Kuidas Voka lasteaia Naksitrallid lastepere endile ja ka Muhvile auto said?

Muhvi auto saamislugu on ehe näide paljude panustamisest. Paljuski tänud tublile lennule, kes aasta tagasi lasteaiast lahkus. 

2011. aasta koostööprojekti Toila SPA-ga üritusel „Jonkadi-jonkadi jõulud tulevad“ esinemise käigus toimunud heategevuslikust annetusmüügist laekusid esimesed 85 eurot. Lahtiste uste päeval „Jõuluootus“ valmisid müügi tarvis kaardid ja raha aitasid „toota“ oma töötajad ja lapsevanemad, kes tõid jõulumüügile käsitööna valmistatud jõulukinke. Jõulupidudel kogunes lisa lastevanemate ja külaliste ostudest-annetustest. 

Üritusel „Voka lasteaed- 50“ ( juunis 2012) müüdi oksjonil lasteaia vanavara ja ka laste joonistusi, mis õpetajate poolt kena vormistuse saanud ning samas tuli tulu vilistlaste annetustest. Sügav kummardus ja tänud eraannetajale. Lastevanemate hoolekogu hoidis silma peal auto valmimise käigul ja kättesaamisel. 

Aitäh Raivo Perandile omamoodi kiiksu ja siiski stiilse väjanägemisega vahva auto eest!

Muhvi auto pidulik avamine toimub 6. juunil kell 17.30 ja ühtlasi tähistame lastekaitsepäeva Toila valla laste jalgrattavigursõidud koos Naksitrallidega.

Julie Laur, Voka lasteaia Naksitrallid direktor

Mai

Tulbid õitsevad, punased, kollased,

metstikk tuleb nende kohale õunapuuoksale,

laulab oma laulukest, lendab murule,

must, valge, toomingas õitseb ka,

valge, roheline. Värvid niimoodi eraldi,

igaüks midagi ütlemas, aga kokku ei loe.

Maikuu. Võililled ka. Ja nurmenukud.

Millest olen mõlgutanud, ei mäleta.

Vist millestki. Praegu mõtlen seda,

et kõrvitsaid veel välja ei istuta.

Lubavad külma. Müristas või?

/Tõnu Õnnepalu/

Järgmine Toila valla leht ilmub juulikuus.

Päikselist suve!

Suur paadimeeste pidu Toila sadamas

Anname hoogu juurde ajaloolise päästepaadi ehitamiseks

Suvi algab taas Toila sadamas Merepäevadega

Naksitrallid kutsuvad lastekaitsepäeva tähistama

Investeeringutest Toila vallas 2013. aastal

Käesoleva ülevaate põhiidee on valgustada inimesi nende koduvallas toimuvast ning mõnede objektide puhul tuua täpsemalt välja, miks vald just ühe või teise fookuse on valinud.

Toila valla rahvamaja (Voka olmehoone)

2013. aastal lõppes Voka olmehoone terviklik projekteerimine, et valmistada ette selle järk-järgulist rekonstrueerimist. Käesoleval aastal on valla eelarves planeeritud vahendeid saali ja mõne abiruumi rekonstrueerimiseks, kuid mitte enamaks. Täpsem tööde maht selgub peale ehituskalkulatsioonide teostamist ning hanke läbiviimist. Paraku on enamus Euroopa Liidu Struktuurfonde juba suletud ning kaasrahastust antud hoone uuendamisesse väga keeruline leida, mistõttu tuleb seda teha omavahendite arvelt.

Voka Avatud Noortekeskus on väga hästi käima läinud ning noored on leidnud endale koha, mille järele juba pikalt puudust tunti. Ennekõike on noortekeskuse eduka käivitamise taga noored ise ning nende juhendaja Merle Harjo.

Toila Terviserada (pargirada)

Eelmisel aastal alustatud tööd viiakse sel aastal lõpuni ning ehitaja annab objekti üle hiljemalt 31. august 2013. Tegemist saab olema Eesti ühe unikaalseima terviserajaga, kuna maastiku eritasalisus nõuab vähemalt rulluisutajatelt paremat ettevalmistust. Kogu terviserada saab olema valgustatud ning varustatud nii asfaltkattega kui eraldi sõelmetel jooksurajaga. Lisaks rajatakse rannaala lähistele 2 jõudlusväljakut. Terviseraja ehitust kaasrahastab Euroopa Liit läbi EASi poolt koordineeritava Kohalike Avalike Teenuste Arendamise programmi kaudu 75% ulatuses.

Toila seltsimaja

Alustatud on Toila seltsimaja katuse vahetamise hanke läbiviimisega ning käesoleva aasta suvel hakatakse töödega peale. Vald on küll tellinud mitmeid projektlahendusi Toila seltsimaja uue hoone rajamiseks, kuid kahaneva investeerimisvõimekuse tingimustes ei ole täiesti uue hoone rajamine otstarbekas. Eelmisel aastal remonditi seltsimaja saali põrand ning abiruumid, ehitati välja vee- ja kanalisatsioonitrass, vahetati aknad ning soetati täiendav kütteallikas.

Voka lasteaed Naksitrallid

Pikalt on kavandatud Voka lasteaed Naksitrallid hoone rekonstrueerimist, selle fassaadi soojustamist ja uuendamist, vundamendi soojustamist ning katuse ja ventilatsiooni väljaehitamist. Kevadel küsiti selleks ka kaasrahastust Regionaalsete Investeeringutoetuste Andmise Programmist, kust saime hiljuti tagasisidet, et seoses programmiliste vahendite nappusega ei osutunud Toila valla taotlus toetatuks.

Lasteaia katus vajab siiski uuendamist ning juuni volikogus tuleb varem kinnitatud eelarves hakata leidma lisavahendeid, kui tahetakse sel aastal katuse rekonstrueerimine lõpuni viia. Kuna uuendamist vajab kogu hoone, siis tuleb ka järgnevatel aastatel eelarvesse vajalikud summad planeerida.

Voka staadion

Voka inimestele ei ole kindlasti märkamatuks jäänud staadioni tribüünide lammutamine. Tänaseks on sealsed tööd juba suures osas lõppenud. Tribüünide lammutamine oli vajalik, kuna selle konstruktsioon oli kohati ohtlik. Voka staadion tervikuna jääb ootama uut Euroopa Liidu rahastusperioodi, mis algab küll 2014. aastast, kuid mille rakendamine toimub tõenäoliselt 2015+ aastal. On selge, et Voka staadioni unikaalne asukoht võiks viia selleni, et Voka staadion saab tulevikus olema Ida-Virumaa esindusstaadion nii jalgpallis kui kergejõustikus.

Toila sadam

Sadamas käib hetkel vilgas süvendustöö, et tagada kõikidele meresõitjatele vajaliku sügavusega sadamast sisse- ja väljasõit. Samuti käivad olemasoleva sadamakai rekonstrueerimistööd ning rajatakse uus slipp (vana slipp on juba suletud). Kõikide nimetatud töödega peaks valmis saama juuni esimese nädala lõpuks ning siis saab sadama ka aktiivselt kasutusele võtta. Kõiki nimetatud töid kaasrahastatakse Euroopa Kalandusfondist, kus omafinantseering on vaid käibemaksu osa ehk siis 20%. Juuni keskpaigaks paigaldatakse sadama akvatooriumisse ka ujuvkai, millega tagatakse täiendavalt 13 uut kaikohta. Ujuvkai ehitamist on toetanud Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Investeeringud kalanduse arendamiseks on läinud asja ette, kuna nii vilgast kalapüüki ei ole Toilas juba pikki aastaid nähtud. Lisaks Toila kaluritele on siia tulnud kala püüdma ka kalurid mujalt Ida-Virumaalt.

Mitmed inimesed on küsinud, miks vald on võtnud sadama sedavõrd suure luubi alla ja seetõttu jätnud mõne teise objekti paremaid aegu ootama. Vastus sellele küsimusele on väga selge – sadamas ei ole tehtud ühtegi investeeringut, millele ei oleks tulnud kaasrahastust mõnest Euroopa Liidu programmist. Tegelikkuses ei ole vallaeelarvest sadamasse tehtud investeeringud üldse suured, kui kõrvutada valla teisi objekte, mille rahastamine on toimunud puhtalt omavahendite arvelt. Sadam on ka ainukene valla objekt, mille arendamisega kaasnevad konkreetsed töökohad ja lisasissetulekud väga paljudele meie valla peredele.

Toila valla investeerimisvõimekus on tulevastel aastatel märgatavalt kahanev. Kuni eelmise aastani said kohalikud omavalitsused ressursitasu (kelle territooriumil käis kaevandustegevus), siis tulevatel aastatel kärbitakse seda järk-järgult kuni täieliku kadumiseni. Edaspidi tahetakse riiklikult suunata kaevandamisest saadavat lisatulu tasandusfondi, kust saaksid lisatoetust väiksemad ja eelarveliselt kehvemas seisus olevad omavalitsused. Toila vallal tõenäoliselt tasandusfondist tulu saajate järjekorda asja ei ole.

Kindlasti on vallas objekte, mis vajaksid erinevate huvigruppide arvates eelisarendamist, kuid kahaneva eelarve tingimustes ei ole enam võimalik emotsionaalseid otsuseid teha. Kõik edasised investeeringud peavad olema hoolikalt läbi mõeldud ja tulevikus valla eelarvet võimalikult vähe koormavad. Ainult sellisel juhul saame rääkida valla jätkusuutlikust arengust, kui säilib investeerimisvõimekus ning kogu valla eelarve ei kulu erinevate objektide ülalpidamiseks.

Veel enne suurt suve hakatakse vallale uut arengukava koostama, mille periood ulatub kuni aastani 2020. Plaanis on kaasata kõiki huvigruppe, et üheskoos valla tulevik hoolikalt läbi mõelda ning lahendust vajavad kitsaskohad ära kaardistada. Uute tegevussuundadega saame vastu astuda uuele Euroopa Liidu rahastusperioodile.

Ilusat suve!

Mehis Luus

arendusnõunik

Hea koht elamiseks

Käesoleva aasta oktoobris saab 29 aastat sellest, kui elu tõi mind elama Vokka. Voka on teatavasti ilus koht elamiseks. Tollel ammusel ajal olid ajad muidugi hoopis teised. Piirivalve hoidis meist eemal kõik võõrad, Voka EPT ja kolhoos „Kaljurand“ lahendasid olmemured – kraanist voolas nii soe kui külm vesi, kuum vesi küttis toad soojaks jne. Mis peamine – elaniku rahakott seda kulu paljus ei tunnetanudki, sest ettevõtted kandsid sujuvalt suurema osa kuludest oma tootmiskuludesse.

Ajad muutusid, ettevõtted, mis olid asula tekitanud, kadusid. Kütmine muutus probleemseks ja mõned majad jäid lausa kütteta. Mõned ajutiselt, teised tänaseni. Osa inimesi ei pidanud karmidele aegadele vastu ning lahkusid Jõhvi või Kohtla-Järvele, sest Vokas kadus küte keset külma talve mõnikord päevadeks ja oli hirmkallis. Linnades oli elu anonüümsem ja kordades odavam. Enamus vokalasi siiski jäid, sest see oli nende kodu - lapsed siin sündinud-kasvanud, naabriteks endised töökaaslased, meri loksub asula külje all ja rohelus tuleb suviti trepile vastu.

Rasked ajad sundisid elanikke koonduma ja Voka alevikus tekkisid esimesed korteriühistud veel ajal, kui Äriregister oli olemas igas maakonnas. Praeguseks on ühistud kõigis kortermajades olemas ja tegusad. Kuna elanikkond on vananev ka meil, siis on peale tulnud uusi elanikke, kuid tekkinud on ka omajagu tühje aknaid. Põhjuseid on korterite tühjaksjäämisel mitmeid, kuid osa aknaid on elutud seepärast, et omanikud on lahkunud mujale tööle ja tahaks kortereid küll müüa, kuid piirkonna madalate sissetulekute tõttu on ostjaid raske leida. Ka levib lähilinnades seni linnalegend, et Vokas on küte tohutult kallis. Kui võrrelda mWh hinda, mille kehtestas VKG Soojus alates aprilli lõpust (66,62 €/mWh) meil momendil kehtiva gaasi hinnast tuletatud hinnaga 67,13 €/mWh, siis vahe on praktiliselt olematu. Kuna meie korteriühistud on teinud tubli tööd oma majade korrastamisel ja soojustamisel kulude vähendamiseks, siis ei ole meie elanikud keegi pidanud muretsema üle 3 €/m² hinna pärast külmadel talvekuudel, sest hind on tuntavalt taskukohasem .

Voka alevik on heakorrastatud, suvel muru pügatud, laste jaoks on mänguväljak jne. Tõeline paradiis. Siiski on ka murekohti, mis riivavad silma ja rahakotti, ning teevad kohalike inimeste meele mõruks. Esimene, mis meenub, on vee kõrge hind. Kui soojuse maksumus on VKG Soojusega võrreldav, siis vee hind mitte – kui Jõhvis maksab m³ vett koos kanalisatsiooni teenusega 1,43 €, siis meil 2,767 €.

Kui vaadata OÜ Järve Biopuhastus kodulehekülge, siis sellelt firmalt on kõigil klientidel võimalus tellida ka kõikvõimalikke lisateenuseid. Hinnakirjad ripuvad avalikult veebis ja klienditeenindus toimib 24/7. Meil selline avariisüsteem ennast selgelt ära ei majandaks, kuid lisasissetulekut meie veefirma lisateenuste pakkumisega teenida siiski saaks ja inimestel jääks ära vajadus iga tilkuva kraani pärast otsida mõnda tuttavat või tellida firmasid väljast.

Kõik veega seonduv on mureks mõlemas asulas, nii Vokas kui Toilas. Kui Vokas on probleemiks, et veemõõturite näitude vahed majades kipuvad ületama kokkuhoidliku elaniku poolt kulutatavat kogust, siis Toilas kipuvad veetrassid lekkima. Voka väiksemad ühistud pole suutnud ka majadesse veefiltreid paigaldada ja iga pesupesemine võib lõppeda sisuliselt uue pesu ostmisega, sama probleemi ees on Toila elanikud, ning seal on see probleem veel kordades hullemgi. Euroopa Liidu standarditele vastava vee toimetamiseks elanikeni oleks vaja trassid uuendada. Eurorahade toel on suudetud Toilas küll enamikele inimestele tänaseks vesi majadesse saada, kuigi siiski mitte kõigile. Vanade trasside renoveerimisest oleme seni võinud vaid unistada. Ka vee müüja ei ole välja pakkunud mingeid lahendusi, kuid selge on, et ainult hinnatõusu arvelt trasse renoveerida võimalik ei ole.

OÜ Järve Biopuhastus kodulehel on olemas näiteks ka kord ja hinnad, mille alusel on koerteriühistul võimalik saata veemõõtja ekspertiisi, kui on kahtlusi veemõõtja töös. Meil on see muidugi samuti võimalik, kuid vaid siis, kui AS Toila V.V. juhatus sellele soovile vastu tuleb. Seda ei tehta aga sugugi iga kord. Ka veefirma võiks ju tunda huvi, et majas võib olla tekkinud mõni probleem, kui majas tarbitava vee kogus teeb hüppe üles või allapoole.

Esimene asi, mis peale lume sulamist silma riivab on lume lükkamisega segi paisatud teede äärekivid ja pinnas. Ka kuhjade kaupa talvist liiva ei rõõmusta silma ja muudab kuival ajal teed tolmavaks. Selle segaduse peaks lund lükkav firma enda järelt kevadel ära koristama, sest nad pole lund lükanud ju mitte heast südamest tasuta, vaid ikka ju raha eest. Ka võiks mõni vallaametnik selle eest hea seista, et see nii oleks. Pole ju päris normaalne, et iga ühistu esimees eraldi helistab firmasse ühe ja sama murega, liiati kuna lepingupooleks on vald.

Voka erinevate korteriühistute võimekus asju korraldada on erinev. Enamiku majade ümbrus on kevadel kenasti korda tehtud. Mõni maja on oma territooriumiga kõvasti vaeva näinud. Samas on aleviku keskel maja, kus 24-s korteris elab veel kokku vaid 6 inimest, üks pere elab vaid talviti. Eesti kodanike valduses on veel 10 korterit, neist 3 on müügis ja ülejäänud lihtsalt tühjad. Vene Föderatsiooni kodanikele on „datšadeks“ 7 korterit ja ainult viies korteris elatakse alaliselt. Kuidas toimetab selline ühistu? Võlglasi tegelikult ei ole, kuna majas puudub keskküte ja korterite kulud on väikesed. Probleemid on mujal: maja ümbrust ei koristata ja tühjalt seisvad korterid on talvel külmad, see aga omakorda mõjutab väheste asustatud korterite kütmiskulusid, samuti on küsimuse all, kuidas mõjub see kõik maja konstruktsioonidele. Millisest ühisest majandamisest saab sellises majas juttu olla, kui isegi üldkoosolekut pole võimalik korraldada?

Mõnikord on asi kinni ka lihtsalt hoolimises. Maareformi ajal üritas vald võimalikult palju maad erastada ühistutele. Tulemuseks on see, et enamik asula siseseid teid on majade eraomand ja sellel on kaks negatiivset tahku – mitte kunagi ei suuda korteriühistu investeerida teede lappimisse ja teisest küljest majadele kuuluvat asfalti lõhuvad kõik asulas liiklejad. Sama kehtib ka kruntide kohta laiemalt. Mõnel majal on maad nii palju, et selle korrashoidmine tundub lihtsalt liig ja puudealused lehed on seal koristamata. Kui siis natuke tuult tõstab, lendlevad need lehed ka naabrite kruntidel ringi. Erastatud maadega piirnevad veel ka riigi maad. Osaliselt haldab neid vald, kuid osaliselt on hooldanud naabrid, kes ei taha aknast vaadata rikutud vaadet. Süsteem puudub ja osa maid jääb hooldamata, teede ääres vedelevad pudelid ja tühjad krõpsupakid.

Meil on nii väike kogukond, et ehk oleks siin võimalik tunda ennast rohkem peremeestena, mitte prahti maha loopida vaid ikka panna see prügikasti. Omalt poolt võiks vald ka alevikku prügikaste paigaldada ja neid tühjendada. Võiks olla ka paar kasti koeraomanikele. Meil on küll teeäärsed muutunud palju puhtamaks ja koeri üritatakse kakatada väljaspool aleviku piire, kuid pole just meeldiv, kui koer kükitab oma maja juurde ja koeraomanik peab siis sooja kilekotiga koduni kõndima ilma, et tal oleks võimalik seda prügikasti poetada. Kindlasti toob see lisatööd valla töötajatele, aga kuna siin elavad siiski meie valla maksumaksjad, oleks see vast loogiline tegevus. Tervitatav oleks, kui valla ametnikud koostöös menetlusteenistusega teeks ka järelvalvet Toila valla heakorraeeskirjade täitmise üle.

Me kõik kokku: vastutustundlikud elanikud, kohalik võim ja kruntide omanikud, suudame Vokat hoida ja kujundada veelgi paremaks elukohaks. Oleks ju tore, kui kõik, kes tulevad meile külla, tahavadki edaspidiseks siia jääda. Vähehaaval kaoksid siis tühjad aknad, asulas oleks rohkem lapsi ning noori peresid. Meil on ju tore lasteaed ja koolgi ei jää meist kaugele. Vokas on tõsti hea elada. 

Tulge ja veenduge!

Ursi Joost

Vajaduspõhine peretoetus

Taotlusi vajaduspõhise peretoetuse saamiseks on võimalik Toila Vallavalitsusele esitada alates 1. juunist 2013. Toetust hakatakse välja maksma alates 1. juulist 2013.

Vajaduspõhine peretoetus on toetus, mida makstakse allpool vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiiri elavatele lastega perekondadele. Vajaduspõhist peretoetust määrab ja maksab kohalik omavalitsus riigieelarvelistest vahenditest.

Vastavalt 2013. aasta riigieelarve seadusele on vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiir 2013. aastal perekonna esimesele liikmele 280 eurot kuus. Igale järgnevale vähemalt 14-aastasele perekonnaliikmele on vajaduspõhise peretoetuse sissetulekupiir 140 eurot kuus ning igale alla 14-aastasele perekonnaliikmele 84 eurot kuus.

Vajaduspõhise peretoetuse suurus on alates 1. juulist 2013 kuni 2014. aasta lõpuni 9,59 eurot kuus ühe lapsega perele ja 19,18 eurot kuus kahe ja enama lapsega perele. Alates 2015. aastast toetuse suurus kahekordistub.

Vajaduspõhist peretoetust on õigus taotleda isikul, kellele makstakse riiklike peretoetuste seaduse alusel lapsetoetust.

Perekonna sissetulekute hulka arvatakse kõikide pereliikmete vajaduspõhise peretoetuse taotlemisele eelneva kolme kuu tulud, välja arvatud:

1. ühekordsed toetused, mida on üksi elavale isikule, perekonnale või selle liikmetele makstud riigi- või kohaliku eelarve vahenditest;
2. puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstavaid toetused, välja arvatud puudega vanema toetus;
3. riigi tagatisel antud õppelaen;
4. tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel makstav stipendium ning sõidu- ja majutustoetus;
5. õppetoetuste ja õppelaenu seaduse alusel makstud vajaduspõhine õppetoetus;
6. riiklike peretoetuste seaduse alusel makstav kolmanda ja järgneva lapse lapsetoetus kahe lapsetoetuse määra (st 19,18 euro) ulatuses iga nimetatud lapsetoetust saava lapse kohta;
7. vajaduspõhine peretoetus.

Toetuse taotleja (ehk isik, kellele makstakse perekonna liikmete hulka kuuluva lapse või laste eest riiklike peretoetuste seaduse alusel lapsetoetust) esitab vajaduspõhise peretoetuse saamiseks avalduse hiljemalt kuu viimaseks tööpäevaks valla- või linnavalitsusele, kelle halduspiirkonnas ta alaliselt või püsivalt elab.

Vajaduspõhine peretoetus määratakse kolmeks avalduse esitamisele järgnevaks kuuks.

Otsuse toetuse määramise kohta teeb valla- või linnavalitsus kümne tööpäeva jooksul pärast kõigi dokumentide esitamist. Toetus makstakse välja hiljemalt 20. kuupäevaks igal avalduse esitamise kuule järgneval kolmel kuul.

Vajaduspõhise peretoetuse taotlemiseks esitatakse avaldus, milles märgitakse ära perekonnaliikmete nimed ja nende isikukoodid või sünniajad.

Avaldusele tuleb lisada dokumendid, mis tõendavad perekonnaliikmete avalduse esitamisele eelnenud kolmel kuul saadud netosissetulekut ja makstud elatise suurust.

Täiendavat teavet vajaduspõhise peretoetuse taotlemise kohta saab elukohajärgsest kohalikust omavalitsusest või Sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt http://www.sm.ee/sinule/perele/vajaduspohine-peretoetus.html

Parimate soovidega

Kadri-Ann Mänd

Toila valla lastekaitsespetsialist

534 281 93

“Tibusid loetakse sügisel”... (või siis ikka suve-hakul ka)

Ametlikult lõpeb kooliaasta küll augusti lõpus, kuid esimene suurem kokkuvõtete tegemise aeg on siiski nüüd, mai lõpus, mil viime kõik tublid õppurid järgmisesse klassi üle. 9. ja 12.klassi õpilased saavad oma “palga” ehk lõputunnistuse kätte jaanipäeva eel.

Millest koosneb kooliaasta? Eemalseisjale tundub ehk kõik nii rutiinne – hommikul kooli, siis kodutööd, oma aeg – ja järgmine päev jälle sama moodi otsast peale. Seestpoolt paistab see aga nagu üks suur saginat täis sipelgapesa, kus igal oma ülesanded ja tegemised, logelemiseks pole aega kellelgi.

Sügis algas planeerimisega. Olen päris kindel, et kõik tegid eelseisvaks kooliaastaks plaane, kes paberile (need olid enamasti õpetajad), kes salvestasid need pigem “ajukettale” (õpilased). Plaanid saavad seatud ikka eelmise aasta tulemustest – kes oma tunnistusega rahul polnud, mõtles, mida sel aastal annab paremini teha...

Õpetajad võtsid sihiseadmisel samuti ette eelmise aasta tulemused – kas õppematerjali edastamisel on vaja teha muudatusi; mida teha teisiti tasemetöödeks ja lõpueksamiteks valmistumisel; millised nõuded seab uus kehtima hakanud õppekava; kuidas võimalikult palju arvestada õpilaste erivajadusi jne.

Lõppemahakkav õppeaasta tõi meie kooliaastasse mitmeid muudatusi ja toredaid tegevusi:

• kooli asus tööle kolm noort õpetajat – matemaatika-füüsikaõpetaja Pille Pärn, kehalise kasvatuse õpetaja Janek Vallimäe ning töö-ja tehnoloogiaõpetaja Meelis Merilai;
• ainetevahelise lõiminguvõimaluste eesmärgil sai loodud kooli kodulehele kõikide klasside ja õppeainete ainekaardid, mis on heaks lugemiseks ka õpilastele ja nende vanematele;
• esmakordselt toimub mai lõpus Õpilaskonverents, kus 3. kooliastme õpilased tutvustavad valminud loovtöid ja gümnaasiumiõpilased kaitsevad oma uurimistöid;
• atraktiivsust õppetöösse tõi Tartu Ülikooli Teaduskooli pakutav Bioloogia Õpikoda, mille töötoas said huvilised õpilased osaleda;
• koostöös juhendajatega Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskusest püüdsid ja paigaldasid õpilased kooli suurtesse akvaariumidesse eluslooduse (kalad, puruvanad, taimed) ning õpetaja Anne Sternhof koostöös Tartu Keskkonnahariduskeskusega töötas välja töölehed õuesõppeks;
• käivitus “Hommikupudru-aeg”, mis sai õpilaste poolt aprillikuises rahulolu-uuringus väga palju positiivset tagasisidet;
• Ida-Viru Ettevõtluskeskus omistas meile Ettevõtliku Kooli aunimetuse õppeaaasta 2011/12 tegemiste eest;
• oktoobrikuus tähistasime kooli 55.sünnipäeva – nädala jooksul said erinevatest sünnipäevaüritustest osa koolipere, vilistlased ning külalised lähedalt ja kaugelt;
• 8. klassi õpilane Elisabeth Purga õppis 2. veerandil õpilasvahetuse korras Taanis;
• õpetajad Mare Karjuhin, Gerli Paumets ja Anu Pungas juhendasid Tartu Ülikooli õpetaja-praktikanti;
• kahele õpetajale (Inna Toovis ja Signe Ilmjärv) omistati taas õpetaja-metoodiku ametijärk;
• novembris avati pidulikult kooliõuel meie kooli kauaaegse direktori Olav Vallimäe nimeline pink;
• veebruaris toimusid juba traditsioonilised sõbraõhtu (noorematele õpilastele) ja kooliöö (vanematele õpilastele) – mõlemal juhul olid ürituste “käimatõmbajad” väga tublid ja aktiivsed õpilasomavalitsuse noored;
• peeti maha mitu ajurünnakut õpilaste ja õpetajate vahel, mille tulemusena selgusid hea ja innustava õppetunni tegevused, ning juhised õpilasele ja õpetajale, mida teha õppetunni õnnestumiseks;
• kolmel korral külastasid meie kooli Ida-Viru Õppenõustamiskeskuse spetsialistid, et kohtuda õpilaste ning õpetajatega;
• õpilaste ees käisid mitmed lektorid maakonnast ja kaugemalt ning viisid läbi õppetunde teemadel Liiklusohutus, Õppimine välismaal, Õppimine TÜ Narva Kolledži eelkolledžis, Turvaliselt internetis, Narkoennetus, Taastuv energia, Sinu võimalused ja valikud kooli lõpetades, Eesti Rahvamuuseumi praktilise tegevuse töötoad koos soome-ugri keelte näitusega, Helkurikoolitus, Töö Maa-ametis, Kalaroogade valmistamine, Looduspildid läbi Enn Käissi silmade; Tarbimise mõju keskkonnale, Sinu seksuaaltervis, Jaapani köök – sushi, Kuidas rahaga ümber käia;
• muusikalektooriumide raames esinesid õpilastele Kiviõli Kunstide kool (pärimusmuusikast), Eesti Kontsert (Klassikast saab läbi džässi pop või hip hop, Flamenko); Tallinna Lasnamäe Muusikakool (Puhkpilliorkestri kontsert);
• õppeaasta jooksul viidi läbi koolimajas üks tuletõrjeõppus ja üks politsei- ja tolliameti reid narkokoertega ning mererannas merepäästeõppus;
• jaanuaris viis meie koolis saksa keele tunde läbi vahetusõpetaja Austriast, õpetaja Karin Veit;
• sellel õppeaastal lisandusid kooli õppekavasse järgmised uued valikained gümnasistidele: Robootika, Kirjandus ja ühiskond, Kodukoha kultuurilugu, Tsivilisatsioonid väljaspool Euroopat, Filosoofia, Globaliseeruv maailm, Elukeemia, Füüsika ja tehnika, Planimeetria;
• õpetajate töörühmades valmisid järgmised juhendid: Gümnaasiumi komplekseksami eristuskiri, Hea õpetaja konkursi juhend, Pikapäevarühma töö korraldamine 13/14 õppeaastal; Õpetajate enesetäiendamine ja sisekoolituste arvestamise kord ning veel enne suvepuhkustele minekut vajavad mitmed eelmistel aastatel valminud tööjuhendid parandamist-täiendamist;
• taas tunnustati vabariiklikult meie kehalise kasvatuse õpetajate suurt tööd – 3,5 kuud kasutamiskõlbliku liuväljaku tegemist ja hooldamist;
• toimus hulgaliselt õppekäike, mis viisid meie õpilasi Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumisse, AHHAA-keskusesse Tartus, Jääaja-keskusesse Äksil, Looduslodjaga Emajõele, VKG tööga tutvuma Kohtla-Järvel, Tallinna teletorni, Avinurme Puiduaita, Kukruse Polaarmõisa, Tia Ruutopõllu turismitallu, keskonnasäästlikusse Motovillasse Pühajõel, Rakvere linnusele, Pühajõe kirikusse, Otepää kuppelmaastikule ja seiklusparki, Eesti Kaitseväe Tapa väeossa, lasteaedadesse “Naksitrallid” ja “Naerumeri”;
• toimusid õppeaineid propageerivad nädalad, mille raames viidi läbi ka hulgaliselt võistlusi ja aineolümpiaade, millede tublimad võistlesid edasi maakondlikel olümpiaadidel. Parimaid tulemusi tõid koolile Karin Krauvärk (geograafia, 7. kl), Sander Aul (emakeel, keemia, bioloogia, matemaatika, 12. kl), Kristina Oja (emakeel, matemaatika, bioloogia, 7. kl), Raido Taela (inglise keel, 12. kl), Elise Jalonene (bioloogia, 7. kl), Jannes Niine (solist, 4. kl), Mirko Lepparu (matemaatika peastarvutamisvõistlusel, 6. kl), Kirsika Liiva (solist, 7. kl), Karmel Markov (inglise keel, 8. kl), Pipi Triinu Nõmmiste (solist, 3. kl), Elisabeth Purga (inglise keel, 8. kl), Elo-Mari Truupõld (essee- kirjutaja, 6. kl), Anti Jalonen (inglise keel, matemaatika, 10. kl), Anett Marie Astok (kunst, 2. kl), Getter Marii Kalvik ja Diana Ziltsova (essee-kirjutajad, 8. kl), Leonid Rõssenkov (matemaatika, 12. kl),
• võistkondlikult olid meie õpilased tublid matemaatikavõistlusel “Nuputa” (7. kl), M² ehk muusika matemaatikas ja matemaatika muusikas (6. kl), emakeeleolümpiaad (1.-3. kl),
• vabariiklikel võistlustel esindas maakonda Sander Aul (bioloogia ja keemia) ja saksakeelsete laulude võistlusel Lautstark saavutasid meie 4. kl õpilased 1. koha;
• rahvusvahelisel matemaatikavõistlusel oli meie kooli parim Kaur Koppel (10. kl) ja Karin Krauvärk (7. kl);
• suuremate sportlike saavutustega hakkasid silma Stivert Pulk (3. kl), Jannes Niine (4. kl), Marten Jõeäär (7. kl), Raigo Tarassov (8. kl), Eva Sandra Uustal (10. kl), Sandra Schmidt (11. kl), Keiu Simm (11. kl), Renna Saponenko (12. kl), Jonas Kuslap (12. kl);
• meeskondlikult olid väga tublid Alutaguse noorte mängudel 7. klassi tüdrukud ja poisid korvpallis ning gümnaasiumi jalgpallimeeskond;
• juuni alguses korraldab Tartu Ülikool koos Haridus - ja Teadusministeeriumiga Narva Kolledžis Tänuürituse õpilaste poolt valitud Kõige Paremale Õpetajale (meil osutus valituks õpetaja Kaja Oja) ning kolleegide poolt valitud Kõige Toetavamale Kolleegile (meil osutus valituks õpetaja Avar Pentel).

Aitäh kõigile õpetajatele tehtud töö ja nähtud vaeva eest! Aitäh lapsevanematele tublide laste kasvatamise ja koostöö eest!

Kuna sel õppeaastal töötasime kahel laupäeval (1. september ja 27. aprill), siis meie õpilased võivad 1. juunist (lastekaitsepäevast!) hakata suvepuhkust nautima.

Päikeselist ja sooja suve kõigile!

Merike Lepsalu

õppealajuhataja

Muusikal vallutas meeled ja südamed

Head vallaelanikud!

Kuna aprillikuu lehest jäi mu artikkel välja, siis pean kohaseks siinkohal veelkord selgitada, miks me esinesime just Tammikus ja Kohtla-Nõmmel, ehkki veebilehe kaudu oli seda võimalik juba lugeda.

Kahjuks langes muusikaliõhtu valmimine kokku Voka rahvamaja remondiga, millest eelmise aasta varakevadel, kui etenduse ettevalmistus algas ning valmimise tähtaeg sai paika pandud, keegi veel ei teadnud.

Põhjuseid, miks me olime sunnitud leidma esinemispaiga mõnes ümberkaudses suuremas rahvamajas oli kolm: akustika, korralik lava ja kõrvalruumid. Esinejaid oli meil arvukalt, finaalis oli vaja lavale mahutada 47 osalejat. Ja nagu muusikalile kohane, seda mitte ainult laulmiseks, vaid ka tantsimiseks. Kuna esitatavad palad pärinesid mitmest muusikalist, vajasime etenduses erinevaid dekoratsioone ning osalejad pidid saama ülikiiresti kostüüme vahetada. Et jääda siiski koduvallale võimalikult lähedale, pidasime läbirääkimised Tammiku ja Kohtla-Nõmme rahvamajaga, kes meid rõõmsasti oma katuse alla lubasid.

Ma ei kujuta ette, et keegi võiks nautida meie esinemist olematu akustikaga spordisaalis või imetillukeses saalis, kus esinejad kostüümide vahetamiseks vahetpidamata rahva seast läbi jooksevad või ruumipuuduse tõttu esitavad oma laulud, mis on ette nähtud koos liikumisega, lihtsalt külg-külje kõrval tihedalt kokkusurutuna seistes.

Osalejate mõtteid

Kärt Purga: “Kuigi ettevalmistusperiood oli pikk, ei saa ma salata, et mind paar korda ikka külastas kahtlus, kuidas me kogu selle kava õigeaegselt selgeks saame. Kui esimest korda saime kätte "Me kokku käime" rama-lama-lama-ka-dingety-ding-de-dong sõnad, ja kui mõne aja pärast lisandusid nendele veel mitte kõige lihtsamad tantsusammud, siis andsin endale mõttes tiitli Mrs. Pudilõug-Kobajalg. Ainus lohutus hetkedel, mil ma endasse ei uskunud, oli see, et olin ennegi näinud (ja ka esinenud) Anu korraldatud kontsertidel ja iga viimane kui neist on olnud viimaseni viimistletud ja detailideni läbimõeldud! See eelnev kogemus andis ka kohe kindlustunde jah-sõna ütlemisel, kui mind sügisel proovidele kutsuti, sest mulle meeldib teha asju koos pühendunud inimestega, kes oskavad olla nõudlikud ja samas innustavad. Kui juba teha, siis korralikult - ülejala-käib-kah tegemiste peale ei viitsiks oma töövälist aega panustada. Meie kambas olid kõik väga toredad inimesed ja mõtlesin tihti, et mul on ka au olla väljavalitud! Teeksin seda iga kell uuesti!”

Liina Lepsalu: “Laulsin keskkoolis selgeks õpitud ja armsaks saanud Grease'i ja Oklahoma laule. Mõneks hetkeks oleksin justkui ajas tagasi rännanud – panin selga sama seeliku, mida kandsin kuus aastat tagasi, lasin pähe pool pudelit juukselakki ning huuli värvisin eriti kaua ja hoolikalt. Kuigi seltskond oli muutunud, tekkis laval lauldes ja tantsides seesama õnne- ja uhkusesegune tunne, mida tundsin, kui esinesime 2007. ja 2008. aastal Toila koolis ja mujalgi. Kadestan neid, kellel on igal esmaspäeval võimalus Anu juures laulmas käia.” 

Kertu Müür: “Muusikaliks valmistumise pool aastat möödus küll kohutavalt kiiresti. Kõik need laupäevahommikused proovid, kuhu laiskuse tõttu üldse polnud tahtmist minna ja esmaspäevaõhtused proovid, kuhu tihtilugu koolitööde pärast ei jõudnud, kandsid lõppkokkuvõttes vilja. Emadepäeva-eelsed etendused olid täis rambivalguse hirmu, adrenaliini, sadat kostüümi, head meelt ning loomulikult publiku valju aplausi.

Mul on tohutult hea meel, et mind sellesse projekti kaasati ning et olin piisavalt tragi end kodust välja ajama ja selles osalema. Terve meie seltskond oli täis suurepäraseid lauljaid ja tantsijaid. Meie entusiasm kasvas ja kasvas koos ajaga, mis jõudis suurel kiirusel esietendustele lähemale. Mõni päev enne 10. ja 11. maid nägid mu näpud ainult niiti ja nõela, mu tuba oli tõeline kostüümiladu, unenägudes laulsin ja tantsisin, kuid ei puudunud ka košmaarid ebaõnnestunud esinemistest ja apsudest.

Viimase etenduse ajal viimaseks etteasteks valmistudes oli aga riietusruumis kurba nooti kuulda ja tunda – „Nii kahju, et see juba läbi saab!“ Esinemised jäid tõesti lühikesteks, oleks tahtnud veel ja veel, sest see adrenaliinilaks, mis muusikaliga kaasnes oli meeletu! Muusikalis osalemise käigus sain aru, kui palju mulle tegelikult laval esineda meeldib! Suur tänu, Anu, suur tänu, kaasosalejad! Oli „superhüpermegalustlik“ seda kõike koos teha!”

Merle Harjo: “Kui Jaanus pärast teist etendust laval Anule lilli ulatas, mõtlesin küll, et nüüd ütleb suure naeruga: „Isegi kaugele kolimine ei aita..“. Aga Jaanus ütles hoopis täie tõsiduse ja kogu mehelikkusega: „Hei, hei – me täname SIND, Anu!“.

Peab tunnistama, et mitte ükski tõbi ei aita plehku panna selle energilise ja särasilmse inimese ja tema (sageli teostamatutena näivate) ideede eest. Ta ütleb küll, et proovist võib puududa omaenese pulma või lähedase inimese matuse puhul, kuid ma usun, et kogu meie kollektiiv kahtleb sügavalt, kas needki piisavalt veenvad vabandused oleksid.

Päris ausalt – näidake mulle ette keegi teine, kes oleks suutnud oma põhitöö kõrvalt mitusada Toila valla suurt ja väikest varvast tantsima ja mitukümmend suud eri kõrgustel laulma panna! Olen uhkusega Toilakas ja veel uhkem, et meil sellised vahvad inimesed siin on.

Juba kolmandat korda Anu käe all laulud-tantsud selgeks saanuna, mõtlen, et kui ta pakuks – läheks vist jälle. Ma ei tea, see on vist mingi pisik, mis Toila Gümnaasiumist 2006. aastal külge hakkas. Olen siiralt uhke ja tänulik, et olen saanud võimaluse midagi nii vahvat teha!”

Minu armas seltskond!

Ma tänan teid kogu südamest, tehes seda Juhan Viidingu sõnadega: “Ja selle ühe kummarduse sees on veel üks kummardus – mu südames!” Te pidasite vapralt vastu, ehkki kerge teil minuga polnud. Püüdsin sära silmades hoida ka neil hetkedel, kui südames veidi mossitasin – siis, kui üks või teine teist proovidesse tulla ei saanud. Proovid olid tavaliselt ikka kaks tundi ja ühisproovid ka kolm tundi pikad. Mõni teist käis lausa individuaaltundides. Olen õnnelik nende üle, kes avastasid eesriidetaguse võlumaailma. See müstiline tunne, kui avalugu kõlama hakkab, loetud sekundid enne eesriide avanemist, enne oma etteastet… Ja siis sa lähed ja laulad ning tantsid ennast pealtvaatajate südamesse, teed seda lustides ning iseenesestmõistetava loomulikkuse ning kergusega. Kuigi ettevalmistusperiood oli pikk ega läinud ilma viperusteta, ei saa ma öelda, et kogu see ettevõtmine oli vaevanõudev. Minu arvates on sõna “vaev” siinkohal väga vale, sest meenutab midagi tohutult kurnavat, isegi vastumeelset. Vaadates esinemiste fotosid, näen ma seal hoopis rõõmsalt säravaid silmi, meeletut energiat, endast kõike andvat mängulusti. Mida paremat võiksin ma juhendajana veel soovida? Kasutaksin siinkohal Väikevenna sõnu Astrid Lindgreni raamatust “Karlsson katuselt” - “Milline fenomenaalne vedamine, et olete minuga!”

Teie Anu

Head abilised ja toetajad!

Seltsing Muusikal on teile ääretult tänulik abi eest. Ei ole olemas suuri ja väikeseid ülesandeid. Iga pisimgi abikäsi ja heategu oli täpselt see, mida vajasime etenduse ladusaks korraldamiseks ja mille puudumine oleks tähendanud ebaõnnestumist. Täname südamest ja loodame jätkuvale heale koostööle.

Toila vald

Merle Harjo ja Voka Avatud Noortekeskus

Külli Guljavin ja Toila Gümnaasium

Kohaliku omaaalgatuse programm

Kaidi Lilium ja OÜ Jovi

Aare Varusk ja helistuudio Audivisioon

Valentina Fursova ja teater “Tuuleveski”

Maive Raudver, Imbi Tito ja Kohtla-Nõmme rahvamaja

Heli Vähk ja Tammiku rahvamaja

Aleksander Ivasjuk

Mehis ja Andreas Astok

Peeter Sööt ja Toila valla Kultuuri- ja Spordikeskus

Meeli Lõo

Silva Palm

Evi Ostrak

Bruno Uustal

Voka lasteaed

Nadežda Grigorjeva ja Sillamäe Vanalinna Kool

Kristina Piirimaa

Johan Arus

seltsing Nobenäpp

Merle Äri

Kairi Kruusalu

Elisabeth Purga

Getter Marii Kalvik

Kati Markus

Liina Murd

Kevin Oja

Kelli Oja

Pilte saab vaadata "Muusikal kutsub teid" Facebooki lehel või aadressil www.iv.ee/laulmine 

Kevad Naksitrallides

Sündmustetihedad aprilli- ja maikuu lasteaias ei anna inimestel mahti aega oma rõõmusid ja muresid kirjatükki sõnastada. Haridustöötajate ja kasvatajatena aga tahame kevadeks ise väga oma töö vilju „ maitsta“ ja teistelegi näidata ja kuulutada. Seetõttu toimuvad väljasõidud, etteasted, kokkuvõtted.

Traditsioonilisel Naksitrallide laulukevadel 10. aprillil kõlasid taas 4-7 aastaste lauluhääled. Kuulajate otsuse järgi sõitsid Brigitta, Britta Eliise, Vitali, Johannes, Leenu ja Gregor tänu Peetri organiseeritud transpordile Toilasse, et Naerumere lastega üheskoos laulmiserõõmu nautida ja esinemiskogemust lihvida.

11. aprilli lõuna ajal võõrustasime külalisi Läänemaalt ja Lääne-Virumaalt. „Ettevõtliku lasteaia“ tiitli saanutena on meil ühelt poolt kohustus, teiselt poolt võimalus omandada oskusi ja esinemiskogemusi, et tutvustada oma hea praktika näiteid. Külaskäigu tarvis valmis esitlus, mille käigus õpetajad tutvustasid erinevaid kordaminekuid ja ka endavalmistatud õppevahendeid. Ühises kohvilauas toimus meeldiv kogemustevahetus ja külalistel oli lõpetuseks võimalik „töötoas“ endale taaskasutatavast materjalist meene valmistada.

Tervisenädala „Rõõmus süda“ (15.-19. aprill) alguses said rühmad saalis loosi teel endale kas õuna, kurgi, tomati, kapsa või porgandi. Igapäevased rühmategevused lähtusid paljustki saadud aiaviljast. Rühmades joodi heatahtliku lapsevanema poolt toodud kasemahla, kuulati tervishoiutöötaja juhendamisel stetoskoobiga südametukseid. Siia lisandusid liikumistegevused: igahommikused ühised virgutusvõimlemised; aeroobikapäev spordihoones; liikumismängude päev, seiklusraja ja pallimängupäevad õuealal; matk Konju kitsefarmi ja nädala lõpuks mänguhommik saalis koos kostümeeritud peategelastega Õuna, Porgandi jne näol rühmaõpetajate esituses. Peol näidati rühmas valmistatut, toodi kaasa riivitud köögivili, millest muusikaõpetaja Rõõmus Süda kohapeal salati segas ja rühmadele jagas. Meie mänguhommikul olid külalised maakonna tervist edendavatest lasteaedadest. Külaliste jaoks valmis kokkuvõte - esitlus tervisenädalast, toimus südametšakra meditatsioon hingamisterapeut Katja Loidega ja ühine koosistumine tervisetee ja kokkade poolt valmistatud mitmevilja kuklitega.

7. mail toimus Jõhvi Spordihoones maakonna terviste edendavate lasteaedade liikumispidu, kus osalesid ka meie lapsed Sinistest ja Kollastest Naksidest.

Emadepäevad toimusid rühmapeona, olid väga omanäolised, laste vanust või huvisid arvestavad. Külaline sai rõõmu oma lapse esinemisest ja suurepärase ülevaate muusika- ja rühmaõpetajate koostööst. Trallides (1-3 a.) kutsusid üllatusena ema ja last mängudele ja muudele koostegevustele õpetajad Kurk ja Õun ning õpetaja Tomat. Punastes Naksides (2-4 a.) pakkus vaatamisrõõmu kogu rühma meeskond koos muusikaõpetajaga Kolme Põrsakest ja Hunti mängides. Emad kaasati ka mänguringi.

Rohelistes Naksides (4-5 a.) toimus rõõmsate laste kontsert. Tore oli orkestrit teha ja emadega koos „ojakeses voolata“ ning elevust pakkus emade kaunistamine. Sinistes Naksides (5-6 a.) said rüblikud poisid oma energiat rakendada ning aremad esinemiskindlust juurde tänu mereröövliks olemisele ja kostüümile. 

Tüdrukud aga kenad olla Meineitsi rolli kehastades. Saalis oli vahva piraadilaev, kõlas mehine „Just nii!“ ja aardekirstust leiti maitsev küpsisetort. Kollaste Nakside peol mängisid sügisel 9 kooliminevat last „Hundi ja seitsme kitsetalle“ lugu. Kena lavakujundus ja kostüümid ning vahva esinemine rõõmustas kindlasti külalisi. Arvan, et see etendus on väärt kogu lasteaiaperele ettekandmist. Kõikidele emadele ja jõudumööda ka vanaemadele kingiti isetehtud kauneid kingitusi.

Aga mis Voka lasteaed Naksitrallid see on, kes veidi vinguviiulit ei mängi või oma 37 aastase eluea „haigustest“ ei pajata! Kuidas muidu otsustajad teavad investeeringute prioriteete paika panna! Näiteks katuselt pääses vesi minema vihmaveetoru suudme kõrvale teed rajades ja Rohelistes Naksides (remonditud 2008) sai kahjustatud ainult 2 seina, mis on esialgu vaid seina struktuuri muutnud ja värvikihti veel ei kooru. Õnneks räägitakse rahastuse saamisest ja veel sel aastal uue katuse paigaldamisest. Uued üllatused aga varitsevad keldris ja alati nädalavahetusel. Veetorustiku lõhkemine toimus ühes väikses keldriruumis ja tänu ukselävele kaugemale edasi ei voolanud. Lapsevanemad leidsid üheks esmaspäevaks lapsele hoidja ja õhtul kella seitsmeks oli tellitud töömeeste ja lisarahastuse taotlemise abil rike likvideeritud. Emadepäeval aga haises kogu maja, sest asula kanalisatsioon tuli uhke vungiga seekord märkimisväärselt suuremasse keldriruumi. Rike likvideeriti mitme tunni pärast, osaliselt tõmmati vett ka keldrist, kuid osaline reovesi ja puhastustööd jäid ikka oma maja töötajatele. Kui kedagi peaks sama õnnetus tabama ja ei oska kusagilt alata, siis meie anname nõu, kuidas sellise olukorras hakkama saada ja kust desinfitseerimist nõutada. Aitäh Järve Biopuhastuse töötajatele, kes olid meie mure suhtes osavõtlikud. Hea, et meie jaoks on olemas mitte meie palgalehel olevad Leonid ja Ahto, kes rikete puhul abiks on.

Keda kiita õppeaasta lõpus? Eranditult kõiki! Ei toimi ükski rühm ideaalselt ilma puhtusest ja lastest lugupidava õpetaja abita. Peod poleks nii värvikad kui poleks õmmeldud värvikaid kostüüme ja tegusat muusika- ja liikumisõpetajat. Kuidas näeks välja meie õu ilma majahoidajata ja kõrvalruumid ilma remonditöid oskava töömeheta ? Mis terviseedendamisest me räägime kui tervishoiutöötaja ja köögipersonal kaasa ei lööks? Ja kullatükk õpetaja, kes Sa oled päeviti lapsele ema eest armastust ja õpetusi jagav. Kusjuures võib tõesti öelda, et igal inimesel on veel peale põhitöö oskuste palju pisioskusi, mis meie lasteaiategevuste väärtust mõjutavad. On oskused, mille abil teisigi valla ruume saab ilusamaks teha või mida vähemoskajatele juhendades edasi anda. Kolleegide arvates on õpetajatest sel õppeaastal parim lasteaiaõpetaja lastele muusika- ja liikumisõpetaja Tiina Luik ja toetavaim kolleeg õppealajuhataja Urve Niisuke. Juhtkonna arvates on sel aastal „Ettevõtlik lasteaed“ tiitli saavutamiseks teinud märkimisväärset tööd õpetaja Külli Mänd. Palju õnne tunnustuse saanutele ja töörõõmu ja tervist kõigile!

Julie Laur

direktor

Fotod: Urve Niisuke, Külli Mänd, Julie Laur 

 

Patareisid koguvad robotid, tulnukad kosmoses ja katsed külgetõmbejõuga

Mai on keskkonna kuu, kuid Naerumere lasteaias tutvusid lapsed nii meid ümbritseva keskkonna kui ka kosmosega juba jaanuarikuus. Kosmosenädalat alustasime robotite meisterdamisega. Robotid õpetasid meile, et patarei on ohtlik jääde, mis loodusesse sattudes eraldab kahjulikke aineid ning et vanu patareid taaskasutades saab neist toota uusi patareisid. Igal hommikul kontrollisid lapsed, kas robot on kõhu täis saanud. Aga tuli välja, et ta on täitmatu isuga.

Ligi kaks kuud kestva kodudest hoolika kasutatud patareide toomisega robotite kõhtu kogunes kokku üle 6 kilo patareisid, mille viisime Toila kauplusesse, kus need lahkelt ka vastu võeti.

Nädala jooksul oli lastel võimalik lasteaia koridoris tutvuda erinevate tegevuskeskustega – tähistaevast tuli teiste säravate tähtede seast üles otsida oma nimi, planeetide keskuses sai uurida päikesesüsteemi mudeli abil maakera sõprusplaneete ja ka imestada, vaadeldes õhtuhämaruses lakke projitseeritud tähtkujusid.

Seda, et planeet maa on hädaohus, proovisime leevendada prügi sorteerimise harjutamisega.

Magnetitega katseid tehes saime aimu maa külgetõmbejõust. Sellega tuleb ju ometi tuttav olla, sest kes ei tahaks teada, et kui maakeral magnetvälja ümber poleks, siis puhuks päikeselt tulevad tuuled maakera avakosmosesse.

Maakera kui kosmosest paistev helesinine planeet. Miks on see nii? Avastasime, et enamus meie koduplaneeti katab vesi ning katsetasime erinevate esemete ja materjalidega, mis ujuvad veepinnal ning mis vajuvad põhja.

Kuid ega me ainult nina raamatus planeete avastanud, meil oli aega ka torti teha. Iga rühm valmistas küpsisetordi, mille kaunistas marmelaadist kujundatud rakettidega. Nädala lõpetas SUUR KOSMOSE KOSTÜÜMIPIDUPIDU, kus kosmosesse kokku kutsutud tulnukad, robotid, kosmoseprintsessid ja tähehaldjad omavahel tutvust sobitasid.

Kosmoseasukad rändasid mängeldes läbi kõik tuntud planeedid, isegi kuul käisime ära ning ületasime kõik raskused – näiteks kuu peal kõndides olime täiesti kaaluta olekus ja teisel planeedil jällegi tuli pidevalt kätega pilvi laiali ajada, siis jällegi läbi orgude minna ja üle mägede ronida. Osavust tuli proovida kosmoselimbos, julgust tuli proovile panna Saturni rõngast läbi hüppamisega. Samuti saime ootamatult kokku kosmose direktoriga, kes planeete tahtis takistada koju jõudmast ning tema eest tuli igati kõrvale põigelda.

Lõbus oli ka kosmose disco, kus huvitav küll, aga tantsitakse sama muusika järgi, mille järgi meiegi Maa-asukad siin maakera peal.

Olgem toimekad ja hooligem keskkonnast igal kuul, igal aastaajal ja teeme ära ka väikseid tegusid!

Anneli Arge

Toila Lasteaed Naerumeri Rõõmukillukeste õpetaja

Ida–Virumaa - ma ikka lähen või tulen?

See on raske küsimus, sarnaneb Hamleti küsimusele: „Olla või mitte olla?“ Taani printsi küsimus on igati õigustatud ja täiesti ajatu.

Kahjuks on teada, et päris paljud Ida-Virumaa noored soovivad siit kiiresti minema saada, kuna nende arvates on elu siin igav ning mõttetu. Ruttu- ruttu loodetakse minna oma elu elama ja õnne otsima Tartusse, Tallinnasse või mujale, kus taevas tundub sinisem ja rohi rohelisem.

Võib isegi arvata, et teistele eestlastele ei meeldi Ida-Virumaa, kuna neile on jäänud mulje, et siin on ainult venelased, lokkav tööpuudus ja HIV. Massimeedia on selle jaoks kõik teinud, et meist ja meie kodupaigast just nii arvataksegi. Paljud meie tuttavad on siit lahkunud, kolinud kusagile kaugemale õppima ja/või elama.

Aga igal halval asjal on alati ka helgem pool. Mitmed noored, kes mingil põhjusel on siit kunagi lahkunud, soovivad tagasi tulla. Pika vahemaa tagant hakatakse mõistma, et siin oli nii hea ja rahulik. Mujal õppivate noorte vanemad on siia elama jäänud ja lapsed külastavad neid väga tihti ja hea meelega.

Kuigi meie kool (Toila Gümnaasium) ei ole küll väga kõrgel tasemel (kui uskuda koolide ja riigieksamite pingerida), on sellegi poolest siin hea õppida. Meie kool asub vaikses ja imekaunis Oru pargis. Kool on nagu suur pere, kus lapsed on enamasti sõbralikud ja hoiavad ühte.

Meie arvates võiks Ida-Virumaal olla prestiižikas ülikool, sest ainuüksi Virumaa Kolledžist (TTÜ) ja Narva Kolledžist (TÜ) jääb väheks. Ida-Virumaa maine oleks siis palju mõjusam, siia tuleksid õppima õppurid teistest maakondadest ja võib-olla ka mujalt ning meie maakonnas elavad õpilased ei peaks kuskile kaugele õppima sõitma, vaid saaksid oma kodukohas tarkusi edasi koguda. Mõni noor on ikka, kes ei ole sündinud hõbelusikas suus (ei ole sündinud väga rikkasse perre), siis tema vanemad ei peaks nii palju mingeid transpordi- ja eluasemekulusid maksma ning noored saaksid omas kodus elada nii kaua, kuni leitakse endale töö ja/või korter.

Meie arvame, et kui noored või vanemas eas inimesed väljaspool Ida- Virumaad teaksid, milline elu meil siin tegelikult on, siis nad hoopis kadestaksid meid. Peaksime oma kodupaika paremini reklaamima, ilustada pole vaja, piisab kui räägiksime tõtt. Meil on Narva jõgi, 40 järvega Kurtna järvestik, kõrgeim tehismägi, mis asub Kiviõlis ja nüüd on seal avatud Kiviõli Seiklusturismi Keskus. Meil on Valaste juga, Narva-Jõesuu pikima liivarannaga ja mitmete puhkeasutustega. Ida- Virumaal asub vanim tegutsev nunnaklooster - Kuremäe klooster, lisaks veel Purtse kindluselamu, Sinimäed, Narva linnus, Kohtla kaevanduspark-muuseum, turismimagnetina mõjuv Toila Spa Hotell jne.

Võib-olla teevad meile head reklaami ka välismaalased, kes on siin puhkamas käinud? Nendel puudub eelarvamus ja nad näevad meie kodukanti väga kaunina, sellisena, nagu see tegelikult ongi.

Aga meie? Kas me läheme või tuleme? Raske vastata, sama raske, nagu kunagi Hamletil. Me võime ka minna... Õppima, avastama, ennast otsima ja leidma, et siis hiljem kasulike oskuste ja teadmistega oma kodupaika tagasi naasta.

Vladislav Vassiljev ja Raigo Tarassov

Toila Gümnaasiumi 8. klassi õpilased

Millest tunned Sina, Ida-Virumaa noor, puudust?

Iga noor, olenemata elukohast, tunneb millestki puudust. See ongi normaalne elu edasiviiv jõud, me vajame uuendusi ja muudatusi, tahame ise midagi korda saata. Sealhulgas ka meie.

Ly Ehini sulest on pärit järgmine mõttekild: “Igaüks elab oma elu - parimal viisil, kuidas ta oskab. Keegi ei ela selleks, et meile meeldida ja meie ootusi täita.“

Meie isiklikult sooviksime, et eestlased ja venelased saaksid omavahel paremini suhelda. Kuidas seda saavutada?

Võiks korraldada erinevaid üritusi, kuhu saaksid tulla nii eestlased kui ka venelased, korraldada palju erinevaid koolitusi ning seminare, mille käigus õpetatakse venelastele eesti keelt ja kultuuri ning eestlastele vene keelt ning nende rahvakultuuri, traditsioone jm huvitavat.

Koolid võiksid valida sõprusklasse, üritustel oleksid koos nii eesti kui ka vene keelt kõnelevad noored, õpilased saaksid omavahel paremini läbi ja tunneksid sellest rõõmu. Esimesel kohtumisel võiksid nad luua sõprussuhteid.

Me näeme probleemi veel selles, et noortel on vähe võimalusi olla kusagil koos ja teha midagi vahvat. Võiks olla rohkem noortekeskuseid või sellelaadseid kohti, kus noored saaksid koos aega veeta. Need, kes kuuluvad mingisugusesse organisatsiooni, võiksid korraldada noortele palju huvitavaid tegevusi või üritusi, et noortel oleks huvi neist osa võtta ja hiljem vajaduse ning soovi korral nendesse organisatsioonidesse kuuluda.

Meie õnneks on meil olemas V.A.N.K (Voka Avatud Noortekeskus).

Noori peaks julgustama ja neile võiks kuidagi sisestada, et nad ise käiks kohal, osaleksid huvitegevustes, oleksid aktiivsed ja tegeleks millegi põnevaga. Väga lihtne ja mugav on istuda kodus arvuti taga ning vinguda, et nende jaoks ei tehta midagi. Noored võiksid ise tulla ja oma arvamust avaldada, mida nad teha sooviksid ja mis neile teha meeldiks (väljasõidud, matkad vms).

Kui me ise tahame midagi, siis pingutame selle nimel ega lase teistel kõik ära teha. Keegi tark inimene on öelnud kuldsed sõnad: “Maailmas midagi ei muutu, kui meie ise ei muuda. Sa tegema pead kõik, mis suudad ja isegi kui suurt ei suuda.”

Vaatamata sellele, et meie maakonnas on sellised mured, on Ida-Virumaa meie jaoks alati südamelähedane koht, siia tuleme alati uhkusega tagasi. Dagmar Normet on öelnud: “Ka aegade jões peab inimesel oma kodusaar olema.”

Getter Marii Kalvik

Diana Ziltsova

Toila Gümnaasiumi 8. klass

Parim saksakeelne ansambel on Toilas

Toila Gümnaasiumi 4. B klassi õpilased osalesid 11. mail Tallinna Rahvusraamatukogus vabariiklikul saksakeelsete ansamblite võistlusel, mida korraldab Tallinna Goethe Instituut. Meie kooli ansamblid osalevad sellel konkursil juba kolmandat aastat järjest ja igal aastal oleme pääsenud ka finaali. Eelmisel aastal esineti lausa saatebändiga ja esitati “Rammsteini” lugu “Sonne”. Seekord aitas sobivat laulu valida jaanuaris meie koolis vahetusõpetajana töötanud Karin Veit Viinist. Laul õpiti selgeks saksa keele ja muusika tunnis. “Fliegerlied” meeldis nii esinejatele endale, publikule kui žüriile ja tõi meie kooli ansamblile 4.-6. klasside vanuserühmas 1. koha. Žürii kiidusõnu pälvisid nii hea esitus kui laste suurepärane hääldus. Auhinna andis üle ja meie õpilasi õnnitles Saksa Liitvabariigi suursaadik hr. Christian Matthias Schlaga.

Võidukas ansamblis laulsid Jannes Niine, Arvo Pärt, Kelly Vuks, Maria-Helene Sternhof ja Silvia Seli.

Signe Ilmjärv

Toila Gümnaasiumi saksa keele õpetaja

Õppekäik Otepääle

Kui buss õpilastega koolimäele jõudis, olid lootusetud unimütsid ja kroonilised hilinejad juba kohal. Reisiseltskond üle loetud, läks sõiduks.

Toila Gümnaasiumi 7. ja 8. klassi õpilased sõitsid 16. mail ühisele õppekäigule Otepääle. Ilm oli päikesepaisteline ja soojalt suvine, igal kilomeetril tuli kevad meile aina lähemale. Lõuna- Eestis lõhnasid lummavalt ja uimastavalt õitsvad toomingad ning kased ja vahtradki olid üsna suurte lehtedega, võrreldes meie põhjaranniku hetkeseisuga.

Esimesena külastasime Otepää seiklusparki. Kõigil oli võimalus vastavalt võimetele valida oma rada, kokku oli neid kuus. Esimese raja läbimine oli õpetuslikult kohustuslik. Enamikule seltskonnast meeldis laskumine üle oru linnusemäe jalamile ning sealt tagasi. Mõned naisinimesed kiljusid üsna valjult.

Aga ainult väga tugevatele, sitketele ja võimekatele oli ekstreemvõimalusena välja pakutud “Kannatuste rada”. Instruktorid teadsid rääkida, et selle läbivad vähesed, ja kui leidubki mõni hulljulge proovija, siis tavaliselt abistatakse ta kolmandalt takistuselt rajalt alla. Meie grupis oli proovijaid kolm ja kaks neist läbisid selle raja - need olid Andreas Astok ja Raigo Tarassov. Au ja kiitus neile!

Seejärel suundusime Tehvandi hüppemäe vaatetorni. Imetlesime kaunist vaadet ning võisime ette kujutada, mida suusahüppajad nii kõrgelt hüppele asudes tunda võivad. Vaateplatvormile pääses torni keerdtrepist ja liftiga, meie valisime trepi - kõik 201 astet. Vaateplatvormi kõrgus on 34 meetrit ning kõrgus merepinnast 218 meetrit, olles sellega Suure Munamäe järel kõrguselt teine vaatetorn Lõuna-Eestis.

Viimaseks peatuspaigaks oli imekaunis Pühajärv, jalutasime matkarajal, mis viis meid Sõjatamme juurde. Puuhiiu ümbermõõt on tamme juures oleva teabetahvli andmete järgi 698 cm ja kõrgus 22 meetrit. Tema vanus arvatakse olevat 300-400 aastat. Tamm on looduskaitse all. Viis julget võtsid kätest kinni (ulatusime vaevu ümber puu) ja kallistasid koos puud.

Kuna ilm oli tõesti palav ja päike kõrvetas, jahutasid pea kõik oma jalgu, ning mis seal salata, mõni ka kogu keha, Pühajärve karastavas vees.

See oli tore õppekäik, lisaks mitmete õppeainete (bioloogia, geograafia, kehaline kasvatus, kirjandus, inimeseõpetus jm) integreerimisele said lapsed üksteisega kooliväliselt ja erinevates situatsioonides suhelda. Mitmel korral toimus ka rollivahetus õpetaja ja õpilase vahel. Poisid olid väga abivalmis julget ronijat - õpetaja Annet - juhendama. Lapsed julgustasid üksteist seiklusrajal, olid hoolivad ja abivalmid. Hea meel oli ka selle üle, et mõned lapsed olid Otepääl ja üldse Lõuna-Eestis esmakordselt, nüüd sai see viga parandatud.

Ilm soosis meid ja reisiseltskond oli tore, jääme huviga ootama, millise marsruudi saame ette võtta järgmisel aastal.

Õpetajad Anne Sternhof ja Katrin Kivimeister