otse meie koduaeda,
leidis suvekuuma käbi
ja läks rõõmsalt ümbrust kaema.
Aiaposti otsas istus
väsind juuli, pruun kui suvi,
juustes küpseid kõrsi kiskus,
silmist suvevihma tuli.
August haaras kõike kokku,
mida juuli küpsetanud.
Köitis vihku, vedas
keldri
tegi nii, kuis õpetatud.
/.../
Jah, tõesti-tõesti, meie viimasest kohtumisest siin leheveergudel on juba pea kaks kuud mööda läinud. Ootamatult kuum ja põuane juuli on teatepulga augustile üle andnud ja loodus sätib ennast suve lõpu poole.
Tundub, et suvel on sel aastal kuidagi kiire olnud. Kui tavaliselt hakkan ma õhtuseid ritsikate ühendkoore kusagil juuli lõpus tähele panema, siis tänavu tabasin juba juuli alguses ühel õhtul, et ongi see aeg käes. Loodus näitab üha rohkem sügise märke – pihlakate põsed juba õhetavad, sügislilled näitavad õisi ja kohati on puude lehedki kollaseks läinud. Küllap on oma osa selles pikalt püsinud kuumusel ja põual.
Need, kes puhkuselainel ja rannailmasid nautinud, tundsid sellest kindlasti ainult rõõmu, aga aiapidajal ja põllumehel on murekorts kulmul.
Kiire on olnud ka kultuurisuvi meie vallas. Tore on tõdeda, et oma panuse kultuurisündmuste korraldamisesse on andnud ka need asutused ja eraisikud, kelle põhitegevus see ehk ei olegi – Posti Piknikulava Sakal, Toila Mereresto, Toila Pargi Kohvik, Kaevandusmuuseum on vaid mõned näited nendest. Küllap on kõik korraldatud sündmused leidnud ka tänuliku publiku.
Paraku tõi augustikuu uued piirangud ja kuidas me sügise edenedes oma elu korraldama hakkame, seda näitab lähiaeg.
Peaasi, et lapsed septembris ikka jälle kooli saavad. Usun, et distantsõppest on väsinud nii õpilased kui õpetajad.
Soovin kõigile sumedad augustikuud, laadige veel akusid, et terve ja rõõmsana sügisele vastu minna!
Lea Rand