„Siir, siir, siga metsa, poiss perra, päts põue, vits kätte, kalasaba taskusse – sirr!“ Nii arvati lõokest laulvat Jõhvi kihelkonnas.

Kallis „Siuru“!

Kui ma üheksa aastat tagasi ansambliga ühinesin, olin väheke ehmunud. Kartsin eesseisvat tööd – kuidas saada kõik lamedad e-d, ä-d, a-d ja teravad r-id kõlama nii, et poleks tunne nagu saaks „toorest liha vastu nägu“?

Ja milline oli mu üllatus, kui need hirmud kadusid mõne nädala jooksul. Laulud hakkasid pisi-tasa kõlama ja kõige suuremat rõõmu tegi lauljate suur soov ja tahe minu kõiki nõudmisi täita. Juba tulid ka esimesed väikesed toredad ütlemised-naljad ja nii läks töö koos nalja ja naeruga. See kõik oli tore! Aga nõudmised jäid ja aina suurenesid. Ansambel hakkas laulma järjest raskemat kava ning kiidusõnad kuulajatelt olid kiired tulema!

Sirvides meie väikest ajalooraamatut üllatusin – oleme andnud kontserte ja esinemisi täpselt 160. On seda vähe või palju? Arvan, et küllaltki palju. On antud kontserte Soomes, Saksamaal ja tänavu juunis Peterburis, meie kaunis Haapsalus, Kihnus, Hiiumaal, Jõhvi Kontserdimajas, Tartus Laulupeomuusemis ja lugematuid kordi meie oma koduses Pühajõe kirikus ja oma valla sündmustel. Kaks korda võtsime osa Kohtla-Järvel toimunud laulukonkursist „Viru laul“ kus saime eripreemia ja märgiti ära ansambli hea vokaalne tase.

„Siuru“ on olnud ja loodan, et on ka edaspidi hästi tore, sõbralik ja meeldiv kollektiiv.

Tänan teid kõiki nähtud vaeva ja koos tehtu eest! Olen tundnud koos teiega palju rõõmu ja rahulolu. Ühte aga palun meeles pidada - „kes laululättest joonud on päevil halval, häil, neid laul on kokku toonud, truuks laulule nad jäid.“

Olge ikka laulule truud ja sama toredad kui olite koos minuga!

Tänuga

teie Maie