, kuhu jäljed.“ Peab ütlema, et esialgne pilt oli kohutav! Esimene päev kulus olukorraga tutvumiseks. Alustasime sellest, et tegime ahjudesse tule, et natukenegi sooja õhku majja sisse saada. Ruumis oli sooja kraadi võrra rohkem kui väljas. Tegelikult oli päris lootusetu tunne – maja nagu on ja pole ka. Mida meie, eakad naised, saame siin ära teha ja kas üldse tasubki hakata jändama?

Aga Elvi ja Malle arvasid, et võtame end kokku ja proovime, talvine aeg, mis seal koduski nii väga teha on!

Kaks-kolm päeva kulus selleks, et põrandatelt sinna kogunenud „kultuurikiht“ kokku kraapida ja ruumile natukenegi puhtamat nägu anda. Maie Purgats võttis kütmise enda hooleks.

Ja siis ühel päeval teatas Niina: „Tüdrukud, Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistame siin ammuunustatud Toila rahvamajas. Kutsume vallarahva ja külainimesed siia pidulikule aktusele, teeme võileibu ja kuuma teed!“

Ma algul nagu ei mõistnud Niina jutu mõtet ja küsisin vist küll oma elu rumalama küsimuse: “Millal see aastapäev siis õieti on?“ Selle peale vaatas Niina mind pikalt ja küsis vastu, et kas ma siis ei tea – veebruarikuus ju. Nojah, eks ma tean seda isegi, aga sinna oli ju vähem kui kuu aega!

Aga meil oli ainult see õnnetu maja, polnud laudu, polnud toole, polnud akende eest kardinaid.

Aga meie naiste aktiivsust ja entusiasmi see ei vähendanud ja siis alles see õige töö vanas majas lahti läks.

Usute või ei, aga iga päevaga võttis asi ikka rohkem ja rohkem ilmet – vallast saime raha kardinate ostuks, ehitasime ja sättisime, mõned seinad vajasid remonti, siin olid suureks abiks need vähesed mehed, keda suutsime oma tegemistesse kaasata. Kusagilt hangiti lauad ja toolid. Viimased olid küll mõni kahe, mõni kolme jagalaga, aga needki putitati uuele elule.

Nädalad lendasid ja aastapäeva eelõhtul oma kätetööd üle vaadates võisime tehtust ainult rõõmu tunda. Mainisin nagu muuseas, et nüüd oleks vaja kutsuda siia telemees Jaak Eelmets, kes selle kõik jäädvustaks. Ei teagi, kas minu sõnu kuulis keegi või oli see mõte ka kellelgi teisel, aga TV ja ajakirjanikud olid igatahes kohal.

Lava oli päevakohaselt kujundatud. Sellega tegelesid kunstiringi naised eesotsas Laine Laanemaaga. Eriti uhkelt lendas lava tagaseinas sinimustades sabakuubedes pääsukeste pere.

Korrastustöödel ja päeva korraldamisel olid nõu ja jõuga abiks juba eelpool mainitud Niina ja Ants Ots, Elvi Moones, Malle Press, Maie Purgats, Irma Steinfeld, Aino Salimaa, Heino Salumaa, Lia Rannamäe, Eve ja Endel Laiakask, Aliine Koppel ning allakirjutanu.

Järgnevate aastate jooksul sai rahvamajast meie oma „pesa“, mida oleme jõudumööda kohendanud ja korrastanud. Saalis on peetud koosolekuid, sünnipäevi ja matuseid, koos lasteaia ja kooli lastega oleme tähistanud erinevaid tähtpäevi. Meil on külas käinud eakate ühingud mujalt Eestist.

Eriti meeldejääv oli 40 Soome kirikumehe esinemine ja nende esituses laul „Ema süda“.

Kerge on lammutada seda, mis on saanud traditsiooniks... kord lammutatut taas üles ehitada, taastada on hoopis raskem. Meie rahvas on võõrdunud koos käimistest, koos tegemistest.

Praegu on raske ennustada, mida tulevik sellele vanale majale toob. Lisaks siia ühe väikese salmi: „Oh tule, noor ja tugev mees, löö uksed valla ja vaata ringi maja sees. Too siia tagasi kõlav laul ja naer, löö tantsu nii, et rapuks laed!“

Kes on see mees?

Viis aastat hiljem...

Kui palju jõuab ära teha viie aastaga? Palju või vähe või mitte midagi? Jutt on ikka samast õnnetust rahvamajast. On ütlus „Ei idane ega mädane, nagu pootsmani suvivili!“ Nii ka meie rahvamaja.

Ei ole Toila vallas ega alevikus sellist meest, nagu laulusalmis soovisin. Viis aastat on asju arutatud, aga tulemus?

Tulemusi on! 2012. aastaks on jõutud nii kaugele, et on vahetatud aknad, saal on saanud uue põranda, majas on vesi ja kanalisatsioon. Loota on, et sel aastal saab ka katus vahetatud. Kui niimoodi samm-sammult edasi saaks minna, siis oleks see võimalus sellel majal edasi kesta.

Ja lõpetada tahaks jälle laulusalmiga:

„Ei leidunud Toila vallas meest, kes oleks võidelnud vana maja eest, kes oleks julgenud astuda sammu, mis päevakorral olnud juba ammu. Mees tuli teise linna seest ja otsustas Toila meeste eest, lõi pilgu sinna, kuhu vaja – remonti kannatab veel see maja! Uus rahvamaja olla meie poole teel, kelle silmad seda näevad, ei tea veel. Vabariigi aastapäeva pidulikul kaval lõi laulu see mees meie rahvamaja laval.“

Helve Luus