Artefaktid fotograafilisest heterotoopiast

 

14. novembril avab Aap Tepper Toila seltsimajas oma isikunäituse pealkirjaga „Artefaktid fotograafilisest heterotoopiast“.

Sellega seoses palusin Aabul veidi rääkida endast ja sellest, kuidas ta kunsti juurde jõudis. Samuti sellest, mis on Rundum artist-run space ja kuidas Aap sellega seotud on.

Aga alustame algusest.

Oled Toila poiss? Milline oli Sinu lapsepõlv? Kelleks tahtsid lapsepõlves saada?

Kuigi mu juured ei ole siit pärit, siis mina olen küll terve oma teadliku elu end Toila järgi positsioneerinud. Kolisime vanematega Toilasse 1993. aastal, olen käinud Toila lasteaias ning 12 aastat kohalikus gümnaasiumis. Lapsepõlv oli mul väga aktiivne. Tegin palju sporti ja avastasin Toilat igast võimalikust nurgast. Ma ei suutnud kunagi otsustada, kelleks saada tahan. Kord tahtsin saada traktoristiks, kord korvpalluriks, kord arhitektiks. Olen olnud alati tundlik end ümbritseva keskkonna suhtes ja eks need huvid ka seeläbi muutusid.

Kus ja mida Sa oled õppinud? Kuidas jõudsid kunstiõpinguteni?

Olen õppinud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna bakalaureuses ja hetkel olen sama osakonna magistris. Kunstiõpinguteni jõudsin üsna ootamatult, sest mõtlesin selle peale esmalt gümnaasiumi lõpus. Hakkasin teismeeas huvituma fotograafiast ning kui mulle sai selgeks, et mind ei huvita lihtsalt forograafa praktiline külg, siis sellest lähtuvalt otsustasin kunstikooli kasuks. Sisseastumise hetkel puudusid mul laiemad kunstialased teadmised ning tagasivaadates oli see ikka vedamine, et ma sisse sain.

Ega noore inimese elu ainult õpingutest ja tööst koosne, millega Sa vabal ajal meelsasti tegeled?

Vabal ajal üritan võimalikult aktiivne olla. Teen sporti või käin kultuuriüritustel. Üritan olla ka sotsiaalne ning kursis sellega, mis mu ümber toimub. Vaba aeg on minu jaoks muidugi ka väga suhteline mõiste. Kunstitöötajana ei ole mu tööpäevad üheksast viieni ning vaba aega leian pigem siis kui struktureerin oma aja vastavalt.

Mis on Sinu jaoks elus tähtis?

Neid asju on üsna palju, kuid kindlasti on minu jaoks tähtis see, et mul on võimalus tegeleda asjadega, mis mind huvitavad. Väga tähtis on ka see, et mul on olemas tugistruktuur – nii  professionaalses keskkonnas kui ka eraelus.

Sinu igapäevane tegevus on suuresti seotud RUNDUMiga. Rund um tähendab saksa keeles „ümber, ümberringi, ümbritsema“.  Mis asi on Rundum artist-run space?

Rundum on viie noore kunstniku poolt algatatud loominguline platvorm, mis on kahe aasta jooksul peamiselt Tallinnas tegutsenud. Me pakume näitusepinda läbi kahe formaadi ning meil on ka haridusplatvorm, mis on seni keskenunud loovisikute igapäevatingimustele ja omaalgatuslike praktikate võimalikkusele kunstiväljal. Oleme kahe aastaga korraldanud ligi 100 üritust ning oleme loomas teiste sarnaste initsiatiividega rahvusvahelist võrgustikku. Rundum ei ole seotud ühe kindla ruumiga ning eestvedajatena kasutame omaloodud platvormi ka oma kunsti näitamiseks. Sellest lähtuvalt võtan oma isikunäituseks Rundumi kaasa Toilasse ning minu näitus on Rundumi programmis sees.

Jõudsimegi jutuga Sinu näituseni Toilas. Oled  siin tegemas üsna erakordset kunstiprojekti. Räägi sellest lähemalt. Mis see on ja miks sa seda just Toilas teed?

Selle projekti erakordsus väljendub vast just näituse kohaspetsiifilisuses. Korraldan oma isikunäituse, mille tõukeks on fotograafia kui üha enesestmõistetavam suhtlusakt. Olen huvitatud sellest, kuidas fotograafia meie igapäevast reaalsust kujundab ning kuidas seda sotsiaalmeedias üha rohkem kommunikatiivsetel eesmärkidel kasutame. Peamiseks uurimissubjektiks olen mina ise ning näituse raamistik on üles seatud sellele, kuidas ma fotograafiaga tegelema hakkasin. Tähtsal kohal on ka keskkond, kus see füüsiliselt aset leidma hakkas ning seeläbi on luubi alla võetud ka Toila avalik ruum, peaasjalikult park ja rannajoon.

Tunnen, et Toila geograafiline asupaik on mind väga palju mõjutanud ja kuna minu kunstipraktika on siiani keskendunud läbi elatud tajukogemuste analüüsimisele, siis näituse tegemine Toilas on üsnagi enesestmõistetav. Kui hakkasin tegelema fotograafiaga, siis pildistasin peaasjalikult Toila pargi- ja rannavaateid. Pildistamisest sai minu jaoks eskapism ning pargirännakud aitasid mul ennast välja elada. Leian, et päris tähtis on elada avatud horisondi lähedal, sest inimliku piiratuse tunnetus võib tihtipeale väga lihtsalt prioriteedid elus paika panna. Teadmine, et praegusel ajal infoühiskonnas on meil väga palju erinevaid valikuid ja kõik on meie jaoks avatud on väga positiivne, kuid see võib ka tekitada otsustusvõimetust ja ärevushäireid. Fotograafiline tegevus oli minu jaoks teraapiline tasakaalustav akt fragmentaarse ja kiire inforuumi kõrval ning tagasivaade sellele aitab mul mõista kaasaja ühiskonna mõjuvälja. Kuid ma ei pildistanud ainult iseenda jaoks, tähtis oli ka kohalolu sotsiaalmeedias ning tehtud foto kommunikatiivsus. Mobiilifotograafia on muutumas üha kvaliteetsemaks ja populaarsemaks ning kohe varsti on harv juhus kohata inimest, kes ei pildista nutitelefoniga. Sellega kaasneb olukord, kus me kõik loome kujutisi ja oskame fotograafilist keelt, kuid me peame ka olema teadlikud sellest, et kujutlusvõime on prosuumer (producer-tootja/consumer-tarbija) kultuuris on kapitalismi mõjualas. Meie kõigi elud on üha rohkem “reality show’d” ja elustiil on näiliselt tähtsam kui reaalne elu ise. Värvipsühholoogia on teinud kindlaks millise tooniga filtrid on Instagramis kõige kaasavamad ning meie omavaheline suhtlus sotsiaalmeedias on statistikaks neile, kes seda rahalistel eesmärkidel ära tahavad kasutada. Loome kommunikatiivsetel eesmärkidel komponeeritud kujutisi, kuid mis juhtub siis kui vaatame hiljem ise oma fotosid? Kas mäletame originaalset läbielatud kogemust või omandame manipuleeritud kujutise oma identiteedi narratiivi?
Näitus saab aset leidma kahes ruumis: Toila seltsimajas ja rannas. Tegemist saab olema kahe installatiivse keskkonnaga, milles näitusekülastajale on avatud mitmed tajuviisid. Kahte ruumi hakkab kokku siduma kaart, mis viib vaataja läbi aleviku ja pargi. Sellest lähtuvalt loodan ka, et kohalikud näevad ehk Toilat teise nurga alt.

Lisaks näitusele on mul ka eesmärgiks anda tagasi kohale, mis on mulle väga palju andnud. Toila vallas on tugev kogukond spordi ümber, mis on iseenesest väga tore ja ma võtan ka ise sellest osa, kuid kaasaegse kunsti näituseid näeb siin harva. Ma ei võta seda kui tagasitulekut, sest ma ei ole Toilast kunagi lahkunud. Olen siia veel sisse kirjutatud ja mu perekond elab siin. Tegemist on pigem vastutustundega oma kogukonna ees ning ma loodan, et siin tehtud näitus avab uusi võimalusi Toila kultuurielus osalemiseks.

Tänan Aapu vestluse eest, samuti võimaluse eest tema põnevast kunstiprojektist osa saada.

Laupäeval 14. novembril kell 11 on kõik huvilised oodatud Toila seltsimajja näituse avamisele! Samal päeval kell 15.00 toimub vestlus kunstnikuga.

Lahtiolekuajad: K–R 12.00–18.00 L–P: 10.00–16.00. Näitus on suletud laupäeval 21. novembril.

Näitus jääb avatuks kuni 6. detsembrini.

Lea Rand