Lind
ma ei ole – ei ole ma lind
aga ma vilistan viiii
hommikul sirelipõõsas kui lind
vilistan viiii
lind ma ei ole – ei ole ma lind
aga ma hõljun kui lind
heledas hommikutaevas kui lind
hõljub mu hing
lind ma ei ole – ei ole ma lind
õhtul kui silitab tuul
heinamaal õisi – siis lendab mu hing
üles kui lind
hommikul sirelipõõsas kui lind
vilistan viiii
lind ma ei ole – ei ole ma lind
aga ma hõljun kui lind
heledas hommikutaevas kui lind
hõljub mu hing
lind ma ei ole – ei ole ma lind
õhtul kui silitab tuul
heinamaal õisi – siis lendab mu hing
üles kui lind
Indrek Hirv
On
hingedeaeg. Kellel võimalik, käib kalmistul ära. Kes sinna ei
pääse, paneb õhtu hakul valge küünla aknale hubisema ja võtab
endale aega vaikusehetkedeks.
Hingedeaeg
kestab sügiskuu algusest uue aastani. Hinged ei vaata kalendrisse,
vaid tulevad siis kui on udused ja vaiksed ilmad. Just siis jääb
piir elavate ja surnute vahel õhukeseks ja meie rahvas siit- ja
sealtpoolt Toonela jõge saab kokku. Hingedepäev ei ole üldrahvalik
püha, vaid udused-sombused-vaiksed päevakesed, mil pered saavad oma
esivanemate hingi kombekohaselt vastu võtta ning hingedel on kerge
tulla. Usk inimese hinge ja hingedeaega on meie maal elanud sama kaua
kui inimene.
Aegade jooksul on meie hingedeaja tähendusest ja
kommetest kirja pandud rohkesti pärimust. See on üliväärtuslik
teadmine, et hingi pole vaja karta vaid oodata, nad toovad elavatele
õnnistust ning aitavad meie peredel, suguvõsadel ja rahval edasi
kesta.
Pole vaja kurta nende pärast, keda enam ei ole.
On põhjust olla tänulik, et nad meil olid.
Ja paneme siis õhtul küünla põlema.
Ühestainsast piisab.
Lea Rand
No comments:
Post a Comment