Toila kool avati tema praeguses asukohas 1957. aastal. 1958. aastast kuni 1966. aastani tegutses kool keskkoolina, siis 19 aastat – 1966 kuni 1984 - 8-klassilise ehk põhikoolina. 1985. aastal reorganiseeriti põhikool edumeelsete lastevanemate kaasabil jälle keskkooliks ja 1998. aastal nimetati ümber Toila Gümnaasiumiks. Täna oleme jälle seisus, kus gümnaasiumiosa võib Toilast kaduda.
Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest hakati rääkima seoses uue Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse koostamisega 2008. aastal. 2009. aasta jaanuaris kiitis Vabariigi valitsus juba heaks eelnõu, mis nägi ette põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise.
Põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist põhjendati toona nii õpilaste arvu vähenemisega riigis kui vajadusega tõsta hariduse kvaliteeti. Kuna põhikool ja gümnaasiumi on oma õppe eesmärkidelt väga erinevad – põhikool peab õppetöö kõrval ka kasvatama, ei saavat nad ühtse õppeasutusena tegutseda.
Kuna rahva vastuseis oli tugev, ilmselt olid ka argumendid nõrgad, ei läinud see eelnõu läbi. Koheselt käivitati mitmed uuringud (tõsi, neid oli tehtud ka põhikooli gümnaasiumist lahutamise eelnõu koostamise eel ja käigus), tõestamaks, et õpilaste arv väheneb ja et mõnedest maapiirkondadest liiguvad noored ära linnadesse gümnaasiumiharidust saama.
Räägime nüüd meie koolist. Ka siit on erinevatel aegadel ära mindud nii Tartusse, Tallinna kui Noarootsi, samas on olnud lende, kus rohkem kui veerand klassist (8 õpilast 30-st) on naaberomavalitsustest. Kõige rohkem teistesse gümnaasiumidesse minejaid 9. klassi lõpetajate hulgas oli 2010. aastal – 14 lõpetajast läks 1 Rakveresse, 1 Tartusse, 1 Tallinna, 2 Jõhvi gümnaasiumi. 3 lõpetajat läksid kutsekooli. Analüüsisime olukorda ja selgus, et lisaks isiklikele põhjustele oli teise gümnaasiumi eelistamise üheks põhjuseks see, et kui võtame gümnaasiumi vastu kõik soovijad olenemate nende motiveeritusest jätkata õpinguid gümnaasiumis, ei ole klassis normaalset tööõhkkonda ja tublimad tunnevad, et korra tagamisele kulutatud aega võiks hoopis mõistlikumalt kasutada.
Töötasime välja gümnaasiumi vastuvõtu korra ning 2011. aastal jäi 24-st põhikooli lõpetajast meie gümnaasiumi 12. 2 lõpetajat valisid Tartu gümnaasiumi, ülejäänud läksid kutset omandama. Meie riigis on kohustuslik haridustase põhiharidus, kõik ei peagi gümnaasiumi tulema. Aga see tähendab, et õpilaste arv Toila Gümnaasiumi gümnaasiumiosas hakkab olema 40-45 õpilast. Põhikooli klassid on ikka üle 20 õpilase, on ka paar erandit. Viimase paari aasta jooksul on üha rohkem vene peresid otsustanud oma lapse tuua vene õppekeelega koolist meie kooli üle. Laste arv meie vallas ei kahane. Seega püsib põhikooli osas õpilaste arv lähiaastatel stabiilne.
Täna ei räägita enam vajadusest põhikool ja gümnaasium lahutada, küll aga räägitakse koolivõrgu korrastamise vajadusest. Õpetajate palku ei saa tõsta enne, kui koole on vähemaks jäänud ja osa õpetajaid koondatud. Kuna raha napib riigis nii sotsiaal-, kultuuri- kui sisekaitse valdkonnas, ei tule haridussüsteemi raha juurde. Palgatõusuks vajaminev on vaja leida süsteemi seest.
Lisaks õpetajate palgatõusuks vajamineva ressursi kokkuhoiule räägitakse ka sellest, et suuremates koolides tagatakse hariduse parem kvaliteet.
Koolijuhi, vallavolikogu haridus- ja sotsiaalkomisjoni esimehe ja volikogu liikmena saan aru minul lasuvast vastutusest meie valla inimeste ees. Kas gümnaasiumiosa peab jääma alles või mitte - see on küsimus, millele on vaja leida vastus. Ehk ei juhtu midagi, kui meie noored hakkavad Jõhvi sõitma? Mina ei ole ei koolireformi pooldaja ega vastane. Ma tahan meie valla elanike jaoks parimat lahendust. Ma näen kindlasti vaid osa poolt- ja vastuargumente, seetõttu kutsusin üles kõiki asjast huvitatuid minuga kaasa mõtlema. Ümarlaud sai teoks 6. detsembril.
Mis on selles positiivset, kui Toilas gümnaasiumiosa säilib?
Traditsioonil on tugev jõud. Gümnaasiumiosa on Toilas olnud üle 25 aasta. Ma julgen väita, et meie koolist saadud haridus ei ole halvem kui mõnes teises samaväärses koolist saadu. Tõsi, omandatud teadmiste hulgas jääme alla eliitkoolidele, samas ei ole ma kindel, et kõike koolis õpitut tulevases elus ka vaja läheb. Meil on olemas vastremonditud koolimaja, meil on õpetajad, kellest valdav enamus töötab pühendunult, personali voolavus on meie koolis minimaalne. Kool on võtnud enda kanda nii gümnaasiumiõpilaste toitlustamise kulud kui transpordi koolivälistele üritustele. Suurem osa klassivälisest tegevusest on õpilastele tasuta. Kõik, kes tahavad, saavad meie koolis õppida. Meie kooli lõpetajate kõrgkooli riigieelarvelisele kohale sissesaajate hulga pärast ei pea me häbenema. Suur kool ei taga automaatselt kõrgemat kvaliteeti.
Ma arvan, et meie põhikooli lõpetajad on tublid just seetõttu, et on olemas gümnaasiumiosa. Kui gümnaasiumiosa suletakse, on põhikooli majandamiskulud ju ikka sama suured. Kui tugevad õpetajad lähevad hästi tasustatud tööle uude suurde gümnaasiumi ja saavad seal tõenäoliselt täiskoormuse, siis kes hakkab meie põhikoolis õpetama? Kui õpetajal on osa koormust Toilas ja osa Illukal, siis kumba organisatsiooni ta kuulub, kumma arengusse panustab? Kahe kooli vahet sõitmine tähendab ju poole rohkem õpilasi, seega rohkem tööd, sõitmisele kuluvast ressursist rääkimata. Täna saavad pered valida Toila, Jõhvi ja Järve gümnaasiumi vahel. Ühe suure puhul on ka valikuvõimalus väiksem.
Ümarlaual toodi lisaks välja alljärgnevad positiivsed küljed: meie koolis on optimaalne õpilaste arv klassis ja õpetajatel jääb rohkem tähelepanu õpilasele. Koolikeskkond on mugav ja turvaline. Koolil on hea asukoht, õpilased ei saa linna peale ära kaduda. Meil on karmimad vastuvõtu tingimused, väga hea kaader, ühtne kollektiiv, optimaalne õpetajate koormuse jaotus. Paralleelselt gümnaasiumi ja põhikooliklassides õpetaval õpetajal on parem ülevaade kogu ainest ja õpilaste võimetest. Kooli hoone on gümnaasiumi puhul paremini koormatud.
Mis on selle nõrgad küljed, kui Toilas gümnaasiumiosa säilib?
Täna on gümnaasiumis kohustuslik 3 õppesuunda. Kui klassis on 3 tüdrukut ja 1 neist puudub, siis on rühmatöö õppemeetodina välistatud. Korv- ja võrkpalli on samuti 3 tüdrukuga problemaatiline mängida. 6 õpilasega klassis jagub õpetaja tähelepanu igale õpilasele kindlasti rohkem kui 36 õpilasega klassis, kuid kui õpilane on niigi klassi parim, siis kaob ära võimalus end teiste sama võimekatega võrrelda ning võib kaduda õpimotivatsioon. Ümarlaual toodi samuti välja meie kooli puudusena, et õpilaste vahel puudub konkurents, kooli halb asukoht, kuna kool ei asu valla keskuses ning väike suhtlusringkond. Võimalusena pakuti välja väikese õpilaste arvuga klassidel leida sõpruskool/klass, et noortel oleks rohkem võimalust eakaaslastega suhelda.
Mida Toila valla noored võidavad, kui nad lähevad uude suurde gümnaasiumi?
Lähtudes olemasolevast infost võib näha 3 erinevat tulevikustsenaariumi – kas Jõhvi Gümnaasium jätkab status quo, Jõhvi rajatakse Jõhvi Riigigümnaasium või rajatakse SA Alutaguse Gümnaasium.
Me eeldame, et uude kooli tekib õpetajate kohale konkurss, et tööle võetakse ainult väga head õpetajad, kes on motiveeritud. See peaks tagama hariduse parema kvaliteedi.
Me eeldame, et uue kooli õpikeskkond paraneb ja muutub õpilasekesksemaks nii rahalises plaanis, materiaal-tehnilises plaanis kui ka sotsiaalses plaanis (eraldatud gümnaasiumis koos rohkem üheealised – õppimise sotsiaalne väärtustatus on kõrgem, tekib “vastav vaimsus”).
Eaga, milles gümnasistid on, käib ikka kaasas armumine ja suhete loomine eakaaslastega. Suures kollektiivis on noortel valikuvõimalus suurem.
Kui ehitatakse uus hoone, siis ilmselt on seal turvariskid maandatud – klassiustel “liblikaga” lukud, et varjuda võimalku koolitulistaja eest ning “liblikaga” välisuksed, et põgeneda tulekahju korral.
Ümarlaual nähti positiivsena seda, et suuremas koolis rohkem uusi sõpru, ühtlasema tasemega õpilastega klassis on tõsisem õhkkond. Maakonnakeskuses õppimine avardab silmaringi. Kodust kaugemal õppimine on kui “ellujäämiskursus”, kuna õpilasel suurem vastutus. Jõhvis on laiemad võimalused huvihariduseks.
Mida Toila valla noored kaotavad, kui nad lähevad suurde gümnaasiumi?
Väikses koolis tunnevad kõik kõiki. Suures koolis ollakse palju anonüümsemad. Kui Ida-Virumaa keskregioonis on umbes 1000 gümnasisti, siis kui nad kõik ühes koolis kokku saavad, peab igas klassis olema 10 paralleeli- “a”-st “j”-ni. Mammutkoolis on raskem tagada igaühe märkamist ja temani jõudmist. Pikeneb kooliteele kuluv aeg, samuti kulutused transpordile, koolitoidule ja muule koolieluga seonduvale. Kui peres pole autot ja viimane buss koju läheb kell kuus, siis võib noor eemale jääda klassivälistest üritustest. Kui ta tahab väga osaleda ja loodab juhuslikule transpordile või ööbimisvõimalusele, seab see ohtu turvalisuse.
Ümarlaual nähti ohtudena järgmisi aspekte: kui klassis on proportsionaalselt rohkem õpilasi, kelle emakeel ei ole eesti keel ja vähem eesti emakeelega õpilasi, siis mis keele põhjal õpitakse võõrkeele grammatikat? Turvalisus kooliteel väheneb. Kõik soovijad ei pruugi läbida konkurssi uude gümnaasiumi, mis kitsendab meie noorte võimalust omandada kutseharidus keskhariduse baasil. Vallal suuremad kulud huviharidusele. Põhihariduse tase võib langeda. Mitmes koolis tunde andva õpetaja võimaluste kohaselt tehtud tunniplaan ei pruugi olla parim õpilaste jaoks.
Emotsionaalne pool
Kas on mõtet hakata lõhkuma juba toimivat süsteemi? Kes ütleb, et loodav uus on parem? Kes tahab/julgeb võtta vastutuse langetada nii palju pingeid kaasa toov otsus? Kindlasti ei saa märkimata jätta õpetajate hirmu töö kaotamise ees. Me räägime tugeva gümnaasiumi loomise vajadusest, aga mis saab põhikoolist? Ehk on gümnaasiumiosa sõilitamine just see võti, mis aitab püsida tugeval põhiharidusel?
Rahaline pool
Kui me räägime oma valla noortest ja laias laastus ka nendest, kes hakkavad meile tulevikus pensioni tootma, siis ei oleks nagu sobilik raha kokkuhoiu vajadusest rääkida. Aga selge on see, et kui riik lööb lahku põhikooli ja gümnaasiumi rahastamise (liikvel on jutud, et seda võidakse teha juba 2012. aastast) ja/või rahastab ainult neid gümnaasiumiklasse, kus on vähemalt 20+n õpilast, tuleb volikogul otsustada edasine tegevus. Täna annab riik raha gümnaasiumiastme õpetajate palkadeks, õpetajate koolituskuludeks ning õpikute ostmiseks. Kui riik ei anna, aga meie tahame gümnaasiumiosa säilitada, peame selle raha valla eelarves ette nägema.
Alternatiiv on saata lapsed mujale gümnaasiumi. Aga kas see ikka tuleb odavam, arvestades, et peame teistele omavalitsustele maksma iga õpilase eest kohatasu, korraldama transpordi neile, kellel peres autot ei ole või vanemad ei saa lapsi kooli sõidutada, ehk maksma rohkem sotsiaaltoetusi, sest meie koolis on pere kanda jäävad kulud seoses koolieluga viidud miinimumini. Tänaseks ei ole neid arvutusi tehtud. Mõnes mõttes oleks rahaliste kohustuste osas lihtsam, kui Jõhvi tekiks riigigümnaasium. Aga kas Eesti riigil on nii palju raha, et ehitada uusi gümnaasiume, kui raha napib olemasolevate ülalpidamiseks?
Kooli reformimine on nagu pidev remontimine - põhitegevuseks ei jäägi aega.
Nagu oleks tegu nõukaaegse autoga, mida pidi kogu aeg remontima. Muidu ei sõida, peab tagant lükkama. Kuid isegi siis ei arvatud, et kui lammutame laiali Žiguli, Mosse ja Sapaka ja paneme jupid üheks tervikuks kokku, siis saame Lexuse.
Ei saa, nii saab autoromula. Pole neidki autosid enam.
Aga kas meie koolid on üldse katki, et hetkeseisu peaks muutma?
Kas neid saab üldse nõukaaegsete autodega võrrelda? On ju väga autoriteetseid rahvusvahelisi uuringuid meie hariduse kvaliteedi kohta. Vaadake, millised tulemused on meil PISA ja TIMSS testides. Ja Eesti paremad tulemused on just hõreasustusega piirkondade väikekoolidest.
Meie koolid ongi juba Lexused.
Otsuse kooli reorganiseerimise kohta peab langetama vallavolikogu.
Oma , kolleegide ning lapsevanemate mõtted edastas
Külli Guljavin
No comments:
Post a Comment