Head vallaelanikud!
Kuna aprillikuu lehest jäi mu artikkel välja, siis pean kohaseks
siinkohal veelkord selgitada, miks me esinesime just Tammikus ja
Kohtla-Nõmmel, ehkki veebilehe kaudu oli seda võimalik juba lugeda.
Kahjuks langes muusikaliõhtu valmimine kokku Voka rahvamaja
remondiga, millest eelmise aasta varakevadel, kui etenduse
ettevalmistus algas ning valmimise tähtaeg sai paika pandud, keegi
veel ei teadnud.
Põhjuseid, miks me olime sunnitud leidma esinemispaiga mõnes
ümberkaudses suuremas rahvamajas oli kolm: akustika, korralik lava
ja kõrvalruumid. Esinejaid oli meil arvukalt, finaalis oli vaja
lavale mahutada 47 osalejat. Ja nagu muusikalile kohane, seda mitte
ainult laulmiseks, vaid ka tantsimiseks. Kuna esitatavad palad
pärinesid mitmest muusikalist, vajasime etenduses erinevaid
dekoratsioone ning osalejad pidid saama ülikiiresti kostüüme
vahetada. Et jääda siiski koduvallale võimalikult lähedale,
pidasime läbirääkimised Tammiku ja Kohtla-Nõmme rahvamajaga, kes
meid rõõmsasti oma katuse alla lubasid.
Ma ei kujuta ette, et keegi võiks nautida meie esinemist olematu
akustikaga spordisaalis või imetillukeses saalis, kus esinejad
kostüümide vahetamiseks vahetpidamata rahva seast läbi jooksevad
või ruumipuuduse tõttu esitavad oma laulud, mis on ette nähtud
koos liikumisega, lihtsalt külg-külje kõrval tihedalt
kokkusurutuna seistes.
Osalejate mõtteid
Kärt
Purga: “Kuigi
ettevalmistusperiood oli pikk, ei saa ma salata, et mind paar korda
ikka külastas kahtlus, kuidas me kogu selle kava õigeaegselt
selgeks saame. Kui esimest korda saime kätte "Me kokku käime"
rama-lama-lama-ka-dingety-ding-de-dong sõnad, ja kui mõne aja
pärast lisandusid nendele veel mitte kõige lihtsamad tantsusammud,
siis andsin endale mõttes tiitli Mrs. Pudilõug-Kobajalg. Ainus
lohutus hetkedel, mil ma endasse ei uskunud, oli see, et olin ennegi
näinud (ja ka esinenud) Anu korraldatud kontsertidel ja iga viimane
kui neist on olnud viimaseni viimistletud ja detailideni läbimõeldud!
See eelnev kogemus andis ka kohe kindlustunde jah-sõna ütlemisel,
kui mind sügisel proovidele kutsuti, sest mulle meeldib teha asju
koos pühendunud inimestega, kes oskavad olla nõudlikud ja samas
innustavad. Kui juba teha, siis korralikult - ülejala-käib-kah
tegemiste peale ei viitsiks oma töövälist aega panustada. Meie
kambas olid kõik väga toredad inimesed ja mõtlesin tihti, et mul
on ka au olla väljavalitud! Teeksin
seda iga kell uuesti!”
Liina
Lepsalu: “Laulsin keskkoolis selgeks õpitud ja armsaks saanud
Grease'i ja Oklahoma laule. Mõneks hetkeks oleksin justkui ajas
tagasi rännanud – panin selga sama seeliku, mida kandsin kuus
aastat tagasi, lasin pähe pool pudelit juukselakki ning huuli
värvisin eriti kaua ja hoolikalt. Kuigi seltskond oli muutunud,
tekkis laval lauldes ja tantsides seesama õnne- ja uhkusesegune
tunne, mida tundsin, kui esinesime 2007. ja 2008. aastal Toila koolis
ja mujalgi. Kadestan neid, kellel on igal esmaspäeval võimalus Anu
juures laulmas käia.”
Kertu Müür: “Muusikaliks valmistumise pool aastat möödus
küll kohutavalt kiiresti. Kõik need laupäevahommikused proovid,
kuhu laiskuse tõttu üldse polnud tahtmist minna ja
esmaspäevaõhtused proovid, kuhu tihtilugu koolitööde pärast ei
jõudnud, kandsid lõppkokkuvõttes vilja. Emadepäeva-eelsed
etendused olid täis rambivalguse hirmu, adrenaliini, sadat kostüümi,
head meelt ning loomulikult publiku valju aplausi.
Mul on tohutult hea meel, et mind sellesse projekti kaasati ning et
olin piisavalt tragi end kodust välja ajama ja selles osalema. Terve
meie seltskond oli täis suurepäraseid lauljaid ja tantsijaid. Meie
entusiasm kasvas ja kasvas koos ajaga, mis jõudis suurel kiirusel
esietendustele lähemale. Mõni päev enne 10. ja 11. maid nägid mu
näpud ainult niiti ja nõela, mu tuba oli tõeline kostüümiladu,
unenägudes laulsin ja tantsisin, kuid ei puudunud ka košmaarid
ebaõnnestunud esinemistest ja apsudest.
Viimase etenduse ajal viimaseks etteasteks valmistudes oli aga
riietusruumis kurba nooti kuulda ja tunda – „Nii kahju, et see
juba läbi saab!“ Esinemised jäid tõesti lühikesteks, oleks
tahtnud veel ja veel, sest see adrenaliinilaks, mis muusikaliga
kaasnes oli meeletu! Muusikalis osalemise käigus sain aru, kui palju
mulle tegelikult laval esineda meeldib! Suur tänu, Anu, suur tänu,
kaasosalejad! Oli „superhüpermegalustlik“ seda kõike koos
teha!”
Merle Harjo: “Kui Jaanus pärast teist etendust laval Anule
lilli ulatas, mõtlesin küll, et nüüd ütleb suure naeruga: „Isegi
kaugele kolimine ei aita..“. Aga Jaanus ütles hoopis täie
tõsiduse ja kogu mehelikkusega: „Hei, hei – me täname SIND,
Anu!“.
Peab
tunnistama, et mitte ükski tõbi ei aita plehku panna selle
energilise ja särasilmse inimese ja tema (sageli teostamatutena
näivate) ideede eest. Ta ütleb küll, et proovist võib puududa
omaenese pulma või lähedase inimese matuse puhul, kuid ma usun, et
kogu meie kollektiiv kahtleb sügavalt, kas needki piisavalt veenvad
vabandused oleksid.
Päris ausalt – näidake
mulle ette keegi teine, kes oleks suutnud oma põhitöö kõrvalt
mitusada Toila valla suurt ja väikest varvast tantsima ja
mitukümmend suud eri kõrgustel laulma panna! Olen uhkusega Toilakas
ja veel uhkem, et meil sellised vahvad inimesed siin on.
Juba kolmandat korda Anu käe all laulud-tantsud selgeks saanuna,
mõtlen, et kui ta pakuks – läheks vist jälle. Ma ei tea, see on
vist mingi pisik, mis Toila Gümnaasiumist 2006. aastal külge
hakkas. Olen siiralt uhke ja tänulik, et olen saanud võimaluse
midagi nii vahvat teha!”
Minu armas seltskond!
Ma tänan teid kogu südamest, tehes seda Juhan Viidingu sõnadega:
“Ja selle ühe kummarduse sees on veel üks kummardus – mu
südames!” Te pidasite vapralt vastu, ehkki kerge teil minuga
polnud. Püüdsin sära silmades hoida ka neil hetkedel, kui südames
veidi mossitasin – siis, kui üks või teine teist proovidesse
tulla ei saanud. Proovid olid tavaliselt ikka kaks tundi ja
ühisproovid ka kolm tundi pikad. Mõni teist käis lausa
individuaaltundides. Olen õnnelik nende üle, kes avastasid
eesriidetaguse võlumaailma. See müstiline tunne, kui avalugu kõlama
hakkab, loetud sekundid enne eesriide avanemist, enne oma etteastet…
Ja siis sa lähed ja laulad ning tantsid ennast pealtvaatajate
südamesse, teed seda lustides ning iseenesestmõistetava
loomulikkuse ning kergusega. Kuigi ettevalmistusperiood oli pikk ega
läinud ilma viperusteta, ei saa ma öelda, et kogu see ettevõtmine
oli vaevanõudev. Minu arvates on sõna “vaev” siinkohal väga
vale, sest meenutab midagi tohutult kurnavat, isegi vastumeelset.
Vaadates esinemiste fotosid, näen ma seal hoopis rõõmsalt säravaid
silmi, meeletut energiat, endast kõike andvat mängulusti. Mida
paremat võiksin ma juhendajana veel soovida? Kasutaksin siinkohal
Väikevenna sõnu Astrid Lindgreni raamatust “Karlsson katuselt”
- “Milline fenomenaalne vedamine, et olete minuga!”
Teie Anu
Head abilised ja toetajad!
Seltsing Muusikal on teile ääretult tänulik abi eest. Ei ole
olemas suuri ja väikeseid ülesandeid. Iga pisimgi abikäsi ja
heategu oli täpselt see, mida vajasime etenduse ladusaks
korraldamiseks ja mille puudumine oleks tähendanud ebaõnnestumist.
Täname südamest ja loodame jätkuvale heale koostööle.
Toila vald
Merle Harjo ja Voka Avatud Noortekeskus
Külli Guljavin ja Toila Gümnaasium
Kohaliku omaaalgatuse programm
Kaidi Lilium ja OÜ Jovi
Aare Varusk ja helistuudio Audivisioon
Valentina Fursova ja teater “Tuuleveski”
Maive Raudver, Imbi Tito ja Kohtla-Nõmme rahvamaja
Heli Vähk ja Tammiku rahvamaja
Aleksander Ivasjuk
Mehis ja Andreas Astok
Peeter Sööt ja Toila valla Kultuuri- ja Spordikeskus
Meeli Lõo
Silva Palm
Evi Ostrak
Bruno Uustal
Voka lasteaed
Nadežda Grigorjeva ja Sillamäe Vanalinna Kool
Kristina Piirimaa
Johan Arus
seltsing Nobenäpp
Merle Äri
Kairi Kruusalu
Elisabeth Purga
Getter Marii Kalvik
Kati Markus
Liina Murd
Kevin Oja
Kelli Oja
No comments:
Post a Comment