Iga algus on raske. Eriti, kui teha midagi erakordset esmakordselt. Veel raskemaks teeb tegemise eestlasele omane skeptilisus ning pidev tõestamine enesele, osalejatele ja teistele, et see ainulaadne regilaululaager, mis peab saama traditsiooniks, näitabki meie kultuuri ilu ja võlu ning sellega ehk ei paranda küll tervet maailma, aga oma kodumaa vaimuelu kindlasti.
Veljo Tormise juubelikontserdil sündinud idee muutuski sellel suvel reaalsuseks, kui ligi 30 osalejat saabusid kolmepäevalisele regilaululaagrisse „Regi laulab“. Olenemata, et 7. juuli oli üpriski palav päev, tulid Toila gümnaasiumisse kokku noored ja veidike vanemad, lauljad ja ka pillimängijad. Ja siis see algaski. Muusikaklassi ette tuli maestro Tormis ja loeng regilaulu kohta algas.
Kolme päeva jooksul täitus Toila kooli õu muusikaga. Lauldi regilaule ja mängiti pillidel. Musitseeriti ka pauside ajal. Vesteldi erinevatel teemadel ja käsitöö töötubades punuti laastukorve ja keedeti seepi. Lapsed joonistasid kividele ja meisterdasid õlgedest igasuguseid vahvaid asju. Kõike seda tehes valmistuti ka laagri lõppkontserdiks.
Ka 9. juuli oli üpriski palav päev, kui Toila gümnaasiumis harjutasid osalejad Aarne Saluveeri ja Helin-Mari Arderi juhendamisel esinemise kava. Kui laulud selged mindi Pühajõe kirikusse, et enne esinemist harjuda ka lavaga. Tutvuti koguduse majaga, kus Veljo Tormis kuni 5. eluaastani elas. Ehk siis sellel laupäevasel päeval toimus väga eriline kontsert väga erilises kohas.
Korraga oli kiriku õu kontserdile tulijaid täis! Seega oli aeg osalejatel minna lavale ning näidata, mida nad laagris õppinud on. Oleks vaid teadnud, et selles samas väikses pühakojas tekib väike laulupidu, oleks ka kohalikud rahvatantsijad kohale kutsunud. Külastajad laulsid kaasa ning see nõiduslik õhkkond ja ilu tõid südamesse päikest ja rõõmu. Regilaul liitis sel hetkel kõik kirikus olijad üheks.
Selle emotsiooni, ühtekuuluvustunde ja meeletu aplausiga lõppes kontsert. Lummatuna lahkusid külalised ja veidike hiljem ka esinejad. Ja kui korraga hämaraks lõi, siis tundus nagu Pühajõe kirik ikka veel kiirgaks seda maagilisust, mis tekkis ainult tunniajalisest kontserdist.
Lõpetuseks võiks öelda seda, et imeliste asjade tegemine ja nendest osavõtmine teeb meid kõiki vaimult kaunimaks. Paneb meid end tundma erilistena ja tundma, et teisedki meie ümber on erilised. Toob inimesed kokku ühise eesmärgi nimel ning see kõik on ka kõige tavalisemas mõttes lihtsalt tore. Tunnustagem neid, kes selle vaimuilu lõid ja seda ka teistega jagasid. Ülejäänutele – ärge kartke ilust osa saada!
Mariliis Randmer
No comments:
Post a Comment