27. oktoobril said Kohtla-Nõmme Rahvamajas kokku ajaloo- ja pärandihuvilised, et kohtuda Muinsuskaitseameti peadirektori Siim Raiega. Siim Raie rääkis teemal „Kultuuripärand ja OV – kohalik identiteet, planeeringud, muinsuskaitsealade kaitsekorrad ja toetused.”
Toon lugejateni mõned mõtted ja teemad, millest kohtumisel juttu oli.
See, mis meieni on jõudnud, näitab, kuidas varem elati. See, mille meie endast järele jätame, näitab tulevastele põlvedele, kuidas meie elasime. Pikas vaates on kohtadel, millel on tugevalt eristuv identiteet, suurem tõenäosus edeneda, kui kohtadel, millel seda pole. Iga paik peaks välja selgitama oma tugevaimad, eristuvad omadused ja neid arendama.
Kultuuri on raske sõnadesse panna, aga oma identiteedi sõnastamiseks tuleb seda teha. Kultuur on kõik see, mis jääb alles ka siis, kui valitsus enam ei toimi – inimeste vahelised tähenduslikud seosed. Kultuurilised on kõik need tegevused, mis loovad ja levitavad tähendusi, need nähtused, mida on võimalik tõlgendada ja mõista.
Kas kogu kultuur peab säilima? Säilitame neid objekte, nähtusi, mis on meie jaoks olulised, „omad”. Kultuuripärand säilib ainult siis, kui see omab tänase generatsiooni jaoks tähendust, säilitada tasub seda, mida väärtustame.
Pärandi hoidmisel ja säilitamisel on oluline kogukonna roll – inimest ja kogukonda kujundab ja liidab ühine tegevus. Majad ja paigad saavad korda, kui sellega tegeldakse. Ühine tegevus liidab rohkem, kui millestki rääkimine.
Milline on riigi ja kohaliku omavalitsuse roll kultuuripärandi hoidmisel?
Pärandi määratlemine, võimekuse ja teadlikkuse kasvatamine, pärandi kättesaadavaks tegemine, kasutuses hoidmine, arendamine ja säilitamine, haldamine ja administreerimine.
Mis on muinsuskaitsealade/miljööalade eesmärk?
Ajaloolise linna/küla kui terviku säilitamine – uue esiletulekuks on oluline, et materiaalne minevik on säilinud; esiletoomine – olemasoleva eelistamine; kasutus – säilivad need objektid, mida kasutatakse; kestlik arendamine – meie tänased otsused ei tohi piirata tulevasi valikuid.
Siim Raie rõhutas, et säilitamine ja arendamine käsikäes on võimalik – muinsuskaitse on muutuste juhtimine. Eesmärk pole millegi iga hinna eest hoidmine, säilitamine, vaid tarkade ja läbikaalutud muutuste tegemine.
Kuna inimesed tahavad oma elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida, siis peaks iga planeering käsitlema kogu planeeritaval alal olevat kultuuripärandit, mitte ainult seda, mis on riigi kaitse all.
Kogukonnatunnet on võimalik tekitada ka geograafilise määratlusega ehkki tänapäeval on olukord võrreldes varasemaga muutunud – meie seotus konkreetse kohaga väheneb. Kuid mingi geograafiline „ankur” ikka jääb – kõik sõltub inimesest ja oma elu mõtestamisest. Ühised tegevused on need, mis liidavad.
Kohtumisel osalejad juhtisid tähelepanu ka Kohtla-Nõmme teemadele ja jutuks tuli barakiasum aastast 1938, mis on ainulaadne ja ehedalt säilinud. Tekkis küsimus, kas see võiks olla samuti miljööväärtuslik ala. Siim Raie arvas, et seda võiks kaaluda, kuid samas ütles ka, et elukondliku kinnisvara kaitse alla võtmine on väga keeruline, ning enne ettepaneku tegemist millegi kaitse alla võtmiseks tuleb kirja panna, mis selle objekti juures väärtuslikku on.
Kohtumise kokkuvõtteks võib öelda, et kui me tuleme toime mineviku mõtestamise ja säilitamisega, siis saame hakkama ka määramatusega tulevikus.
Lea Rand
No comments:
Post a Comment