Toimetaja veerg

Igal aastal, kusagil märtsi keskpaigas, trügib hinge selline kummaline tunne, et kohe-kohe peaks midagi juhtuma.

Looduski annab sellele tundele omalt poolt juurde – taevas tõuseb justkui kõrgemale, õhk läheb kuidagi teist värvi ja hakkab teisiti lõhnama. Külakassid tiirutavad armunud nägudega ümber maja, hakid istuvad traadil, põsed vastamisi, ja peavad pesapunumise plaani.
Ja siis ühel päeval saad aru, et nüüd on see juhtunud. Isegi siis, kui möödunud öösel on maha sadanud värske lumi, saad aru, et nüüd on Ta tulnud.
Kevad on käes!

Kassil on jalad sassis

Kevad nüüd on käes

Mängivad lumeveenired

pika päeva käes.

Purikas tilgub vihma

Katus on tõmbunud kortsu

Vares männioksal

kraaksub toiduportsu.

Talv oli kibe ja tume

raskete pilvede all

Nüüd on sündimas ime

sooja

väraval...

(Merje Klamas)

Kevad toob endaga alati midagi uut, nii loodusesse kui inimestesse. Nii nagu loodus igal kevadel aina uuesti ja uuesti elule tärkab, nii annab kevad ka meile lootust millelegi uuele, paremale, helgemale.

Selle aasta kevad algas meie vallas poliitiliste puhangutega, oleme ületanud isegi vabariiklike meediakanalite uudiskünnise. Uue vallavanemaga saime tuttavaks juba eelmises lehes, märtsikuu lõpp tõotab muutusi ka volikogu juhtimises. Kuigi muidu olen ennast poliitilistest mängudest eemal hoidnud, siis viimasel ajal toimuv on pannud mõne asja peale mõtlema.

Meie saadikud vallavolikogus peaksid justkui kõik ühe asja – valla elanike elu-olu paremaks muutmise – eest väljas olema. Aga siin oleks paslik meelde tuletada valmimeister Krõlovi lugu „Luik, Haug ja Vähk“:

Kui puudub üksmeel seltsimeeste seas,

siis nendel kuidagi ei vea ja rist ning viletsus on nende ettevõte.

Kord Luigel, Vähil, Havil tekkis mõte,

mis koos nad ühistööle viiks,

et koormat vedada, ja selleks siis nad kohe kolmekesi rakendusid ette.

Kuid kuis ka püüaksid, ei koormat paigast saa:

Luik tahab pilvi lennata, Vähk ronib tagurpidi, Havi kisub vette.

Ei meie otsusta, kes nendest süüdi seal...

Kusjuures meie kandis on nii, et vähk vaatab nö „õunte pealt“, kelle poole sikutada.

Veel öeldakse, et meeskond on täpselt nii tugev, kui tugev on tema kõige nõrgem lüli. Viimasel ajal tundub, et meie volikogus on „arvamusliidriks“ saamas/saanud just see kõige nõrgem lüli.

Jääb ainult loota, et lugupeetud rahvaasemikud omavahelise „jõukatsumise“ tahaplaanile jätavad ja rakenduvad ühise vankri ette ning edaspidi ületavad uudiskünnise Toila valla head uudised.

Päikest teie kevadesse!

Lea Rand