Iga noor, olenemata
elukohast, tunneb millestki puudust. See ongi normaalne elu edasiviiv
jõud, me vajame uuendusi ja muudatusi, tahame ise midagi korda
saata. Sealhulgas ka meie.
Ly Ehini sulest on
pärit järgmine mõttekild: “Igaüks elab oma elu - parimal
viisil, kuidas ta oskab. Keegi ei ela selleks, et meile meeldida ja
meie ootusi täita.“
Meie isiklikult
sooviksime, et eestlased ja venelased saaksid omavahel paremini
suhelda. Kuidas seda saavutada?
Võiks korraldada
erinevaid üritusi, kuhu saaksid tulla nii eestlased kui ka
venelased, korraldada palju erinevaid koolitusi ning seminare, mille
käigus õpetatakse venelastele eesti keelt ja kultuuri ning
eestlastele vene keelt ning nende rahvakultuuri, traditsioone jm
huvitavat.
Koolid võiksid valida
sõprusklasse, üritustel oleksid koos nii eesti kui ka vene keelt
kõnelevad noored, õpilased saaksid omavahel paremini läbi ja
tunneksid sellest rõõmu. Esimesel kohtumisel võiksid nad luua
sõprussuhteid.
Me näeme probleemi
veel selles, et noortel on vähe võimalusi olla kusagil koos ja teha
midagi vahvat. Võiks olla rohkem noortekeskuseid või sellelaadseid
kohti, kus noored saaksid koos aega veeta. Need, kes kuuluvad
mingisugusesse organisatsiooni, võiksid korraldada noortele palju
huvitavaid tegevusi või üritusi, et noortel oleks huvi neist osa
võtta ja hiljem vajaduse ning soovi korral nendesse
organisatsioonidesse kuuluda.
Meie õnneks on meil
olemas V.A.N.K (Voka Avatud Noortekeskus).
Noori peaks julgustama
ja neile võiks kuidagi sisestada, et nad ise käiks kohal, osaleksid
huvitegevustes, oleksid aktiivsed ja tegeleks millegi põnevaga.
Väga lihtne ja mugav on istuda kodus arvuti taga ning vinguda, et
nende jaoks ei tehta midagi. Noored võiksid ise tulla ja oma
arvamust avaldada, mida nad teha sooviksid ja mis neile teha meeldiks
(väljasõidud, matkad vms).
Kui me ise tahame
midagi, siis pingutame selle nimel ega lase teistel kõik ära teha.
Keegi tark inimene on öelnud kuldsed sõnad: “Maailmas midagi ei
muutu, kui meie ise ei muuda. Sa tegema pead kõik, mis suudad ja
isegi kui suurt ei suuda.”
Vaatamata sellele, et
meie maakonnas on sellised mured, on Ida-Virumaa meie jaoks alati
südamelähedane koht, siia tuleme alati uhkusega tagasi. Dagmar
Normet on öelnud: “Ka aegade jões peab inimesel oma kodusaar
olema.”
Getter Marii Kalvik
Diana Ziltsova
Toila Gümnaasiumi 8.
klass
No comments:
Post a Comment