135 aastat teatritegevust Toilas

Tänavu juulis möödus 135 aastat sellest, kui kohalik mees Abram Simon koos teiste ärksamate talupoegadega ehitas Toilasse esimese maateatrimaja Eestis.

Kui Abram Simon ja Hans Glass ja mõned teised lauljad "Vanemuises" näitemängu vaatamas käisid, tekkis neil mõte, et selliseid näidendeid saaks ka Toilas teha.
Nii tehtigi Toila kooli ruumidesse näitepõrand ja linadest pandi eesriie ette. Etendus õnnestus ja sissetulek oli 138 rubla, millest 100 rubla sai Aleksandrikool. Ülejäänud 38 rubla jäi näitemängu kulude katteks ja 8 rubla sai Peterburi seltskonnategelane ja näitleja Jaan Vodja, kes oli Toila näidendi eestvedaja ja korraldaja.
Teine etendus toimus 29. novembril 1881. aastal, mil sissetulek oli 88 rubla ja 92 kopikat. Sellest 15 rubla sai J. Vodja. Etendati Lydia Koidula etendust "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola".

Sellega lõppes näidendite esitamine Toila koolimajas, sest pastor Christoph keelas selle kui lubamatu tegevuse õnnistatud kooliruumides. Kus aga jätkata näidendite esitamist?
Abram Simon käis mööda teatreid vaatamas ja nii tekkiski mõtte ehitada oma teatrimaja. Valmisidki plaanid ja 1882. aasta kevadel alustas Simon ehitustöid. Juuli alguseks oli teater valmis.
Teatrimaja ehitus läks Simonile maksma 2508 rubla ilma tema ja mõne peremehe abi arvestamata. Näitelava sisustuse ja ruumide valgustite muretsemiseks kulus tal 551 rubla. Dekoratsioonide maalimise tegi algul Narva linnateatri dekoraator. See oli Eesti esimene maateatrimaja.

Rudolf Põldmäe, Teater. Muusika. Kino nr. 6/1984:

„Juuli alguseks sai esimene spetsiaalne teatrimaja valmis ja Abram Simon oli selle täiesti omal kulul ehitanud. Maja oli 7 sülda pikk ja 5 sülda lai (umbes 15x10 meetrit) ning seal oli ruumikas näitelava. Simon valmistas ka teatri mööbli; pehmed vedrudega tugitoolid, sohvad ja lihtsad istmed.
Ta kutsus Jõhvi pastori Th. Chistophi maja õnnistama, ent kirikumees keeldus: "Põrgu ja pagana maja mina ei õnnista!" - ja "pagan" Simon olevat hoone ise sisse õnnistanud. Hiljem ei võtnud pastor Simoni poega leeri ja noormees pidi selleks Peterburi minema. Pastor Christoph oli üldse igasuguste uuenduste ja eesti rahvusliku liikumise äge vastane, Toila mehed pooldasid aga C. R. Jakobsoni ja korraldasid tema surma puhul leinaaktuse Toila koolimajas.
Juba 11. juulil 1882. aastal andis Toila pasunakoor uues teatrimajas esimese kontserdi, mille kavas olid koorilaulud, näitemäng "Eksinud inimene" ja muusikapalad. Osavõtt peost oli elav, tulu saadi 161 rubla. Edaspidi korraldati pidevalt A. Simoni "teatrimajas" kontserte ja pidusid. Nõnda esines 24. juulil 1882 keegi muusikamees Josef Scharbagel Münchenist. Esialgu tehti takistusi näitemängude etendamiseks, kuid aasta lõpuks saadi sellest üle. "Eesti Postimees" tervitas Toila rahva algatust ja märkis, et eestikeelset näitemängu harrastatakse peamiselt Tartus ja Peterburis, teistes linnades, ka Tallinnas, tehtavat seda vähe.“

Toila kultuurielu hakkas jõudsalt edasi liikuma, aga peale 1884. aastat tekkisid konfliktid Simoni ja pasunakoori vanemliikmete vahel rahalistes küsimustes. Sellest ajast oli Toila seltsielu kahes leeris.

Kuni 1917. aastani tegutsesid Toilas näidendite esitamisega karskusselts "Kiir", tuletõrjeühing ja muusika ning haridusselts. 1927. aastal koondusid kõik ringid ühise "Teatriringi" nime alla. Lavastati "Kaval-Antsu ja Vanapaganat". Tavaliselt mängiti eesti kirjanike näidendeid. Kuni 1936. aastani on esinenud Toila uues teatrimajas 97 inimest.
Tänu "Teatriringile" läksid Toila seltsid taas ühte leeeri ja leiti ühine keel. See tagas seltsielu jõulise edenemise rahulikus ja leplikus vaimus.


(Katkend valmivast Toila kultuurilugu kajastavast raamatust)