AJAKAJAD

Viru suvitusrand

Oma haruldaselt kauni looduse ja kõrge seisukoha tõttu merepinnast, mille tagajärjel õhk iseäranis kuiv ja kosutav, on Toila-Oru väljapaistvam suvituskoht Eestis.

Toila asub Jõhvi jaamast 8 km põhja pool, Soome lahe kõige kõrgemal kaldal. Maariba kõrge merekalda ja ranna vahel, mis kaetud lehtpuumetsaga ja muruplatsidega, on nagu loodud suvitajaile jalutus- ja puhkekohaks. Äkiline kõrge kallas hästi korrashoitud allakäiguga tuletab meelde paljude üteluse järele Krimmi lõunakallast. Ülendav on vaade merele, kus paistavad saarte siluetid. Siin kõrgel seistes on huvitav jälgida varjude mängu merel, mis vaheldub mitu korda päevas ja mis iseäranis ilus päikese tõusul, loodenemisel ja tormi ajal.

Just Toila külje all asub Oru loss kena pargiga, milles võib leida pea kõikide kodumaal kasvavate puuliikide esitajaid ja mis praegu seltskonnale vabalt tarvitada.

Pargist läbi tõttab kiirel jooksul sügavas orus Pühajõgi ja voolab merde.

Ütlemata ilus loodus meelitas Toilasse juba ammu kirjanikke ja kunstnikke seda loodusilu nautima. Kuid mitte ainult kirjanikkude ja kunstnikkude tähelepanu osaliseks ei jäänud Toila. Kuiv osoonirikas õhk ja muud koha iseäraldused nii looduse kaunisuse kui ka kliima suhtes olid juba mõnikümmend aastat tagasi Tartu ülikooli professorite tähelepanu Toila peale pööranud ja õigusega nimetati Toilat juba siis õhukuurordiks.

Üksikud teadusemehed ehitasid omale siia kenasse männimetsa suvilad ja kasutasid suvist vaheaega siin puhkuseks ja kosumiseks. Hiljem, aastat 20 tagasi, ehitas Peterburi miljonär G. Jelissejev Pühajõe kaldale suurepärase lossi ja elas siin suvekuudel oma sõprade, Peterburi tuntud intelligentsi keskel. Veel hiljem asusid Toilasse suvitama Peterburi ja Moskva arstid, professorid, mitmesugused muud teadusmehed, riigimehed ja aukandjad. 

Vene kirjanikkudest elasid siin viimastel aastatel F. Sologub ja Igor Severjanin, meie omadest H. Visnapuu, A. Gailit ja teised, kes nii proosas kui luules küllalt ei jõua kiita koha iseäralist kaunidust.
Enamus rühmituse "Siuru" liikmeid on olnud sagedased suvitajad Toilas ja siin loonud kauneid luule- ja proosapalu Eestimaa kaunist loodusest.

Mitu head aastat suvitas Toilas ka unustamata Eesti Vabariigi rajajate väljapaistvam liige Jaan Poska.

Toila kui kuurordi otstarbekohasuse tõendusena võib nimetada seda, et aastat 20 tagasi G. Jelissejevi poolt dr. Rosendorfi soovitusel ruumikas sanatooriumihoone ehitati ja tarvilise sisseseadega varustati, nii et sanatoorium pea oma heategevale tööle oleks võinud asuda, kuid arusaamatuse tõttu likvideeriti hiljem see asutus. Võib loota, et tähendatud idee millalgi teostatakse, kui leidub ettevõtlik energiline arst, kes asja juhatamisele asub.

Praegu ei saa Toilat suvitajaile soovitada kui tähtsat kuurorti igasuguste mõnusustega, soovitada võib teda aga julgesti isikuile, kes janunevad rahuliku puhkuse järele pärast mitmesuguseid linna askeldusi. Nõrgenenud organismiga inimesed leiavad siin kosutavat õhku, rahu ja rammusat toitu, võivad siin puhata nii hingeliselt kui kehaliselt.

Soodsas kliimas kosuvad õige ruttu need, kes raskeid haigusi põdenud, leiavad kergitust verevaesed, kroonilise mao- ja muude sisemiste haiguste all kannatajad, ergu- ning südamehaiged. Haiged, kes vajavad veega arstimist, võivad soovi korral saada külmi ja sooje vanne meresoolaga, okase-ekstraktiga ja süsihappega. Arstirohud on saadaval kohalikus apteegis. Sealtsamast saab ka teateid arstide kohta, kes suvekuudel on valmis suvitajaid ravitsema.

Merevesi on selge, puhas ja soolane, sest pole suuremat mageda vee juurevoolu jõgede kaudu. Vee temperatuur on 15-18 kraadi. Õhu temperatuur on päeval soe, õhtutel, eriti peale vihma, vahel alla keskmise, mispärast on soovitav suvitajail soojemad riided kaasa võtta.

Toitluse küsimus on Toilas võrdlemisi lahe, sest toiduaineid nagu piima, võid, mune jne saadakse odavalt esimestest kätest, kuna liha ja aiavilja toimetavad suvitajaile koju kätte ettevõtjad. 

 

Lähedal olevaist taludest saadakse soovi korral alati ühe aja sama lehma piima, mis iseäranis tähtis on laste toitmisel.

Lõbustuste eest hoolitseb kohalik seltskond. Asub ju kesk suvituskohta ruumikas seltsimaja, kus pidusid toime pannakse kohalikkude asjaarmastajate ja sissesõitnud artistide poolt eesti ja vene keeles. On oma puhkpillide orkester, mis asutatud umbes 60 aastat tagasi.

Toila pasunakoor tegutses alates 1869. aastast. Pasunamängu käis õpetamas ka D.O. Virkhaus. Esineti ka Peterburis ja Tallinnas. Toila pasunakoor Toila vabatahtliku tuletõrjeseltsi 26. aastapäeval 1926. aastal.

 

Ei puudu ka võimalused jõel õngitsemiseks, metsas jahipidamiseks ja merel sõitmiseks kas purjekal või mootorpaadis.

Kiriku sõpradel on tarvitada kohalikud luteri ja apostliku usu kirikud, kus jumalateenistusi peetakse eesti ja vene keeles igal pühapäeval.

Kõige selle juures, mis Toila suvitajaile pakub, ei nõua ta neilt kuigi suurt ainelist kulu, sest umbes 60 suvilat, mis Toilas väljaandmiseks on olemas, on varustatud tarvilise mööbliga, köögi- ning lauanõudega ja ei ole mitte kallid.

Suvitajate kohale sõidutamiseks ootavad Jõhvi jaamas ühe- ja kahehobuse voorimehed, keda ka enne võib välja tellida telefoni ehk telegraafi teel Toila postkontori kaudu suvituskoha Heakorra Seltsilt. Kui sõitja pole jõudnud hobuseid tellida ja neid ka jaamas ei juhtu saadaval olema, siis võib Jõhvi hobuse-postijaamast saada kas hobused või auto.

Kõigist ülemaltoodust selgub, et Toilal tema loodusliste ja kliimaliste iseäraldustega kuurordi tulevik veel ees on, kuid ta võib juba praegugi olla kenaks puhkekohaks igaühele, kes soovib suve mööda saata mereranna vabas looduses.

Üksikasjalisi teateid suvituskoha üle annab Toila Heakorra Selts, Toila kaudu.

Koostanud E. Rosenberg

Rakveres 1923 

Rohkem vanu materjale leiate  http://ajakajad.blogspot.com/