Käesoleva aasta oktoobris saab 29
aastat sellest, kui elu tõi mind elama Vokka. Voka on teatavasti
ilus koht elamiseks. Tollel ammusel ajal olid ajad muidugi hoopis
teised. Piirivalve hoidis meist eemal kõik võõrad, Voka EPT ja
kolhoos „Kaljurand“ lahendasid olmemured – kraanist voolas nii
soe kui külm vesi, kuum vesi küttis toad soojaks jne. Mis peamine –
elaniku rahakott seda kulu paljus ei tunnetanudki, sest ettevõtted
kandsid sujuvalt suurema osa kuludest oma tootmiskuludesse.
Ajad muutusid, ettevõtted, mis olid
asula tekitanud, kadusid. Kütmine muutus probleemseks ja mõned
majad jäid lausa kütteta. Mõned ajutiselt, teised tänaseni. Osa
inimesi ei pidanud karmidele aegadele vastu ning lahkusid Jõhvi või
Kohtla-Järvele, sest Vokas kadus küte keset külma talve mõnikord
päevadeks ja oli hirmkallis. Linnades oli elu anonüümsem ja
kordades odavam. Enamus vokalasi siiski jäid, sest see oli nende
kodu - lapsed siin sündinud-kasvanud, naabriteks endised
töökaaslased, meri loksub asula külje all ja rohelus tuleb suviti
trepile vastu.
Rasked ajad sundisid elanikke
koonduma ja Voka alevikus tekkisid esimesed korteriühistud veel
ajal, kui Äriregister oli olemas igas maakonnas. Praeguseks on
ühistud kõigis kortermajades olemas ja tegusad. Kuna elanikkond on
vananev ka meil, siis on peale tulnud uusi elanikke, kuid tekkinud on
ka omajagu tühje aknaid. Põhjuseid on korterite tühjaksjäämisel
mitmeid, kuid osa aknaid on elutud seepärast, et omanikud on
lahkunud mujale tööle ja tahaks kortereid küll müüa, kuid
piirkonna madalate sissetulekute tõttu on ostjaid raske leida. Ka
levib lähilinnades seni linnalegend, et Vokas on küte tohutult
kallis. Kui võrrelda mWh hinda, mille kehtestas VKG Soojus alates
aprilli lõpust (66,62 €/mWh) meil momendil kehtiva gaasi hinnast
tuletatud hinnaga 67,13 €/mWh, siis vahe on praktiliselt olematu.
Kuna meie korteriühistud on teinud tubli tööd oma majade
korrastamisel ja soojustamisel kulude vähendamiseks, siis ei ole
meie elanikud keegi pidanud muretsema üle 3 €/m2 hinna
pärast külmadel talvekuudel, sest hind on tuntavalt taskukohasem .
Voka alevik on heakorrastatud, suvel
muru pügatud, laste jaoks on mänguväljak jne. Tõeline paradiis.
Siiski on ka murekohti, mis riivavad silma ja rahakotti, ning teevad
kohalike inimeste meele mõruks. Esimene, mis meenub, on vee kõrge
hind. Kui soojuse maksumus on VKG Soojusega võrreldav, siis vee hind
mitte – kui Jõhvis maksab m3 vett koos kanalisatsiooni
teenusega 1,43 €, siis meil 2,767 €.
Kui vaadata OÜ Järve Biopuhastus
kodulehekülge, siis sellelt firmalt on kõigil klientidel võimalus
tellida ka kõikvõimalikke lisateenuseid. Hinnakirjad ripuvad
avalikult veebis ja klienditeenindus toimib 24/7. Meil selline
avariisüsteem ennast selgelt ära ei majandaks, kuid
lisasissetulekut meie veefirma lisateenuste pakkumisega teenida
siiski saaks ja inimestel jääks ära vajadus iga tilkuva kraani
pärast otsida mõnda tuttavat või tellida firmasid väljast.
Kõik veega seonduv on mureks
mõlemas asulas, nii Vokas kui Toilas. Kui Vokas on probleemiks, et
veemõõturite näitude vahed majades kipuvad ületama kokkuhoidliku
elaniku poolt kulutatavat kogust, siis Toilas kipuvad veetrassid
lekkima. Voka väiksemad ühistud pole suutnud ka majadesse
veefiltreid paigaldada ja iga pesupesemine võib lõppeda sisuliselt
uue pesu ostmisega, sama probleemi ees on Toila elanikud, ning seal
on see probleem veel kordades hullemgi. Euroopa Liidu standarditele
vastava vee toimetamiseks elanikeni oleks vaja trassid uuendada.
Eurorahade toel on suudetud Toilas küll enamikele inimestele
tänaseks vesi majadesse saada, kuigi siiski mitte kõigile. Vanade
trasside renoveerimisest oleme seni võinud vaid unistada. Ka vee
müüja ei ole välja pakkunud mingeid lahendusi, kuid selge on, et
ainult hinnatõusu arvelt trasse renoveerida võimalik ei ole.
OÜ Järve Biopuhastus kodulehel on
olemas näiteks ka kord ja hinnad, mille alusel on koerteriühistul
võimalik saata veemõõtja ekspertiisi, kui on kahtlusi veemõõtja
töös. Meil on see muidugi samuti võimalik, kuid vaid siis, kui AS
Toila V.V. juhatus sellele soovile vastu tuleb. Seda ei tehta aga
sugugi iga kord. Ka veefirma võiks ju tunda huvi, et majas võib
olla tekkinud mõni probleem, kui majas tarbitava vee kogus teeb
hüppe üles või allapoole.
Esimene asi, mis peale lume sulamist
silma riivab on lume lükkamisega segi paisatud teede äärekivid ja
pinnas. Ka kuhjade kaupa talvist liiva ei rõõmusta silma ja muudab
kuival ajal teed tolmavaks. Selle segaduse peaks lund lükkav firma
enda järelt kevadel ära koristama, sest nad pole lund lükanud ju
mitte heast südamest tasuta, vaid ikka ju raha eest. Ka võiks mõni
vallaametnik selle eest hea seista, et see nii oleks. Pole ju päris
normaalne, et iga ühistu esimees eraldi helistab firmasse ühe ja
sama murega, liiati kuna lepingupooleks on vald.
Voka erinevate korteriühistute
võimekus asju korraldada on erinev. Enamiku majade ümbrus on
kevadel kenasti korda tehtud. Mõni maja on oma territooriumiga
kõvasti vaeva näinud. Samas on aleviku keskel maja, kus 24-s
korteris elab veel kokku vaid 6 inimest, üks pere elab vaid talviti.
Eesti kodanike valduses on veel 10 korterit, neist 3 on müügis ja
ülejäänud lihtsalt tühjad. Vene Föderatsiooni kodanikele on
„datšadeks“ 7 korterit ja ainult viies korteris elatakse
alaliselt. Kuidas toimetab selline ühistu? Võlglasi tegelikult ei
ole, kuna majas puudub keskküte ja korterite kulud on väikesed.
Probleemid on mujal: maja ümbrust ei koristata ja tühjalt seisvad
korterid on talvel külmad, see aga omakorda mõjutab väheste
asustatud korterite kütmiskulusid, samuti on küsimuse all, kuidas
mõjub see kõik maja konstruktsioonidele. Millisest ühisest
majandamisest saab sellises majas juttu olla, kui isegi üldkoosolekut
pole võimalik korraldada?
Mõnikord on asi kinni ka lihtsalt
hoolimises. Maareformi ajal üritas vald võimalikult palju maad
erastada ühistutele. Tulemuseks on see, et enamik asula siseseid
teid on majade eraomand ja sellel on kaks negatiivset tahku – mitte
kunagi ei suuda korteriühistu investeerida teede lappimisse ja
teisest küljest majadele kuuluvat asfalti lõhuvad kõik asulas
liiklejad. Sama kehtib ka kruntide kohta laiemalt. Mõnel majal on
maad nii palju, et selle korrashoidmine tundub lihtsalt liig ja
puudealused lehed on seal koristamata. Kui siis natuke tuult tõstab,
lendlevad need lehed ka naabrite kruntidel ringi. Erastatud maadega
piirnevad veel ka riigi maad. Osaliselt haldab neid vald, kuid
osaliselt on hooldanud naabrid, kes ei taha aknast vaadata rikutud
vaadet. Süsteem puudub ja osa maid jääb hooldamata, teede ääres
vedelevad pudelid ja tühjad krõpsupakid.
Meil on nii väike kogukond, et ehk
oleks siin võimalik tunda ennast rohkem peremeestena, mitte prahti
maha loopida vaid ikka panna see prügikasti. Omalt poolt võiks vald
ka alevikku prügikaste paigaldada ja neid tühjendada. Võiks olla
ka paar kasti koeraomanikele. Meil on küll teeäärsed muutunud
palju puhtamaks ja koeri üritatakse kakatada väljaspool aleviku
piire, kuid pole just meeldiv, kui koer kükitab oma maja juurde ja
koeraomanik peab siis sooja kilekotiga koduni kõndima ilma, et tal
oleks võimalik seda prügikasti poetada. Kindlasti toob see lisatööd
valla töötajatele, aga kuna siin elavad siiski meie valla
maksumaksjad, oleks see vast loogiline tegevus. Tervitatav oleks,
kui valla ametnikud koostöös menetlusteenistusega teeks ka
järelvalvet Toila valla heakorraeeskirjade täitmise üle.
Me kõik kokku: vastutustundlikud
elanikud, kohalik võim ja kruntide omanikud, suudame Vokat hoida ja
kujundada veelgi paremaks elukohaks. Oleks ju tore, kui kõik, kes
tulevad meile külla, tahavadki edaspidiseks siia jääda. Vähehaaval
kaoksid siis tühjad aknad, asulas oleks rohkem lapsi ning noori
peresid. Meil on ju tore lasteaed ja koolgi ei jää meist kaugele.
Vokas on tõsti hea elada.
Tulge ja veenduge!
Ursi Joost
No comments:
Post a Comment