Monday, May 4, 2020

Mai


Enamik teisi kauneid asju elus tuleb kahe- või kolmekaupa, kümnete ja sadadena.
On palju roose, tähti, päikeseloojanguid, vikerkaari, õdesid ja vendi, tädisid ja nõbusid,
kuid ainult üks ema terves maailmas.



Ema võib olla ükskõik kui suur või ükskõik kui vana, kuid ta ei tunnista kunagi, et ta on üle kolmekümne.
Emal on pehmed käed ja ta lõhnab hästi.
Emale meeldivad uued kleidid, muusika, puhas maja, tema laste musid, automaatpesumasin ja issi.
Emale ei meeldi, kui lapsed on haiged, porised jalad, jonnimine, vali lärm ja halvad tunnistused.
Ema oskab vaadata kraadiklaasi (issi suureks hämmastuseks) ja võtta nagu võluväel suudlusega valu ära.
Ema oskab küpsetada maitsvaid kooke ja pirukaid, kuid talle meeldib, kui lapsed söövad köögivilja.
Ema oskab pontsaka imiku mõne sekundiga talvekombinesooni pakkida ja kurvad näokesed oma suudlusega rõõmsaks teha.


Muutusid Toila valla eelarvest makstavate sotsiaaltoetuste piirmäärad


21. aprillil kinnitas Toila Vallavalitsus uued piirmäärad Toila valla eelarvest makstavatele sotsiaaltoetustele.

Leibkonna sissetulekust mittesõltuvate sotsiaaltoetuste piirmäärad
1) sünnitoetus 320 eurot
2) matusetoetus 300 eurot
3) lasteaia kohatasu hüvitamine vastavalt Toila Vallavolikogu 27.11.2019.a. määruse nr 70 „Sotsiaaltoetuste taotlemise, määramise ja maksmise kord“ § 3 lg 1 punktile 7. (Lasteaia kohatasu hüvitatakse lapsevanemale 100% ulatuses kui peres on kaks ja enam last, kes käivad lasteaias ja nii vanema kui ka laste elukoht on rahvastikuregistri andmetel Toila vald lapsevanema poolt esitatud avalduse alusel. Avalduses märgitakse taotleja nimi, kontaktandmed, arvelduskonto number, lasteaia nimetus, laste nimed ja isikukoodid ning lisatakse kuludokumendid.)

Leibkonna sissetulekust sõltuvate toetuste piirmäärad
1) toetus lasteaiakulude osaliseks hüvitamiseks – kuni 50 eurot lapse kohta kuus;
2) toetus kooliaasta alustamisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks õpilastele kuni 19. eluaastani (k.a.) - kuni 50 eurot lapse kohta aastas;
3) toetus retseptiravimite maksumuse osaliseks hüvitamiseks – kuni 120 eurot isiku kohta aastas;
4) toetus raviteenuste osaliseks hüvitamiseks – kuni 70 eurot isiku kohta aastas;
5) toetus sotsiaal-ja tervishoiuteenusele sõidukulu osaliseks hüvitamiseks – kuni 120 eurot isiku kohta aastas;
6) toetus prillide ja invaabivahendite ostmise või laenutamise osaliseks hüvitamiseks – kuni 100 eurot isiku kohta aastas;
7) toetus küttematerjali ostmise osaliseks hüvitamiseks era- ja kortermajades – kuni 250 eurot leibkonna kohta aastas;
8) toetus laste- ja spordilaagri kulutuste osaliseks hüvitamiseks – kuni 70 eurot lapse kohta aastas;
9) toetus erakorraliste kahjude ja kulude osaliseks hüvitamiseks – üksikjuhtumist lähtuvalt;
10) muu sotsiaaltoetus hädavajalike kulutuste osaliseks hüvitamiseks – kuni 100 eurot isiku kohta aastas.

Määrust rakendatakse alates 1. maist 2020.
TVL

Toimetaja küsib


Kuidas toimetavad meie valla noortekeskused praeguses eriolukorras?

Vastab Toila valla Spordi- ja Kultuurikeskuse noorsootööjuht Elisabeth Purga:
„Oleme noortekeskustega valinud oma tegevustele kaks põhilist fookust, mis tulenevad noorte endi välja toodud vajadustest ja soovidest. Esmalt oleme noortele selles keerulises ja väga harjumatus olukorras toeks ja abiks. Seda teeme peamiselt info jagamise ja noortega suhtlemise kaudu. Suhtlemiseks kasutame erinevaid digikeskkondi, näiteks Instagram, Facebooki Messenger ning samuti ka Discord. Jagame noortele infot praeguse eriolukorra kohta (näiteks eriolukorrast tulenevaid piiranguid ja muutusi) ning anname ka nõuandeid, kuidas oma aega sisustada, kuidas efektiivselt iseseisvalt õppida jms. Teiseks põhifookuseks on noorte vaba aja sisutamine. Oleme viinud läbi mitmeid erinevaid viktoriine, virtuaalseid kokaklubisid, väljakutseid, konkursse, ühismängimisi, piltmõistatusi, jaganud treeningusoovitusi, oleme kutsunud inimesi väljaspoolt meie noortekeskusi üle võtma meie sotsiaalmeediakanaleid ja palju muud toredat. Nende tegevuste planeerimisel lähtume jällegi eelkõige noorte endi soovidest. Kuna praegu toimub veebis niivõrd palju põnevat nii noortele kui ka täiskasvanutele, oleme võtnud ka tavapärasest suurema noorteinfo vahendaja rolli. Oma toimetusi on edukalt virtuaalruumis jätkanud ka paljud huviringid, aprilli lõpust mai keskpaigani kestab suvisesse õpilasmalevasse kandideerimine (töövestlused toimuvad sel aastal videokõne vahendusel, samamoodi toimub kandideerimisdokumentide koostamise töötuba) ning jätkame koos noortega ka Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi ruumidesse põgenemistoa planeerimist.”





Toimetaja küsib


Maikuusse oli planeeritud ajaaugu avamine Oru pargis - uudne ja põnev virtuaalreaalne elamus Oru lossist 1938. aasta juulikuus. Kui kaugel sellega asjad on ja kas eriolukord teeb ka mingeid muudatusi esialgsetesse plaanidesse?

Vastab Egle Rääsk osaühingust Blueray:
„Plaanidega on tõesti nii, et eriolukord on ka meid mõjutanud. Kui algselt oli planeeritud meie uue ajaaugu "VR Toila 1938" avamine mai algusesse, siis hetkel oleme selle lükanud juulikuusse. Täpset kuupäeva ei ole veel paigas ja ootame valitsuse otsust, millal ja mis mahus teenuste osutamised, kogunemised lubatuks saavad.
Seoses segase olukorraga jäid märtsikuus ootele ka viimased investeeringud, nt seadmete ost. Seda mitmel põhjusel: esiteks, tehnoloogia areneb kiiresti ja määramata ajaks pole mõtet VR-prille seisma osta ja teiseks selgusetus tuleviku osas, kui pikaks eriolukord kujuneb ja millal saab taas elamusteenuseid pakkuma asuda ehk taastuvad rahavood turismiettevõtetele.
Samas ei ole me peatanud arendustegevusi ning oleme optimistid ja loodame maikuus alustada kohapealsete testimistega Oru pargis. Siinkohal täname kohalikku kogukonda, Toila valda ja Ida-Viru turismiklastrit, kes kõik on meid väga soojalt ja toetavalt vastu võtnud ning usume, et kõik koos suudame sellest erakodsest olukorrast välja tulla.”









Hariduselu jätkuvalt luubi all



Koolipidajana peame pidevalt hoidma ees suuremat pilti ning vaatama tulevikku. Olulist rolli selles pildis mängib riik, kes jagab selleks kätte oma mängureeglid. Kui meie kohapeal olles kogeme vahetuid emotsioone ning mälestusi kooliga, siis riigitasandil lähtutakse eelkõige prognoosidest ja tuginetakse faktidele. Kuidas hoida otsuste tegemisel tasakaalu emotsionaalsuse ning exceli tabeli mõõdikute järgi? Usun, et excel on eelkõige abivahend, mitte otsustaja, ometigi on see oluliseks aluseks tuleviku planeerimisel. Haridus-ja Teadusministeerium toob allolevas artiklis välja valusa statistika Ida-Virumaa inimeste arvu vähenemise osas. Milline on võimalus, et Toila vald jääb sellest puutumata? See on koht, kus peame edaspidi ühiselt arutama Toila valla hariduse valdkonna pikaajalist vaadet ning panema paika pidepunktid, millist haridust me oma vallas/maakonnas ikkagi tahame. Ka allolevas artiklis on toodud välja mõned ettepanekud, mis on kirjutatud sisse juba ka loodavasse riiklikusse haridusstrateegiasse. Need on kindlasti mõtted, mille üle tasub mõtiskleda ja kaaluda neid Toila valla kontekstis.

Kerda Eiert
abivallavanem


Selle artikli pealkiri pärineb Sass Hennolt, kes on Eesti kirjanik ning saanud tuntuks muuhulgas ka seetõttu, et ta on koolides õpilastega palju kordi arutlenud teemade üle, millest täiskasvanud tavaliselt noortele ei räägi.
Noored on Eesti ühiskonna tulevik – see lause on küll loosunglik, kuid teisalt siiski absoluutne tõde. Just seetõttu on oluline, et strateegilised sihid, mida üheskoos seame, lähtuksid eelkõige noorte huvidest. Samuti on tähtis see, et me noorte huvidest rohkem räägiksime.
Eesti riigi pikaajalise strateegia „Eesti 2035” kavandamine ei ole midagi muud kui tulevikku vaatamine. Miks on sellised plaanid vajalikud? Meil kõigil, olenemata vanusest, rahvusest, soost või maailmavaatest on üks ühine soov – kasvatada ja toetada meie inimeste heaolu, et Eesti oleks ka kahekümne aasta pärast parim paik elamiseks ja töötamiseks.
Heaolu üheks näitajaks on see, kuidas hariduseusku rahvana suudame tagada kvaliteetse ja jätkusuutliku üldhariduskorralduse, mis hõlmaks nii kodulähedast põhiharidust kui ka valikuterohket keskharidust.
Erinevatest prognoosidest teame, et meie rahvastik koondub järgnevate aastatega üha enam Harjumaale, Tallinnasse ja Tartusse. Selle trendi jätkumine seab surve alla koolivõrgu mujal Eestis, ka Ida-Virumaal. Ida-Viru maakonna arengustrateegia 2030+ toob välja, et maakonnas on inimeste arv vähenenud viimaste aastakümnete jooksul ligi 78 000 elaniku võrra – see on rohkem kui Narva ja Sillamäe rahvaarv kokku.
Maakonna arengustrateegias on seatud eesmärkideks hariduse kvaliteedi parendamine, kohandumine muutuva väliskeskkonna, sh kahaneva rahvastikuga, ettevõtlike hoiakute kujundamine, maakonna ettevõtluskogukonna koostoimimine, võimaluste laiendamine ja unikaalsete õppekavade väljaarendamine, mis tooks õppijaid ka maakonnavälistest piirkondadest.
On tunnustust väärt, et kohalikud Ida-Virumaa omavalitsused, ettevõtjad, kodanikuühendused neile teemadele mõtlevad. Mõtetest tegudeni jõudmine nõuab tarku strateegilisi valikuid. Kõik olulised märksõnad, mis Ida-Virumaa arengustrateegias kirjas, on läbi arutatud ka peagi Vabariigi Valitsuses kinnitatavas haridusvaldkonna arengukavas 2021-2035.
Alus- ja põhihariduse kättesaadavusele ja kvaliteedile keskendumine on ja jääb kohaliku omavalitsuse üheks põhiülesandeks. Kuidas seatud eesmärke saavutada olukorras, kus Ida-Virumaa koolivõrgus on Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel rohkem kui 18 000 õppekohta, aga õppureid vaid veidi üle 12 000? Toila valla koolivõrgus on õppekohti poole võrra enam kui õppureid. On ilmselge, et tuleb leida uusi lahendusi ja koostöövorme selleks, et eelnimetatud eesmärke saavutada. Kahaneva rahvastikuga piirkondades tuleks tagada kodulähedane õpe vähemalt põhikooli esimeses ja teises kooliastmes ning koondada kolmanda kooliastme õpe suurematesse keskustesse. Kas ja kuidas seda ideed ellu viia Toila vallas? Kas lahenduseks võiks olla üks Toila valla hariduskeskus, kus oleks senisest enam sidustatud alus-, põhi-, täiskasvanu- ja huviharidus ning noorsootöö? Mida oleks kohalikul inimesel sellest võita? Kas uued lahendused aitaks luua põhihariduses individualiseeritumad, mitmekesisemad ja võimetekohased õpiteed, et kõik noored oleksid motiveeritud ka järgmisel tasemel edasi õppima?
On selge, et neile küsimustele vastamine ei pruugi olla lihtne. Kuid vaid tahe või julgus avatult arutada ja otsustada tuleviku kujundamise üle on valla ja kogukonna tugevuse mõõdupuuks.
Kümme aastat tagasi otsustati Riigikogus, et gümnaasiumide pidamisel on riigil kohustus võtta aastaks 2020 senisest suurem vastutus. Miks see oli vajalik? Regionaalpoliitiliselt on oluline pakkuda kahanevate elanikega piirkondades, sh Ida-Virumaal, elavatele õppuritele samaväärseid valikud kui Tallinnas ja Tartus. Statistikaameti andmetel kahaneb keskharidust omandavate õppurite arv aastaks 2035 Ida-Virumaal enam kui 27%.
Mida väiksem on gümnaasiumiõppurite arv, seda vähem on õpilastel valikuvõimalusi ning seda kulukam on kohalikele omavalitsustele gümnaasiumi ülalpidamine. 50 õppuriga gümnaasiumiastme pidamine nõuab valla eelarvest igal aastal üha enam täiendavat lisaraha ja see tuleb võtta teiste teenuste arvelt.
Riigi roll keskhariduse pakkumisel on Ida-Virumaal jõudsalt laienemas. Tänaseks on tegutsemas 18 riigigümnaasiumi, neist kaks Ida-Virumaal: Kohtla-Järvel ja Jõhvis. Aastaks 2023 on loomisel veel 9 riigigümnaasiumi, sh Lääne-Virumaale Rakverre (540 õppekohta) ja Ida-Virumaale Narva (720 õppekohta) Neid arenguid silmas pidades on Toila vallal mõistlik kavandada lähitulevikus riigiga senisest suuremat koostööd oma elanikele keskhariduse pakkumisel. Vähem oluline ei ole ka see, et kutsekeskharidust on piirkonnas korraldamas nii Ida-Viru Kutsehariduskeskus kui ka Rakvere Ametikool. Ka nendes koolides õpivad Toila valla inimesed. Kui on vajadus, siis tuleb mõelda uute, 100% eesti keelsete õppekavade ja rühmade avamisele Ida-Viru Kutsehariduskeskuses.
Riigi haridusvaldkonna arengukava 2021-2035 üheks suurimaks väljakutseks on mitte ainult gümnaasiumihariduse, vaid kogu keskhariduse kui terviku tulevik. Eesmärk on muuta vastutuse jagunemine keskhariduse tasemel selgemaks, andes enam vastutust riigile ja jätkates gümnaasiumivõrgu konsolideerimisega.
Kas keskharidus tähendab tulevikus ühtset gümnaasiumi, milles põimuvad tänane kutseharidussüsteem ja gümnaasiumiharidus? On see üks võimalustest Ida-Virumaal üldkesk- ja kutsehariduse süsteemi hoogsalt arendada ja suurendada haridustaristu ühiskasutust?
Neile küsimustele lootsime vastuseid leida Ida-Virumaa haridusklastri eestvedamisel märtsi lõpus toimuma pidanud keskhariduse teemaline arengukonverentsil, mis kahjuks eriolukorra tõttu edasi lükkus. Loodame, et võimalus planeeritud diskussiooniks lähiajal tekib. Oluline on kaasata aruteludesse ka valla noori. Tulevikku saame muuta vaid nendega üheskoos.


Robert Lippin
kutse- ja täiskasvanuhariduse ning koolivõrgu asekantsler
Haridus-ja Teadusministeerium

Ikka distantsõppest


Kui eelmises valla lehes kirjutasin: “Ma ei tea, kas valla lehe ilmudes oleme me juba koolis või ikka koduõppel,…”, siis nüüd, kuu aega hiljem, saame tõdeda, et see jätkub endiselt.
Tänaseks, kui on kodus õpitud juba üle kuu aja, võib öelda, et õppe vorm on paika loksunud. Kui algul oli palju segadust ja teadmatust, et milliseid abistavaid keskkondi õppes kasutada (Hitsa, Haridustehnoloogide Liit ja Facebooki ainegrupid raputasid neid nagu varrukast), siis tänaseks on iga õpetaja konkreetse klassiga parimad toimivad lahendused leidnud. Ka õpilased on tunnistanud, et algul "õpetajad pingutasid üle ja raske oli orienteeruda, mida vaja alla laadida ja kuhu vaja konto teha". Õpetajadki on tunnistanud, et esialgu valitses justkui segadus ja taheti kõike teha parimal moel, sest loodeti kahe nädala pärast kooli saada ja seal planeeritut jätkata.
Vahetult enne vaheajale minekut toimus Toila ja Kohtla-Nõmme õpetajate ühine koosolek “Zoomi-ruumis" (sõna Zoom on vist küll kõigile, kes koduõppel ja -kontoris, teada). Arutasime ainegruppides, kuidas on läinud, mida huvitavat on internetist õpetusele abiks leitud, jagasime üksteisega kogemusi. Tore oli tõdeda, et mõned aineõpetajad olid kohe distantsõppe alguses asunud koostööd tegema. Koosolekust sündis kokkuvõte, millele pääseb igaüks ligi, kui on soov oma tööd viimasel õppeperioodil täiustada. Mõlemas koolis toimuvad iganädalased Zoomi-koosolekud, Toilas lisaks ka igapäevased Zoomi-kohvivahetunnid – kõik ikka selleks, et üksteist abistada.
Väga suure lisakoormuse on saanud sellel perioodil muidugi vanemad. Nooremate laste puhul on vaja koos õppida ja aidata neil internetis õigetesse keskondadesse sisse saada ja aidata õpetajatele töid edastada. On vanemaid, kes lähevad hommikuti tavapäraselt tööle ja lapsed jäävad “pealeloetud sõnadega" koju kooliasju korraldama ja on vanemaid, kes ise kodukontorisse aheldatuna peavad hakkama saama nii oma töö kui lapse juhendamisega kooliasjades. Sügav tänukummardus kooli poolt kõikide laste vanematele – jõudu teile selles töös, sest distantsõpe jätkub…

Aga mida arvavad õpilased ise kogu sellest kodus õppimisest? Jagan lugejatega mõnede õpilaste mõtteid.

Distantsõpe on minu jaoks edenenud hästi. Enamus ainetes saan normaalselt hakkama ning probleeme ei teki. Mõnikord on matemaatikas küll probleem, et ei saa teemast 100%, kuna ei saa sellele loogikale pihta, mida õpetaja tahvli ees välja tuua oskab. Sellegi poolest saavad kõik asjad tehtud. Mõnel juhul on juhtunud, et Opiqu ülesanne jääb tähtajaks esitamata, sest ülesanded ise on tehtud, aga ununeb "esita" nupp. Loodan, et karantiin hakkab juba lõpupoole saama, kuid inimeste tervise arvelt ei tohi nurki lõigata!" (Henri Markus, 8. kl)

Distantsõpe tuli küllaltki ootamatult. Alguses mõtlesin, et kuidas see õppimine hakkab minema. Aga ma muretsesin asjatult, sest tegelikult läheb mul väga hästi. Minu ema on ka õpetaja, seega on ta alati kodus ja saab mind vajadusel natuke juhendada. Suurte tööde tegemist peab ema rohkem meelde tuletama, sest ilmad on olnud ilusad. Olen palju õues olnud ning rattaga pole ma kunagi nii palju nädala peale kokku sõitnud (185 km). Hea on see, et saan kauem magada ja mul on rohkem vaba aega, mida saan ise planeerida. Halb on see, et sõpru ei näe ja muusikakooli veebitunnid pole nii head kui muidu. Kui sõpru näeks ja muusikakoolis saaks käia, siis võiks kodus õppida küll.” (Märten, 4. kl)

Minu päevaplaan näeb välja selline: kui ma hommikul ärkan, hakkan suhteliselt kohe õppima, siis peale paari tundi õppimist ma söön ja kui mul on õpitud, siis tegelen enda asjadega edasi. Mind on kõige rohkem aidanud klassikaaslased ja vanemad sõbrad. Koduõppel meeldib mulle see kõige rohkem, et saan rahulikult teha õppimisi ja veel otsida infot muudest allikatest kui ainult õpikust.” (Mia, 7. kl)

Minu esimene koduõppenädal möödus suhteliselt rahulikult. Ärkasin hommikuti kell 8 või 9. Sõin kiire hommikusöögi, et alustada tööde tegemist. Alustasin kergematest ainetest nagu matemaatikast, eesti keelest ja loodusõpetusest. Eriti meeldis mulle kui õpetaja lisas 10Monkeys. Mulle meeldib neid ülesandeid lahendada, sest need on toredad ja lõbusad. Mulle meeldib ka Opiqu ülesandeid lahendada nii matemaatikas kui ka teistes õppeainetes. Autot meisterdada oli ka tore. Peale õppimist läksin õue natukeseks koertega mängima või ühe koeraga jalutama. Käisime ka emmega pargis jalutamas ning mängisime aias tennist ja sulgpalli. Toas mängime erinevaid lauamänge. Mulle meeldib küll koduõppel olla, kuid koolis on toredam, kuna näen sõpru ja oma lemmikõpetajat – meie klassijuhatajat.” (Hanna-Teele, 3. kl)

Praegune olukord on meie kõigi jaoks uus, kohanemine distantsõppega oli keeruline ja pikaajaline, aga lõpuks harjub kõigega ning üldjoontes on see hea võimalus õppida iseseisvalt ja enda tempos. Distantsõppe puhul meeldibki just see, et saan teadmised omandada iseseisvalt ning endale sobival viisil ja keskkonnas. Negatiivne on see, et koormus võrreldes tavaõppega on suurem ja teemade läbitöötamine võib osutuda keerukaks. Alustan õppimisega üheksa paiku ning lõpetan tavaliselt kell neli pärast lõunat. Sinna vahele jääb veel lõunapaus, kus olen õues, tegelen meelistegevustega (nt loen, teen sporti). Ma õpin iseseisvalt ning kui läheb abi vaja, küsin nõu klassikaaslastelt või õpetajalt. Puudust tunnen sõpradest ja vanavanematest, aga küll millalgi näeme. Sellegi poolest on need nädalad möödunud hästi ning saan kõigega ilusti hakkama.” (Marleen, 9. kl) 

Selle kooliaasta teises pooles on paljugi teistmoodi – õpilased saavad koolilõuna asemel koolist soovi korral toidupaki; koolimajja on asja vähestel; nädala lõpus loeme kokku õpilased, kes distantsõppes osalenud pole nn “kadunud õpilased”; üleminekueksamid jäävad ära; põhikoolilõpetajad ei pea tegema lõpueksameid; gümnaasiumieksamitega on aprilli lõpus ikka veel palju segadust; lõpuaktusi senisel moel korraldada ei tohi…

Aga tore on see, et igasugused piirangud panevad inimesed loovamalt mõtlema ja ka koolirahval on mõtteid, kuidas kooliaasta lõpus tubli töö tegijaid tänada. Ja mida uut ning innovaatilist kaasa võtta sellest aastast järgnevatesse õppeaastatesse.


Õpilaste abiga pani loo kokku

Merike Lepsalu


Koduõpe polegi nii hull, kui arvasin


Olen istunud koduõppel juba mitu nädalat ja ausalt öeldes see polegi nii hull, kui ma arvasin. Koolitöödega saan ma enam-vähem hakkama ning raskusi hetkel peale matemaatika pole. Kuna ma käin 10. klassis ning matemaatika on raskem ja keerulisem kui põhikoolis, siis sellepärast ma käiksin koolis küll. Kui ma ausalt ütlen, siis ma pole selle mitme nädala jooksul matemaatikas midagi õppinud ja see teeb mind natuke murelikuks ning paneb enda käest küsima, kas ma suve lõpuks ikka mäletan midagi? Kui see kõrvale jätta ja vaadata positiivsemat poolt, siis ma saan koduõppel õppida omas tempos, nii muusikaga kui ka ilma muusikata, mis kell, kus ning kuidas ma tahan.

Minu päev näeb välja üpris tavaline. Ärkan siis, kui uni on kadunud, see tähendab, et olen ennast välja puhanud, käin pesus ja söön hommikust. Peale sööki hakkan õppima ning teen endale vahepeal 5-10 minutilisi vahetunde. Vahepeal ka natuke pikemaid. Õhtuks ma tavaliselt ikka jõuan kõik asjad tehtud ning õpetajale saadetud. Kui mul tekkib küsimusi, siis ma kohe kirjutan või helistan õpetajale. Korduvalt on kahjuks juhtunud, et õpetaja ei vasta mulle õigeks ajaks. Kuid ma tean, et ka neil on raske, nii et sellest ma väga suurt numbrit ei tee. Kuna meil on vaja kirjutada ka kirjandeid, siis ma olen väga õnnelik, et saan neid kirjutada kodus. Mulle meeldib kirjutada, kui ma kuulan rahulikku muusikat ja olen üksi arvuti taga. Toas või aias on seda ideaalne teha. Kõige rohkem tunnen ma puudust teiste inimestega suhtlemisest. Ausalt öeldes isegi osadest õpetajatest tunnen ma puudust. Ma poleks kunagi arvanud, et hakkan kooli igatsema. Minu lemmik aastaaeg on suvi ja see on ka kohe, kohe lähenemas. See aasta oli minu esimene aasta Toila Gümnaasiumis, ning ma oleks väga tahtnud näha, kuidas see koolipere võtab vastu kevadet ja kuidas meid suvepuhkusele saadetakse. Kuid õnneks on mul kaks aastat veel ees, nii et küll jõuan ka selle ära näha.

Mul on väga kahju vaadata 9. ja 12. klassi õpilasi, kellel on tulemas eksamid ja lõpetamised. Lõpetamine on üks meeldejäävamaid üritusi elus ning see tähendab nii palju. See oleks nagu abiellumine. Sina oled kõige olulisem inimene sellel päeval. Kõik pilgud on sinu peal. Sa tunned end erilisena. Ma loodan väga, et lõpetajad ei lase oma pead norgu ega anna alla, sest on erinevaid võimalusi, kuidas see päev enda jaoks eriliseks teha.

Käthryn Parve