Toilast võiks kujuneda Eesti hea toidu keskkond Toi(T)la

Kevadel veetsid Toila valla kutsel nädala Toilas Eesti Kunstiakadeemias Euroopa Linnakultuuri õppivad välistudengid erinevates Euroopa riikidest. Tegemist on iga aastase traditsioonilise töötoaga, mis eelnevatel aastatel on tegelenud mitmete Soome linnadega (Espoo, Turku, Lahti) ja Tallinna erinevate piirkondadega (nt. Mustamäe). 

Juhendajateks olid käesoleva artikli autor Kristi Grišakov, kes on Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja ruumikonsultatsioonibüroo Väike Vasak Käsi asutaja, ning Gert Zavatski meediadisainibüroost Smoked Sparrow. Nädalase töötoa eesmärgiks oli koostada erinevaid piirkonna tulevikustsenaariumeid aastaks 2030, mis aitaksid lahendada piirkonna kõige pakilisemaid probleeme. Kuna projekt toimus koostöös Jõhvi linnaga, vaatlesid õpilased ka Toila ja Jõhvi omavahelisi koostöövõimalusi ja pakkusid välja 4 erinevat lahendust, mis tegelevad mõlema koha identiteediloome, transpordi ja enesemääratlemisega Ida-Virumaal laiemalt.

Enne lahenduste kirjeldamist tuleks kirjeldada ka pakilisemaid lahendamist vajavaid probleeme. Toila on tuntud oma imekauni loodusega pargi ja mõnusa puhkeküla miljöö poolest. Puhkus ja lõõgastus on märksõnad, mis on saanud osaks selle koha praegusest identiteedist ja mida võimendavad ka Oru pargi ajalooline teke, Toila SPA ja teised piirkonna puhkeasutused. Nõnda on Eesti kontekstis tegemist pigem ajaloolise puhkepiirkonnaga nagu Tallinna Kadriorg või Lahemaal asuv Võsu. Praegusel kujul on Toila kõige silmatorkavam väärtus ajalooline Oru park, mille korrashoid nõuab palju ressursse, kuid mis tegelikult on sissetulekute poolest alakasutuses. Pargis ja sellega seotud sadamaalal toimuvad mitmed kultuuri-, muusika- ja spordisündmused, nendest vast kõige tuntumana Oru pargi Promenaad. Erinevaid sündmusi on küll palju, kuid Eesti kultuurisündmuste virr-varris ei eristu nad laiema publiku jaoks ja jäävad peamiselt kohalike elanike külastada. Teine põhiline probleem on Toila sidusus ümbritsevate valdadega, eriti Jõhviga. See baseerub kahjuks ainult autoliiklusel, bussitransport ja rattaliiklus jäävad tugevalt tahaplaanile ja on kas liiga aeglane (harvad graafikud ja tähistamata peatused) või liialt ohtlik (puuduvad jalgrattateed). Lisaks on mittekohalikele suureks peavaluks puuduvad või katkised sildid ja kaardid, mis teevad isegi jalgsi orienteerumise Toila sees suhteliselt keeruliseks. Kolmanda probleemina tuleks välja tuua ka Toila kogukondlik toimimine. Kogukondlikud projektid on küll olemas, kuid sageli väga erinevate huvide ja vanusegruppide vahel killustunud. Puudub ka hea kooskäimise koht, mis annab eriti tunda noortele mõeldud huvitegevuse korraldamisel.

Lahendused saavad alguse Oru pargist kui Toila kõige väärtuslikumast ja tuntumast paigast. Vähestel Eesti kohtadel on pakkuda niivõrd suurepärase ajaloo ja reljeefiga paika, kus on kohtuvad kõrged kaldad, vanad puud, mererand ja igas suunas kauneid vaateid. Tõsi küll, lossi ju enam ei ole, kuid see pakubki välja võimaluse tavalise mõisaromantika asemel ajaloolises keskkonnas hoopis moodsa ja uuega katsetada. Tühjaks jääv gümnaasiumihoone on ideaalne koht keskuseks Oru pargi uutele funktsioonidele.

Laias laastus pakkusime Toila jaoks välja kaks uut funktsiooni, mis on võimelised toimima paralleelselt ja teineteist toetavalt.

Esimene nendest kannab nime “Suvelinnak” ja keskendub Oru pargile kui hariduskeskusele, mis oleks täidetud erinevate haridussündmustega nagu töötoad, suvekoolid, konverentsid ja seminarid koostöös nii kodumaiste kui ka rahvusvaheliste õppeasutustega gümnaasiumitest ülikoolideni. See stsenaarium sai alguse Jõhvi hariduslinnaku arendamisest, mis võiks suveperioodil pikeneda Toilasse, kuhu noored igal juhul rannamõnusid nautima suunduvad. Tegelikult võib Toila “Suvelinnaku” idee toimida ka täiesti eraldiseisvalt hariduspargina. Haridusasutused otsivad pidevalt uusi, eksootilisi ja sobivaid kohti, kus oma üritusi korraldada. Kui Toila looduskaunidust ja ööbimisvõimalusi täiendada veel hariduskeskuse ehitamisega vanasse gümnaasiumihoonesse ja mõnede pargis asuvate välisauditooriumite ja õppekohtadega, võiks kohe tegutsema asuda. Niivõrd haruldast õppimiskohta on isegi terves maailmas raske leida.

Teine identiteedistsenaarium keskendus Toila praeguse tervise ja puhkuse imago võimendamisele. Iga tervisega seonduva teenuse suureks osaks tänapäeval on ka kvaliteetne ja kasulik toit. Siinkohal ei mõtle ma tingimata kalorivaest või mahetoitu, vaid lihtsalt meeldivate ja meeldejäävate maitseelamuste pakkumist. Enamik Eesti suviseid kultuurisündmusi pakutavale toidule ja joogile ülemäära palju tähelepanu ei pööra. Üldjuhul näed ikka õlletelke ja sašlõkipanne ja nende erinevaid variatsioone. Toidufestivalidest on ainus Pärnu iga-aastane Grillfest, mis juba nime poolest keskendub eelkõige grillimisvõistlustele. Siiski võiks just Toilas olla hea toidu festival, mis keskendub just nimelt söömisele ja maitseelamuste loomisele. Selline kontseptsioon erineb küllaltki palju tavalisest laadast või toidufestivalist, kus pakutakse küll erinevat toitu, kuid mitte terviklikke maitseelamusi ja söömiskultuuri.

Seetõttu on meie ettepanekuks nimetada Toila umber Toi(t)laks, inglise keelse versioonina sobib kasutada ka EA(s)T –Estonia või F(east)-Estonia nimetusi, mis samuti toitumiskultuurile rõhuvad. Selline strateegia eeldaks ühe profiköögi rajamist vanasse gümnaasiumihoonesse, millele saaks toetuda nii Oru pargi aastaringsed toitumissündmused kui ka “Suvelinnaku” haridusürituste toitlustus. Toidule ja toitumisele orienteeritud projektile oleks palju kohapealset toetust erinevate väiketootjate, restoranide ja kutsehariduskeskuste näol. Sellega annab kaasata kohalikke elanikke kui ressurssi, kes võivad pakkuda välja teemasid, retsepte ja oma valmistatud hõrgutisi erinevateks toidusündmusteks. Näiteks toimub Toila lähedal ka iga-aastane rahvusvahelise toidukultuuri festival “Slaavi Valgus”, mis edaspidi võiks olla seotud hoopis Toi(t)la toidusündmustega. Oluline on, et juba korraldavatel Toila Oru pargi sündmustel võetaks toit juba eelnevalt luubi alla ja hakataks mõtlema kohalike toorainete ja kvaliteetsete maitseelamuste pakkumisele. Muusika- või spordisündmus saab alati käia käsikäes hea toiduga. Iga aasta võiks olla erinev teema-aasta (nt. must leib, küüslauk, kalasortiment jne.), midagi mis seoks aasta jooksul toimuvad erinevad toidusündmused üheks tervikuks. Sündmused võivad olla erinevad; Toila tänavatel toimuv toidulaat või “pikk laud”, selleks spetsiaalselt ehitatud ajutistes paviljonides toimuvad tuntud kokkade pargidineed, suurem toiduelamuste ja kokkamise festival (“Kokkade Rokk”), talvised jääpaviljoni söömingud jne. Ehk siis kvaliteetne ja teemakohane toit ja selle valmistamise oskused oleks kesksel kohal, varieeruksid aga kokad, sündmused ja paigad Toila sees, kus need asjad toimuvad. See annab palju võimalusi olla ühtaegu nii mänguline kui ka paindlik oma piirkonna tuntuse kasvatamisel.

Siinkohal oleks veel oluline rõhutada pargi ja rannaala tsoneerimist vastavalt sihtrühmadele. Nõnda võiks erineva meeleoluga sündmused olla paigutatud erinevatesse kohtadesse. Rannaalast kujuneks pigem aktiivsem, noorematele inimestele suunatud ala, mida ilmestab funktsionaalne rannamööbel, rannabaar ja näiteks ajutine laevakohvik, mis oleks ühtlasi üks Toi(t)la toidusündmuseid. Ülejäänud park oleks mõeldud vaiksemateks ja väljapeetumateks sündmusteks nagu kontserdid, õhtusöögid, piknikud jne. Oluline on hakata looma tugevamat sidet Toila tänavate ja pargi vahel alustades Sireli tänava ja Mere pst. teljest, mis looks füüsilisema sidema pargi ja endise seltsimaja kui kogukonna keskuse vahel. See oleks ka põhiline telg, millele rajada tänavafestivali, pika laua pidu või ehitada talvisteks sündmusteks jääpaviljon (nt. JääHääle lisaettevõtmisena).

Paviljonide jms. ajutise mööbli püstitamine on suurepärane viis anda rakendust noortele arhitektidele või disaineritele ja puutöömeistritele, kes otsivad pidevalt võimalusi oma oskuseid rakendada (nt. Pedaspea varjualuste park). Taoliseid struktuure saab ehitada ja disainida ka koostöös kohalike elanikega, panna proovile oma loovust ja katsetada uusi asukohti. Tulemuseks on paindliku kasutusega uued paigad, mis muudavad uueks ja eriliseks iga muusika-, haridus- või kulinaariasündmuse, kuid mida on samas lihtne teisaldada.

Hoolimata sellest, kas Toila jätkab olemasoleva puhkeküla, “Suvelinnaku” või Toi(t)lana, on ülioluline võtta luubi alla Toila ligipääsetavus. Esmajärgus tuleb võimalikult kiiresti saada Jõhvi ja Toila vahele turvaline kergliiklustee. Jalgrattaühendused muutuvad üha olulisemaks nii kohalikele elanikele kui ka turistidele ja seda trendi ei tohiks ignoreerida. Samuti ei tohiks unustada uuendada infotahvleid, bussipeatuste märgistusi ja tänavasilte, mis loovad Toilast esmamulje nendele, kes tulevad väljastpoolt.

 

Kõigi meie töötoa osaliste poolt soovime Toila vallale ja selle elanikele palju loovust ja jaksu oma tuleviku elukeskkonna loomisel. Kõigi mainitud ettepanekute ja ideepiltidega saab põhjalikumalt tutvuda meie netikataloogist: http://issuu.com/kristigriakov/docs/scenarioplanning2013final

Kristi Grišakov