Olin skeptiliselt
meelestatud sugupuu uuringutesse, sest lihtsa arvutuse järgi oli
tänasel eestimaalasel aastal 1500 teoreetiliselt pool miljonit
esivanemat – ja ligikaudu niipalju meid, eestlasi, tol aastal
oligi. Järelikult, mida seal veel uurida, oleme niikuinii kõik
sugulased!
Siiski võttis
Siimonite seltsing kahe aasta eest, Abram Simoni teatrimaja ehitamise
lähenevat 130. aastast juubelit silmas pidades, ette oma sugupuu
uurimise raske ülesande, sest tsiviliseeritud maailma kombe kohaselt
peab igaüks seda tundma. Ja vaikimisi mõtlevad kõik – järsku
leidub esivanemate hulgas mõni sinivereline või vähemalt keegi
mõne meie oma presidendi sugupuust.
Tänaseks olen oma
eksiarvamust tunnistanud. Uurimise tegelikud täideviijad ajaloolane
Külli Määr ja Toila poolne tugi Eve Kikkas on teinud tohutu töö,
mille tulemusena pole mitte ainult sugupuu välja joonistatud. On
suguseltsi mõned raudsed pärimused kummutatud, kinnitust on
leidnud Põhjasõjaaegse ja pärisorjuse aja lõpu rahvarännutamise
juhtumid, mis kõik meie kohaloo tundmist avardavad.
Siimonite suguseltsis
oli põlvest põlve edasi antud pärimust, et nad Põhjasõja ajal
Peetri väest Künnapõhja külasse jäänud vene soldatist Stepanist
põlvnevad, kelle nimi Teppaniks mugandatud. Vähe sellest, siia
jäänud ka Stepani vend Kirill, keda Kirilaks kutsuma hakatud. Nüüd
on Külli Määr Riigiarhiivis leiduvate kirikukirjade ja
adramaarevisjoni aktide alusel kindlaks teinud, et nii Teppan kui
Kirila on Päites sündinud ning nende isa, Soome Eerik, on
tõenäoliselt 18.s. esikümnendil lahe tagant saabunud. Eerik on
Konjust Maie naiseks võtnud ning 1725. aastal saanud Künnapõhjal
renditalu pidajaks. 1732.a adramaarevisjoni saksakeelse akti järgi
on talul olnud juba kaks hobust, üks härg, üks lehm ja üks
mõisateoks kõlblik naisinimene. Mõisateoks veel kõlbmatuid –
lapsi – pole akti märgitud, kirikukirjade järgi oli neid juba
viis sündinud.
Millest siis nii
raudne, kuid alusetu perekonnapärimus Vene väest jäänud
vendadest? Üheks põhjuseks võivad olla Eeriku poegade justkui
venepärased nimed, mille järgi paar põlvkonda hiljem neid
venelasteks pidama hakatud. Kaasa võis mõjuda uue võimu
autoriteet: kujutlus, et esivanemad võisid võimuka tsaari võidukas
väes teeninud olla pidi järeltulnute iseteadvust tõstma. Et Eeriku
esimestel poegadel näiliselt venepärased nimed olid, see näitab
vaid isa päritolu Ida-Soomest või Karjalast – need alad olid ammu
õigeusukiriku poolt ristiusustatud.
Teine avastus puudutab
Abram Simoni emapoolset päritolu. Ta ütleb oma 1924.a dikteeritud
eluloos, et ema talle kord nuttes jutustanud, kuidas Abrami
kunstkangrust vanaisa Kõnnu mõisast Pühajõele ... koera vastu
vahetatud. Külli Määri leitud dokumendid aga tõestavad, et mitte
Kõnnu, vaid Vatku* mõisnik ... Pühajõe Alexander Johann von
Baranoffile** 1807. aastal tõesti mitte ühe, vaid hulganisti
talupoegi müünud, nende hulgas kolm kangrut – Abrami, Berendi ja
Davidi koos perekondadega. Ostuhinnast pole hingekirjade loendis
loomulikult juttu.
Von Baranoffi isik jääb
meile esialgu täielikuks mõistatuseks. Kirjutab ju Abram Simon, et
tema ema mõisniku tütarde hulgas kasvanud ja hariduse saanud, nii
oma poegadele saksa keelt õpetanud ning isegi oma mehele, Eeriku
Jaani Hannuse Peetrile kirjaoskust andnud. Ja kui Abrami ema,
kunstkangur Walpriiti tütar Liisu*** abieluealiseks sai, on mõisnik
ta Künnapõhja küla Hannus Siimoni poeg Peetrile naiseks andnud. Ja
paari aasta pärast noorpaarile Pühajõe Kohvimäe põlistalu
rentinud. Nii et ostis hulgi orjadest käsitöömeistreid, kasvatas
pärisorja tütart kui oma last ja pani ta mehele osavale
puutöömeistrile, kes jumalakartlik ja kirikuteenistusel oma
lauluoskusega köstrile toeks olnud, sest orelit kirikul tollal veel
polnud ...
Voka vallas on ikka
imelisi tegusid tehtud. Lühikest aega (kuni 1888) olid valla kolm
mõisat kurikuulsa Kingstoni hertsoginna Choudleigh’ valduses, kes
ka ostis – nimelt Tallinnast pärisorjade kapelli. Ja pärandas
vallale oma nime - Tšudleikskaja volost - oli Voka valla ametlik
nimi 1917. aastani.
Nikolai v.Wilcken, üks
Voka mõisa omanikke 19.s., sundis Toila talumehi, pärast neile
talude soodsa hinnaga päriseks müümist, neid endile koolimaja
ehitama ning püüdis nende silmi avada kodumaa looduse ainulaadse
ilu nägemiseks.
N.v.Wilckeni suhtumine
oma endistesse orjadesse on isegi seletatav, sest perekond oli
lähisuguluses akadeemik Aleksander v. Middendorffiga, kes oma
Hellenurme mõisast Peterburi Teaduste Akadeemia sekretäri
ametipostile reisides ikka Vokas ülikoolivennast südamesõbra
juures vahepeatuse teinud. Akadeemik oli Liivimaal silmapaistev
põllumajanduse arendaja ja esimene talude päriseks müüja. Tema
ema olnud, muide, pärisorine talunaine ...
Jääb vaid loota, et
valitsus ka meie kehvakest Vikipeediat mõne miljoniga toetaks, et me
varsti midagi A. J. von Baranoffi fenomenist ning teiste taoliste
ajalooliste kaasmaalaste kohta rohkemat teada saaksime. Aitab juba
ühe lauaga löömisest!
*tänane Vihula vald.
**Liisu Walfried,
1814-1886
*** A.J.v.Baranoff oli
Pühajõe mõisa omanik, 1805-1848
Jüri Tõnisson