Thursday, June 13, 2019

Noortelaager Hispaanias




Kahel kevadel toimus Kirderanniku Koostöökogu projekti raames noortelaager Hispaanias, Kataloonias. Korraldajaks oli Heigo Põld (Spordiklubi XT-SPORT). Projektis osalesid Toila Gümnaasiumi, Kohtla-Nõmme Kooli ja Jõhvi Põhikooli õpilased. Laager toimus 23. aprillist - 2. maini ning elukohaks oli meil kuurortlinn Cambrils. Selle aasta laagris osalesid Toila Gümnaasiumist Marleen Palts, Rando Dehterev, Toomas Matt, Krete Oja ja Paula Sternhof ning Kohtla-Nõmme Koolist Kelin Andrei, Anna Anastassija Litnjantšik, Aleksandra Gorban, Triin Peenema, Birgit Carol Poom, Elisabet Laar ja õpetaja Imbi Tito. See ei olnud puhkelaager, vaid laager täis põnevaid tegemisi ning raskuste ületamisi. Läbi erinevate tegevuste õpiti üksteisega arvestama, meeskonnatööd ja orienteerumist. Silmas tuli pidada ütlust: “Mere ja mägedega nalja ei tehta ehk tark ei torma”. Matkad lummavates mägedes ja kaljukoobastes panid proovile noorte vastupidavuse, julguse, osavuse ja koostöö. Seiklesime Barcelonas ja Tarragonas, käisime avastamas Kataloonia ja Hispaania ühte kuulsamat ja kaunimat kohta Siurana-t. VallutasimeMontserrat’i mäe kõrgeima tipu Sant Jeromi (1236 m).  Nii mõnelgi esines matkadel eneseületusi, kuid kõik noored olid väga tublid.
Muljed läbi laagriliste silmade …
“Jõudsime laagris oldud aja jooksul väga palju teha: ronida erineva raskusastmega mägedes, käia Barcelonas, kus nägime mitmeid vaatamisväärsusi ja sai palju seigelda. Huvitavad olid ka orienteerumised meie sealses kodulinnas ja Tarragonas. Õhtuti toimusid tulised pallilahingud mererannas. Reis oli väga huvitav ja vahva, tutvusime uute inimestega ja õppisime paremini tundma neid, keda juba teadsime. Ma olen väga õnnelik, et sain selles laagris osaleda”.
Rando Dehterev, Toila Gümnaasiumi 8a klass

“Kui mulle pakuti võimalust sellest projektist osa võtta, siis alguses kahtlesin, aga kui nüüd tagantjärele mõelda, siis ma oleksin kohtutavalt kahetsenud, kui poleks läinud.
Mägedes matkamised olid kindlasti selle reisi tipphetked- need olid rasked ja pingutusnõudevad, aga vaated tipust ja mõte, et suutsid jõuda nii kõrgele - see oli midagi erakordset. Päevad olid meil huvitavalt sisustatud: matkad erinevates mägedes, linnaorienteerumised Tarragonas ja Cambrilsis, tutvumine Barcelona vaatamisväärsustega ja õhtused ühised pallilahingud- ülilahe! Võttes selle kõik kokku, olen ääretult tänulik selle võimaluse eest ja leidsin endale veel ühe huvi- mägimatkamise”.
Marleen Palts, Toila Gümnaasiumi 8b klass

Hispaania projekt on lõppenud, aga mitmeid huvitavaid tegevusi on plaanis veelgi, nt. Tanel Leisalu juhendamisel seiklusmatk koos ranniku koristamisega Ontikast-Toilani. Kõik on oodatud!

Maarika Raja
Toila Gümnaasium, projektis osaleja

Wednesday, June 5, 2019

Toimetaja veerg



ma kahlan läbi jaanipäise heina
ja naadid õitsevad end mulle vööni
ma vaikselt seda õhtut taga leinan
mis jaanipäevast kestab jõuluööni
mil ime imes kinni igal sammul
ja armastus on igas õies peidus
ja hommik ruttab kohe õhtu kannul
ja öö jaoks ainult viivukene leidub
/.../

Jaanikuust ja jaanipäevast on palju luuletusi ja laule loodud. Nii on jaanipäeva enda jaoks mõtestanud mu hea sõber Anneli Lamp.
Jah, see kõige lühemate ööde ja suvealguse kuu ongi käes. Vaevu jõuab päike mere taha vajuda, kui juba uus päev idakaarest koitma lööb.
Jaanikuu on ka koolilõpu ja tiibade sirutamise kuu. Meie valla koolidest saadame sel aastal teele kolm klassitäit noori. Üheksandikel on valikute tegemine vast lihtsam, aga neid, kes gümnaasiumist lendu lähevad, ootavad ees elukutsevalik ja uks suurde maailma. Ühte tahaks teile, head koolilõpetajad, küll öelda – ärge kartke riskida! Risk mängib elus suurt rolli. Me ületame piire, katsetame uusi asju, mida varem pole tehtud lihtsalt sellepärast, et õppida. Ja ehkki vahel tabab meid ebaõnn, siis sellest ei tasu ennast heidutada lasta. Iga ebaõnnestumine on õppetund järgmiseks õnnestumiseks. Keegi on öelnud, et vagurad pärivad maailma, ülejäänutest saavad tähed. Usun, et igaühest võib saada täht. Valik on Sinu!

Suvi on puhkuste aeg. Küllap on teilgi puhkuseplaanid tehtud. Kes naudib koduseid, rahulikke puhkusepäevi, kes vaatab ringi kaugemal. Valik on jällegi Sinu! Kes ilusat ja hingekosutavat märgata tahab, see näeb seda ka üle koduõue minnes.

Algav suvi toob meie valda palju erinevaid kultuurisündmusi. Kui kultuurikalendrit vaadata, siis tekib tunne, et igale poole vist küll ei jõua. Aga kas peabki? Hea on see, et sündmusi on erinevaid ja igaüks saab nende hulgast valida meele- või taskukohased.

Soovin, et kõigil teil jätkuks suvel aega nautida olemist iseendaga, oma armsate sõprade ja lähedastega. Oleks aega puhata ja „mängida”. Juulikuus valla lehte ilmu, olen minagi puhkusel. Aga nagu öeldakse, „kui Jumal annab”, siis kohtume jälle augustis.

Seniks päikest!

Lea Rand



Kalmistupüha Toilas


Valla raamatukogud on puhkuseks suletud


Toila Vallavolikogu teated


29. mai istungil olid arutusel järgmised küsimused:

1. Vallavanemale töötasu määramine
Volikogu otsustas määrata Toila vallavanema Eve Easti töötasu suuruseks 2 750 eurot alates 1.05.2019.

2. Toila Vallavalitsuse hallatava asutuse Kohtla-Nõmme Lastekodu tegevuse lõpetamine
Volikogu otsustas lõpetada Toila Vallavalitsuse hallatava asutuse Kohtla-Nõmme Lastekodu tegevus
1. juulist 2020. a.
Kohtla-Nõmme Lastekodu tegevuse lõpetamisel anda kõik varad, õigused ja kohustused üle Toila Vallavalitsusele.

TVL


Kohtla-Nõmme lastekodu sulgemisega ei saa viivitada



Milline peaks olema asenduskodu, kus lapse elu oleks turvaline ja hoitud? Kas julgeme väita, et Kohtla-Nõmme lastekodu praegused tingimused on just sellised, milliseid me oma valla lastele tahame? Kui ühes suures majas on koos 32 last, siis kas seda ei ole natuke liiga palju? Need olid küsimused, mis panid juba aasta tagasi mõtlema.

Praegu oleme olukorras, kus lastekodul puudub direktor. Vald kuulutas märtsikuus välja konkursi, mis sobiva kandidaadi puudumise tõttu nurjus. Oleme väga tänulikud lastekodu sotsiaaltöötajale Ksenia Aleksejevale, kes oli valmis vastutust võtma ning ajutiselt direktori ametikohta täitma.
Nüüdne seis on selline, et Toila valla vajadus teenuse järele on minimaalne. Lastekodu hoone on amortiseerunud. Samas on järgmisest aastast riigi suund perepõhine hooldus (eelistatud paigutamine eestkostele, hooldus- või lapsendajaperre). On väga oluline aspekt, et 2020. aastast rakendub sotsiaalhoolekande seaduse nõue, kus asenduskodu korteris võib olla 8 asemel 6 last. Kohtla-Nõmme lastekodus on 4 korterit, kus on kokku 32 last, seega 2020. aastaks ei või seal olla üle 24 lapse.
Praegu Toila vald selle teenuse osutamise eest peale ei maksa. Lastekodu tulu tuleb asenduskoduteenuse osutamise eest nendelt omavalitsustelt, kelle lapsed on Kohtla-Nõmme lastekodus. Kui uuest aastast laste arv väheneb, vähenevad oluliselt ka saadavad tulud. Leiame, et eelkõige laste huvides enam nii jätkata ei saa ega tohigi. Tegime ettepaneku sulgeda Kohtla-Nõmme lastekodu alates 2020. aasta 1. juulist. Sellise otsuse tegi sel kolmapäeval ka Toila vallavolikogu.
Oleme konsulteerinud sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalkindlustusametiga ning ka nemad kinnitavad, et otsus lastekodu sulgeda on ainuõige. Neid paneb imestama pigem see, miks on sellega nii kaua viivitatud.
Kohtla-Nõmme lastekodu teema ei ole ainult Toila valla küsimus. See on tervet Ida-Virumaad, kui mitte tervet Eestit puudutav teema.
Meie lastekodus on praegu 32 last kaheksast omavalitsusest. Seetõttu peaksid omavalitsused seljad kokku panema ja ühiselt lahendust otsima. Kindlasti tekib küsimus, miks ei võiks me perepõhist hooldust jätkata samas majas ja peresüsteemile üle minnes. Kahjuks olemasolev maja ei toeta peresüsteemile üleminekut.
Spekulatsioonid sellest, et keegi soovib seda maja mingiks muuks eesmärgiks saada, ei vasta tõele. Maja vajab hulganisti investeeringuid (uut elektri- ja küttesüsteemi, katust, kapitaalremonti) ning ei ole seetõttu just kõige ahvatlevam kinnisvara uute teenusepakkujate või majale omaniku leidmiseks. Praegu on kinnisvara küsimus hoopis teisejärguline. Esmatähtis on lapsed ning nende heaolu, samuti töötajate toetamine selles protsessis.
Mõistan täiesti, et igasugused muutused tekitavad hirme ning esialgu ka ebamugavust. Kas need saavad olla põhjuseks muudatuste mittetegemiseks, kui eesmärk on lastele paremate tingimuste loomine perepõhise hoolduse näol (peres kuni kuus last)?
Nüüd, kus meil on olemas otsus asutuse tegevuse sulgemiseks, siis kuidas läheme edasi? Meie headeks partneriteks on sotsiaalministeeriumi, sotsiaalkindlustusameti ja SOS Lasteküla esindajad.  Lisaks on kaasatud töötukassa, kellega paneme ühiselt paika tegevusplaani töötajate nõustamiseks. Oluline on vaadata teemat laiemalt ning kaardistada ühiselt Ida-Virumaa asenduskodude tulevik ja vajadused, võimalused. Meie lastekodu ei saa kindlasti enam võtta ühtegi last juurde, kuna juba praegu on kõik kohad maksimaalselt hõivatud.
Väga olulisel kohal on koostöö nende omavalitsuste lastekaitsetöötajatega, kelle lapsed on Kohtla-Nõmme lastekodus. Vajalik on kaardistada, kui palju lapsi tegelikult uut kodu vajavad ning kes nendest peavad jääma samasse piirkonda. Kõik otsused peavad lähtuma laste huvidest.
Keeruliste otsuste tegemiseks ei tule kunagi õiget ja sobivat aega. Mulle tundub, et asenduskodu teemadest on ühiskonnas teenimatult vähe räägitud. Inimesed pigem pelgavad seda, kuna teema on tundlik. Loodan, et Kohtla-Nõmme lastekodu juhtum paneb omavalitsusi asenduskodude peale rohkem mõtlema ning annab tõuke ühiselt panustama laste paremate elutingimuste loomisesse. Ma väga loodan kõigi osapoolte mõistvale suhtumisele ja usun, et oleme õigel teel.
Et mõista hooldus- ja eestkosteperede teemat paremini, soovitan vaadata dokumentaallavastust "Südamest sündinud". Lavastus on leitav internetis tarklapsevanem.ee.

Kerda Eiert
abivallavanem

Toila rahvas teeb jälle teatrit



Rahvateatri alguseks Toilas võib lugeda aastat 1881, kui kohalik kultuurilembene talumees Abram Simon organiseeris näiteringi, mille esimesed etendused anti 1881. aastal koolimajas. Sissetulek läks Aleksandrikooli toetamiseks. Esimene näidend oli J. Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus“.
Jõhvi kirikuõpetajale pastor Christophile ei meeldinud, et koolimajas, õnnistatud majas, „komejanti“ tehakse. Kaebuse peale keelaski kõrgem koolivalitsus koolimajas näidendite esitamise ära. Mida teha? Abram Simoni elulookirjeldusest võime lugeda: „1882. aasta kevadel alustasin ehitamist ja juulikuu alguseks oli maja valmis. (...) Esimene kontsert ja näitemäng uues teatrimajas olid 11. juulil 1882.“
Eesti esimene maateatrimaja oli valmis saanud. Kirikhärrast jäi see õnnistamata, sest „põrgu ja pagana maja“ tema õnnistama ei tulnud. Sellest hoolimata oli teatritegevus Toilas edukas: umbes kümne aastaga esitati seal tolleaegse eesti ja kättesaadav maailma näitekirjanduse paremik, 61 näidendit.
1901. aastal hävis esimene teatrimaja koos mitme teise hoonega tulekahjus. Kolme kuuga ehitas Simon samasse üles uue, kivist teatrimaja.
Mõni aasta hiljem ehitasid vabatahtlikud pritsimehed endale kõigi Toila elanike abiga oma maja ning seltsitegevus kandus üle sinna. Üks osa tollest nn pritsimajast on praegune Toila seltsimaja, osa põles 1950-ndate alguses maha. Tules hävis ka Simoni teine teatrimaja.
Näitetegevus Toilas ei vaibunud. Mõneaastase pausi näitetegevusse tõi endaga kaasa esimene maailmasõda. Aga juba 1917. aastal loodi haridusseltsi juurde „Noorsoo osakond“, õpiti jälle näidendeid ja korraldati peoõhtuid. 1927. aasta 11. oktoobril loodi kohaliku aktivisti Kalju Otto eestvõttel Toila Näitlejate Ring, mis mõne aasta pärast Teatri Ringiks ümber muudeti. Säilinud protokollides on eesmärgina kirjas „asjaarmastajate näitlejate koondamine näitekunsti, laulu, muusika ja rahvatantsude arendamiseks Toila seltskondliste organisatsioonide juures“.
Ajajärk Toila Näitlejate Ringi moodustamisest kuni teise maailmasõja alguseni oli Toila näitetegevuses kahtlemata kõige viljakam, mil aasta jooksul õpiti ära rohkem kui kümme näidendit.
1956. aastast sai näiteringi põhitoeks Teodor Eljas, kes sai näitejuhina kätt proovida juba Toila Näitlejate Ringi aegadel. Teatri- ja näitemänguusku olid ka tollane Toila Kultuurimaja juhataja Maie Paumets ja veidi hiljem tööle tulnud Reeni Painik. Näitemäng sai uue hoo! 1982. aastal, kui esimese maateatrimaja ehitamisest möödus 100 aastat, kuulus näiteringi 18 liiget. Näitemänguharrastus kandus mõnes peres edasi põlvest põlve. Näiteks Paalode peres, kus mängisid nii isa Maido, kui ka kõige noorem poeg Margus või Roosede peres, kust lisaks isa Lembitule mängis ka tütar Eve.

Üleelmisest sajandist valla pääsenud teatripisik on elujõuline ja nakatab rahvast praegugi. Kuid ajad on muutunud ja viimastel aastatel on Toila näitering tegutsenud rohkem projektiteatri vormis.

2010. aasta suvel mängiti Toila sadamas kohalikel lugudel põhinev rahvatükki „Arborist ehk mere peale metsavahiks”, mille lavastas Lembit Prits. Etenduses osales 10 kohalikku näitemänguhuvilist. Paar aastat hiljem (2012) oli Lembitul uus tükk valmis saanud ja saalitäis publikut andis tunnistust sellest, et oma inimeste tehtud ja mängitud etendusi tullakse Toilas vaatama hea meelega. Seekord oli etenduse pealkiri „Asi pole tšellos” ja seal rullusid lahti 130 aasta tagused sündmused seoses Eesti esimese maateatrimaja ehitamisega.

Tänavu valmis Lembitul tellimuse peale uus tükk, mis viib vaataja tagasi 115 aasta tagusesse aega, kui kohalikud pritsimehed endale päris oma pritsimaja ehitasid.
Tuld kustutati kuidas juhtus. Väiksemad tuleõnnetused kustutati käepäraste vahenditega, oma majapidamise jõududega. Suurematele põlengutele jooksis terve küla kokku. Kes pangedega, kes hangudega, kes tule materdamiseks suurema puuoksa või märja riideräbalaga. Kui ikka õigel ajal tulele piiri panna ei suudetud, siis oli kahju väga suur. Punase kuke taltsutamiseks polnud ei kustutusriistu ega teadmisigi. Ei osanud õigesti tegutseda ei talumehed ei koduperenaised, lastest rääkimata.


Neljapäeval 27. juunil Toila seltsimajas Toila rahvateatri näitemäng kahes vaatuses

PUNANE KUKK JA VALGED KITSED
Hakatus kell seitse õhtul

Mängivad:
Külapoisid: Birk Ohak, Siim Otto, Marten Aluoja
Külanaised: Helena Ohak, Katrin Otto, Reeni Painik, Silja Aluoja, Liivi Kingu, Natalja Anger
Külamehed: Heiki Pokk, Tarvo Nurgamaa, Benno Anger
Priitahtlike Pritsimeeste Seltsi tegelased: Sander Sarap, Silja Sarap, Toomas Nõmmiste

Tekst ja lavastus Lembit Prits.
Lembit Prits on õppinud Viljandi Kultuurikooli kaugõppes kultuur-massiliste ürituste stsenarist-lavastaja erialal. Ehkki tööelu on toonud erinevaid väljakutseid, on kultuur ja eriti näitemäng talle ikka südamelähedaseks jäänud. Näitemängu ja sõnakunstiga on Lembit tegelenud alates 1969. aastast: kirjutanud ja lavastanud 16 näidendit, on mänginud ja lavastanud Jõhvi draamaringis “Mask”, on assisteerinud Ferdinand Veiket „Buratino tembutab” sooloesinemistel, kehastanud kindral A. Tõnissoni tema sünniaastapäeval, konfereerinud nii linna, valla kui ka maakonna üritustel, vahemikus 2004 kuni 2017 lavastanud päikesetõusu ajal lipuheiskamise üritusi EV sünnipäeval Valaste joal jne.

Avatud kohvik Pritsikuuris.

Pilet: 7 eurot, sooduspilet lastele, õpilastele ja pensionäridele 5 eurot.
Piletid müügil eelmüügis Toila raamatukogus ja etenduse päeval 1 tund enne algust kohapeal.

Etenduse piletitulu on planeeritud Toila Pritsikuuri renoveerimiseks.

Täname toetuse ja abi eest: Toila vald, Kultuurkapital, Ilmar Siimon.