Algas hingedeaeg. Hingedeaeg on sügisene periood, mil austati surnud esivanemate hingi. Neljapäeva õhtuti oodati neid koju ja kaeti saunas laud. Sel ajal oli ei tohtinud käratseda, keelatud oli vali jutt ja naer ning eriti villa töötlemine.
Novembris soodustab ka ilm mälestamist, on teine tavaliselt selline udune ja hämar.
Viimastel aastakümnetel on saanud tavaks 2. novembri õhtul akendel või kalmudel küünlad süüdata. Kas meie kadunud omastel sellest sooja või külma on, ei tea. Kuid elavatele teatavad need tulukesed, et siin elavad ja toimetavad inimesed, kes usuvad hinge.
Juri Lotman on arvanud: “Mälestustes pole elavatel ja surnutel vahet: kõik nad on elus, kõikidega saab rääkida, kuulda nende laitust või heakskiitu.”
Kui inimene sureb ja lahkub siitilmast, ei lahku ta ometi oma perekonnast. Oma mõtetes ja tegudeski oleme alatihti nendega, kes läinud Toonela maile.
Mõelgem siis nendel udustel, hämaratel õhtutel vanematele, sõpradele, kolleegidele, kes meie hulgast lahkunud. Me ju mäletame nende nägu ja häält, mäletame seda, kuidas nad rääkisid, mis oli neile armas ja tähtis.
Mulle ei ole kunagi meeldinud vaadata matusepilte, minu fotoalbumis pole neid ainsatki. Tahan mäletada iga inimest sellisena, nagu ta oli – elavana. Aga hingedeajal süütan minagi küünla aknal ja kalmistul ning mõtlen neile, kes on kunagi minu elus tähtsad olnud, tänutundega.
Hingedeaeg annab aega enesest loobuda.
Hingedeaeg annab aega surnutest joobuda.
Süütame küünlad hardalt
haudadel, laudadel,
vaikselt lootes, et argiseid radu
käime ise veel kaua me ...
(Ave Alavainu)
Lea Rand
ELUKOHATEATE REGISTREERIMINE
1. jaanuaril 2010. aastal oli Toila valda registreeritud 2512 elaniku ning 1. oktoobri seisuga on neid 2499. Kindlasti kajastab toodud number nii sünde kui surmasid, kuid osaliselt ka väljarännet. Elanike arvu vähenemise tõttu on langenud ka üksikisiku tulumaksu laekumine ning aastalõpu lähenemisel on taas põhjust rääkida elukoha registreerimisest Toila valda.
Iga inimene saab midagi ära teha!
Suhtle oma naabritega ning uuri, kas nemad on registreeritud Toila valda elama või laekuvad nende tulud mõnele teisele omavalitsusele? Tihti elab meie kõrval inimesi, kes ei ole oma elukoha vahetuse tõttu (nt linnast Toila elama asudes) jõudnud või taibanud oma elukoha muutusest kohalikule omavalitsusele teada anda. Tihti ei mõisteta ka elukoha registreerimise tähtsust piirkonnale.
Avalike teenuste arendamine on otseses seoses rahaliste vahenditega ning mida suurem on üksikisiku tulumaksu laekumine, seda paremad on tingimused ka erinevate teenuste arendamiseks. Täna on Toila valla investeeringute teostamisele aidanud kaasa kaevandamise eest saadavad ressursitasud, kuid Rahandusministeerium on selle tululiigi jaotamise põhimõtteid ümber vaatamas ning suure tõenäosusega vähendatakse neid järgmiste aastate jooksul, misjärel võetakse teatud hetkel üldse ära. Ka seetõttu on tulumaksu hea laekumine oluline, et suudaksime jätkusuutlikult tegutseda.
TULE JA REGISTREERI END TOILA VALLA ELANIKUKS JUBA TÄNA! Blanketid on kättesaadavad Toila valla kodulehelt (www.toila.ee), Vallavalitsuses (Pikk 13a, Toila) või portaalis www.eesti.ee
Mehis Luus
arendusnõunik
Eestielu.ee ehk kogukonnavaim internetis
Eesti rahvaarv on üks Euroopa väiksemaid, samas elab siin väga palju tublisid inimesi, tänu kellele elu Eestis püsib. Igas linnas, igas vallas, igas külas on oma kangelased, kelle väärtus kohalikus elus on tunduvalt suurem kui paljudel üleriigilistel meediastaaridel. Just kohaliku elu sündmusi ja tegijaid kajastabki 13. oktoobril „uksed“ avanud portaal eestielu.ee.
Vaadates erinevate omavalitsuste väljaandeid üle Eesti, võib rõõmuga tõdeda, et aastatega on mõnelehelistest valla infobülletäänidest kasvanud arvestatavad väljaanded. Küllap teavad kauaaegsed vallalehtede toimetajad seda paremini kui mina. Toimetajate ja kaasautorite töö saab väärilise koha eestielu.ee portaalis. Julgen väita, et ajakirjandusliku taseme poolest on meie valla- ja linnalehed kohati võrreldavad suuremate ja palju ressursirohkemate maakonnalehtedega.
Teiste ajakirjandusväljaannete kõrval on kohalikel ajalehtedel välja kujunenud oma kindel roll ja koht. Nii maakonna- kui üleriigilised lehed leiab paberversiooni kõrval ka internetist. Miks ei võiks omavalitsuslehed olla ära teeninud samasugust tähelepanu? Seal kirjutatu ei ole sugugi vähem huvitav kui üleriigiline või maakondlik ajakirjandus. Seda enam, et oma omavalitsuse leht kipub olema esimene, mille inimene kätte võtab ja huviga läbi loeb.
Idee luua omavalitsuslehtede portaal tundus niivõrd hea, et juba esimese mõttevälgatuse ajel sai juhuslikult valitud toimetajate „testgrupilt“ nõu küsitud – kas sellise portaali järele oleks vajadust ning - mis peamine – kas omavalitsused oleksid koostööst huvitatud. Kuna toetavaid arvamusi kogunes palju, saigi teoks sügisel alustav eestielu.ee portaal.
Mina ise olin läbi ja lõhki linnalaps. Ehkki veetsin Tallinna lähedal Raasiku vallas suvised koolivaheajad, ei puutunud ma kohaliku elu-oluga palju kokku. Olles nüüdseks palju Eestimaal ringi käinud ning suure osa ajast olnud kaunis Ida-Virumaa looduses, olen ühtlasi mõistnud kui võimas on väikese kogukonna vaim. See, mis toimub kohalikus vallas või linnas läheb korda väga paljudele – iga lasteetendus, koori esinemine või spordisündmus on oluline ja toob kokku suure hulga huvilisi. Neist kirjutab ka omavalitsuse ajaleht. Seda kõike peegeldamegi eestielu.ee keskkonnas, kus igal väiksemalgi vallal ja linnal on tulevikus oma pesa.
Usun, et omavalitsusleht on üks kogukonna vaimu ja ühtekuuluvustunde kandja. Isegi siis, kui ollakse mujale elama kolinud, ei tähenda see, et kogukonna tegemised enam ei huvitaks – elavad ju sugulased-tuttavad, endised koolikaaslased, naabrid seal ikka edasi. Omavalitsuslehtede portaal on üks sammuke lähemale sellele, et side erinevates paikades elavate inimeste vahel ei katkeks ning et kogukonnale olulisi artikleid oleks võimalik kommenteerida ja lugeda mistahes punktist maailmas.
Portaali leiad aadressilt www.eestielu.ee
Eesti elab!
Tanel Saarmann
omavalitsuslehtede portaali eestielu.ee looja
1. jaanuaril 2010 võetakse Eestis kasutusele euro
Paljudele meie hulgast pole see kaugeltki esmakordne kogemus raha vahetamiseks ning seekordne avalikkuse teavitamine on olnud juba senini väga mastaapne.
Teavituskampaaniad jätkuvad ka edaspidi.
Novembris saadetakse kõigile eesti leibkondadelel euro kasutuselevõtu praktilisi asjaolusid puudutav brošüür ning eurokalkulaator.
Samuti ka infokiri pensionide ja sotsiaaltoetuste kohta ning novembri lõpus Euroopa keskpanga ja eesti Panga informatsioon euro müntidest ja rahatähtedest.
Lisainfot saab euroveebist: www.euro.eesti.ee
Vaatamata sellele, et olukord on lihtsam kui kunagi varem, palub Toila vald endast märku anda neil eakatel või puudega inimestel, kellel võiks tulla raskusi rahavahetamisel või kes vajaksid selles osas mingit abi.
Pöörduda võib valla sotsiaalspetsialisti poole.
Reet Hindus tel 33 69845
Kirderanniku Koostöökogu Slovakkia-Tsehhi õppereisil kogemusi vahetamas
Tihtilugu on meil raske väärtustada oma maapiirkonda, külaelu ja kohalike inimeste võimekust areneda. Et seda kõike endale uuesti meelde tuletada, selleks tulebki vahel tuhandeid kilomeetreid eemale sõita, et tõdeda – kodus on hea.
23.-30. septembril 2010 toimus Kirderanniku Koostöökogu õppereis Slovakkiasse ja Tsehhi. Toila vallast osalesid mitmed maaelu arendamisega seotud inimesed. Väljasõidu peamine eesmärk oli kogemuste vahetamine, seda nii slovakkide ja tsehhidega, kui ka õppereisil osalejate endi vahel, kuna osalejate ring oli laiem, kui pelgalt Kirderanniku Koostöökogu liikmeskond.
Iga Slovakkia küla on eriline
Slovakkias viibiti mitu pikka päeva, püüdes nende rahvust, maad ja tegemisi maaelu arendamisel paremini tundma õppida. Vastuvõtjaks oli sealne kohalik tegevusgrupp Levoca LAG, kelle piirkonnaga jõuti ka lähemalt tutvust teha. Slovakkias on igal külal mingisugune eriline hingus, mis töötab küll sarnases rütmis naaberküladega, kuid ometi paistab silma millegi omanäolisega. Esialgu oli harjumatu ka slovakkide slaavilik külalislahkus, mis tuli otse südamest, olemata liiga pealiskaudne, ebaloomulik või pealetükkiv.
Külastades Dubrava küla, kohtusime me kohaliku külavanemaga, kes tegi meile ekskursiooni koolimaja-lasteaias, mis täitis lisaks haridusasutusele ka külamaja ülesandeid. Maja remondiks saadi raha Leader programmist. Üldsegi võib öelda, et Slovakkia külad on väga kompaktselt toimivad.
Lucka küla paistis silma väga madala keskmise vanuse poolest, kõikudes 35 eluaasta piirimail. Ka külavanem, kes meid tervitama oli tulnud, oli ise üks piirkonna noorimaid. Külavanem tutvustas mitmeid Leader programmi toel plaanis olevaid projekte, mis keskenduvad noorte tegevusvõimaluste ja turismi arendamisele.
Saabudes Domanovce külla sai reisiseltskond väga erilise sündmuse osaliseks. Kohalikus kirikus oli just lõppemas laulatus ning külalised hakkasid end peopaiga poole sättima. Kaks erineva eesmärgiga sihtgruppi said kokku kiriku ees ning loomulikult ei saanud me lahkuda ilma noorpaari õnnitlemata. Kiriku ees kõlas uhkelt laul „Ta elagu...“, misjärel õnnestus reisiseltskonnal pulmaviin välja kaubelda ning üks pulmas olnud pruutneitsi, kes meile järgmisel päeval giidiks oli, oli meile hommikul ka pulmatorti kaasa pakkinud. Õhtu lüetuseks oli meile organiseeritud esinema kelmikas eakatest inimestest koosnev kohalik lauluansambel, kes laulsid ja tantsisid Slovakkia rahvuslugusid ning vestlesid meeleldi kõigi külalistega.
Järgmise päeva varahommikul võttis Olsavica külavanem meid vastu laia naeratuse ja sooja käepigistusega. Külavanem tutvustas oma küla ning uuris põhjalikult ka Kirderanniku Koostöökogu kohta. Kõlama jäi lause: „Leader`iga saab väikese rahaga palju ära teha“. Tõepoolest, külahoone maja teine korrus oli renoveeritud ja mõeldud noortele erinevate tegevuste läbiviimiseks. Tööde maksumus oli kroonides ca 45 tuh, mille maksumuse numbrite jada oli meiega võrreldes lihtsalt ühe 0-i võrra lühem.
Slovakkias külastati veel Vyšne ja Granc-Petrovce küla, millest esimeses tutvuti kohalike rahvarõivaste koguga ning teises pagaritöökojaga, kes oli omale Leader programmi toel hoovipeale väga uhke tenniseväljaku ehitanud, lootuses kunagi töökoja teisel korrusel majutusvõimalust pakkuma hakata.
Slovakkia Leader
Slovakkia Leader on oma arengult veidi tagapool võrreldes Eestiga, ometi on nad selle programmi rakendamisega meist varasemalt peale hakanud. Samuti ei ole Slovakkia maapiirkonnad veel Leader tegevusgruppidega täielikult kaetud, võrdluseks Eesti, kus kogu riigi territoorium on programmiga kaetud. Ka võimalused Leader programmi toel maaelu elavdada on Slovakkias rangemad, seades suured piirangud projektide võimalikele tegevustele. Nii oli slovakkidele suureks üllatuseks kui nad kuulsid, et Eestis saab Leader toel peaaegu kõike teha.
Tegus Tsehhi
Tsehhidel ja slovakkidel on palju ühist. Neid ühendab ajalooline taust ning rahvuslik sugulus. Samuti on nad üksteise suhtes väga positiivselt meelestatud. Slovakkiast lahkudes kinnitati meile, et kindlasti ootab meid Tsehhis soe vastuvõtt, kuna inimesed on väga külalislahked. Meil Eestis on iga naabri kohta midagi halba öelda...
Tsehhis on Leader programmi rakendamine olnud märkimisväärselt edukas, seda nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasemel. Näiteks teeb Eesti Leader tegevusgrupp Järvamaalt ühe Tsehhi tegevusgrupiga koostööd kultuuripärandi projekti teemadel.
Külastasime üht väikelinna nimega Olešnice. Linn asub suurlinna Brno lähistel ja paistab silma erakordse aktiivsuse pooltest. Sellel linnal on ka väike side Eestiga, sest just siin asub nende sõpruslinn Kilingi-Nõmme. Olešnice`s olid Euroopa Liidu projektid lahendatud viisil, et kohalik omavalitsus on teinud investeeringu erinevate turismiobjektide väljaarendamiseks, mille järgselt andnud erasektorile majandamiseks. Eestis nii vabasid tegevusvõimalusi kahjuks ei ole. Nii oligi seal näiteks sarnast skeemi kasutades välja arendatud suusakeskus, mis oli üheks peamiseks magnetiks, miks inimesed Brno`st Olešnice`sse aega veetma tulid.
Õppereisi lõpuks külastati veel Prahat ning tagasiteel üht Poola juutide küla, mis oli kaugelt erinev sellest, mida meil Eestis tehakse.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et meil läheb siin Eestis väga hästi, eriti Kirderanniku Koostöökogul (kui meie Leader tegevuspiirkond), kes on läbi erinevate projektivoorude eraldanud toetust väga huvitavatele projektidele, mis mujal Euroopas võib-olla isegi mõeldamatud on. Sarnased õppereisid on positiivsed veel just selles võtmes, et sealt saadud kogemused ja sidemed aitavad näha meil siinseid toimetamisi teisest vaatenurgast. Mulle oli samuti õppereis väga õpetlik ning mõned uued ideed seoses projektidega on ettevalmistamisel.
Tahan tänada kõiki õppereisil osalejaid.
Mehis Luus
arendusnõunik
Kannapööre keskeas
Möödas on ajad, mil kord õpitud ametis töötati kuni pensionile minekuni. Elu muutub ja areneb ja nii tuleb nii mõnelgi elus kannapööre teha ja uus amet selgeks õppida. Alati ei olegi põhjuseks elumuutus või sund väljaspoolt. Tihti leitakse, et seni tehtu ammendab ennast ja otsitakse uusi väljakutseid ning võimalusi. Kartused võivad ju suured olla, aga asi on seda väärt, kinnitavad elumuutuse läbiteinud.
Alates 1992. aastast tähistatakse oktoobrikuus üle maailma 40 riigis Täiskasvanud Õppija Nädalat.
Eestis tehakse seda sel aastal juba 13. korda. Kenaks tavaks on saanud ka täiskasvanud õppijate tunnustamine.
Meie vallast esitati tänavu Aasta Õppija nominentideks 2 inimest – Eve Saar ja Lilli Andrejev.
Evega viis saatus mind kokku juba 38 aastat tagasi. Uskumatu, kuidas aeg lendab! Jah, aasta oli siis 1972, kui me Evega 1. klassis kokku saime. Peale keskkooli lõpetamist seadsime mõlemad sammud Tallinna Pedagoogilisse Kooli (Tallinna Pedagoogiline Seminar), et õppida algklasside õpetajaks.
Minu pedagoogitee jäi lühikeseks, aga Eve jõudis ringiga tagasi majja, kus ta kunagi oma kooliteed alustas ja jäi sinna 23 aastaks. Tööga paralleelselt omandas ta kõrghariduse Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänane Tallinna Ülikool).
Mis sundis inimest, kes nii kaua tegeles teiste õpetamisega ning oli jõudnud juba ka vanemõpetaja eksami ära teha, ühel päeval asuma ise taas koolipinki?
Eve sõnul teadis ta juba aastaid, et soovib oma elus midagi muuta. Aga kus suunas? See oli sõlm, mis vajas lahtiharutamist.
“Olin juba päris pikalt enne selle otsuse tegemist mõelnud, et pensionile ma koolist küll minna ei taha. Olin aru saanud, et koolist tuleb õigel ajal ära minna, et mitte mugavaks muutuda, aga lükkasin seda minekut kogu aeg edasi”, ütleb Eve.
Tundub, et saatusel olid Evega omad plaanid.
Kolm aastat tagasi hakkas talle lehest silma kuulutus massaažikursuste kohta ja kuna Evele endale massaaž väga meeldib, siis otsustaski ta kursustele minna. Miks mitte õppida ja teha seda, mis endalegi väga meeldib!
Pikk traumajärgne raviperiood sundis Eve pooleks aastaks koju jääma ja see oli aeg, mis andis mõtetele selgust ja julgust edasi õppida.
Erinevad kursused olid küll andnud mõningad oskused, kuid samas ka kindla teadmise, et ilma inimest tundmata ei saa massaaži teha nii, et sellest ka tõesti kasu oleks.
Ja nii saigi Evest kaks aastat tagasi Tallinna Massaažiakadeemia (endine Martin Ilvese Massaažikool) õpilane. Tänaseks on õpingud nii kaugel, et jäänud on veel mõned eksamid ja praktika ja järgmise aasta kevadeks on Evel püstitatud juba uus eesmärk – teha ära Massööride Liidu kutseeksam. Kaugel pole see aeg, kus ilma kutsetunnistuseta ei ole selle töö tegemine enam võimalik. Õpingutega paralleelselt praktiseerib Eve iga päev oma Toilas asuvas massaažisalongis EveRest.
Millised muutused on see kannapööre ellu toonud?
“Kõige tähtsam on vast see, et olen ise oma aja peremees, minu töö sõltub ainult minust endast. Närvisüsteem puhkab,” mõtiskleb Eve. “Ja muidugi see, et oma oskustega saan inimesi nende hädades aidata, annab ka endale hästi palju positiivset. Samas olen seda tööd tehes aru saanud, et elu ongi lõputu õppimine. Algtõed olen küll selgeks saanud, aga tegelikult on see töö igapäevane õppimine – iga inimene õpetab, iga massaažistiil sunnib midagi uut õppima.”
Millest teiste aitaja ise jõudu ammutab, kust oma energia saab?
“Eks kodu ja pere on need, kelle tugi ja toetus on hästi tähtsad. Hea meelega tegelen jõudumööda spordiga – kepikõnd ja rattasõit on need, mis tõstavad enda toonust ja aitavad pingeid maandada. Ega massööritöö füüsilises mõttes kerge ei ole.”
Aga kuidas on lugemisega? (Minu, kui raamatukogutöötaja “kohustuslik” küsimus).
“Lugemisega on praegu natuke kehvasti, kuna varasuvel perelt kodu võtnud tuli viis kaasa ka kõik raamatud, mis elu jooksul kogutud olid. Eriti kahju on Aabitsate kollektsioonist. Neid olen kogunud alates oma esimesest Aabitsast kuni tänapäevasteni. Aga eks raamatuid koguneb tasapisi jälle uusi juurde ja kodune raamatukogu hakkab taas kujunema. Ja loen ikka ka.”
Evega juttu ajades saan aru, et inimene teeb hästi seda, mis talle tõesti väga meeldib. Kui ta midagi väga hästi teeb, saab talle osaks ka inimeste tänu. Massöörile on kõige suurem tunnustus, kui talle öeldakse: “Aitäh, Teil on kuldsed käed!” Ja seda lauset kuuleb Eve päris tihti.
Ida-Virumaa Aasta Õppijaks valitud Lilli ütleb, et mõte edasi õppida ja end proovile panna tuli talle pähe sama ootamatult kui välk keset päikselist pärastlõunat. Hariduselt on Lilli agronoom ja ta töötas majandis selles ametis 15 aastat, kuni majand likvideeriti ja Lillist sai hoopistükkis postiljon. Selle töö juures nägi ta palju toimetulekuraskustes vanemaid inimesi ja kui Toila vallavalitsus koduhooldusteenuse käivitas, sai temast üks selle osutaja. Nii et hoolimata ootamatult tulnud mõttest, oli Tartu Ülikooli Rakvere Kolledžis sotsiaaltöö õppima asumine ju siiski üsna loogiline asjade käik. Postiljonitöö kõrvalt oli raske õpinguteks aega leida ja see tingis ka ameti vahetamise lasteaiaõpetaja oma vastu. Jälle tuli õppida.
„Kõige suuremaks toetajaks sai mulle mu perekond. Pereliikmed mõistsid ema vajadusi. Tegelikult on vanemana lihtsam õppida, sest elukogemus aitab. Pojad, rääkimata abikaasast, tunnevad uhkust, et ema on omandanud kõrghariduse.” Ühed õpingud õhutasid teisteski valdkondades proovima. Nii sai lihvitud joonistamisoskust ja avastatud lemmiktehnikad.
Nüüd on Lilli leidnud erialase töö ja kutsumuse sotsiaaltöötajana Ida-Virumaa Naiste Tugikeskuses-Varjupaigas. Töö on pingeline, aga pingeid saab maandada maalimisega. „Mõtteis mõlgub enesetäiendamine õigusteaduses, aga eks rahalistest võimalustest olene ka üht-teist, pojad ju tarvis koolitada. Elu oli enne ülikooli nii rutiinne – praegu olen õnnelik, et otsustasin kõrghariduse omandada ja halli argipäeva värvikaks lõuendiks muutsin“, ütleb Lilli lõpetuseks.
Esmakordselt toimus sel aastal TÕNi (Täiskasvanud Õppija Nädala) üritus ka Toila vallas.
14.oktoobri õhtul said Toila Sanatooriumi konverentsisaalis kokku meie valla õpi- ja õpetamishimulised inimesed, et osaled Toila valla Hariduse ja Kultuuri Seltsi läbiviidavast õhtusest „koolitunnist“.
Külalisõpetajatena olid kutsutud tundi läbi viima Külliki Steinberg Andrasest (Eesti Täiskasvanute
Koolitajate Assotsiatsioon), kes tutvustas mittetulundusühingut, mis loodi 1991. aastal ning on seni edukalt tegelenud elukestva õppe edendamisega Eestis. Samuti rääkis ta TÕNi raames vabariigis läbiviidud üritustest ja tegevustest. TÕN on saanud traditsiooniliseks üle-eestiliseks täiskasvanu- haridust populariseerivaks ja õppimisvõimalusi tutvustavaks ürituseks. TÕNi ajal on tähelepanu all inimese õppimine ja enesetäiendamine kogu elu jooksul. TÕN on elukestvat õpet propageeriv üritus, mille ajal võimendatakse kõike, mis seostub inimese täiskasvanueas õppimise ja arenemisega.
Maire Merioja (Ida-Virumaa TÕNi koordinaator) rääkis TÕN-i tegemistest meie maakonnas, tutvustas sisseviidud tunnustamissüsteemi. Nimelt tunnustatakse Täiskasvanud õppija nädala raames aasta õppijat, aasta koolitajat, aasta koolitussõbralikumat organisatsiooni ning aasta koolitussõbralikumat omavalitsust. Nagu eelpool juba juttu oli, pärjati sel aastal Ida-Virumaa Aasta Õppijaks meie valla tubli õppija Lilli Andrejev. Heameelt võime tunda ka selle üle, et koolitussõbralikuma omavalitsuse tiitli sai endale Toila vald.
Avinurme Elulaadikeskusest oli kogemusi jagamas Küllike Pärn. See keskus on hea näide sellest, kuidas luik, haug ja vähk ei vea igaüks ise kanti, vaid kogudus, vald ja mittetulundusühing istusid kolmekesi ühte paati ja moodustasid sihtasutuse, mille eesmärk on hoida ja arendada paikkonna omapära ning luua tingimused pärandkultuuri edasiandmiseks.
Keskuses käivad õppimine ja tegutsemine käsikäes, korraldatakse erinevaid kursusi ja õpitubasid, kus lisaks Avinurme kandis põlvest-põlve edasi antud oskusele – puutööle, õpetatakse ka muud huvitavat – saab katsetada vokil ketramist ja kangastelgedel kudumist, õppida vanu kombeid ja tarkuseid; Keskuse köögis saab nii tutvuda, valmistada kui maista traditsioonilisi ja uudseid toite, koduleiba ning ulukikööki. Teisel korrusel asuv koduloomuuseumi püsiekspositsioon "Puust sündinud elu" tutvustab kohalikke puutööriistu, loodust ja eluolu.
Kellel asja vastu rohkem huvi, külastage Elulaadikeskuse kodulehte http://www.elulaadikeskus.ee
Et ükski koolitund ei möödu ilma õpilaste iseseisva tööta, andis tunni lõpus „õpetaja“ Mait Põdra „õpilastele“ ülesande täita ära küsimustik täiskasvanuhariduse teemadel Toila vallas.
Nagu lubatud, teen siin põgusa ülevaate vastustest.
Enamus vastanutest osaleb juba praegu mõne MTÜ, seltsi või ringi töös. Rahvamajade juures tahetakse näha käsitöö-, kunsti-, foto- ja näiteringe. Päris mitu inimest lööks hääl meelel kaasa mõnes laulu- või muusikaringis. Osalejaid oleks ka sellistes ringides, mis tegeleksid kodu-majapidamise, tervisliku toitumise, kokkamise ja aiandusega.
Kui kaasalööjaid jätkuks erinevates valdkondades, siis juhendajaid ei olegi meie endi keskelt niisama lihtne leida. Vaid 3 vastanut ütles, et oleksid kohe nõus mõne ringi etteotsa asuma ja teisi juhendama.
Sportlikust tegevusest märgiti kõige enam ära kepikõnd. Kuigi, kas selle ala harrastamiseks ikka peab tingimata ringi minema? Aga see on minu subjektiivne arvamus.
Elukestva õppe arendamiseks Toila vallas tehti päris palju ettepanekuid: õppida soovijate igakülgne toetamine (õppimisvõimalused ka töötutele ja kodustele inimestele), lühiajalised kursused lilleseadest või aiakujundusest, rahvuslikud ja etnoteemalised õpitoad või -ringid, mis aitaksid säilitada sidet põlvkondade vahel, vanade paekivimüüride taastamine, jututuba, kus räägitud lugudest saaks edaspidi kokku panna mälestusi jne.
Pakutud teemade ring oli mitmekesine ja see annab mõtteainet edaspidiseks tegevuste planeerimiseks.
„Koolipäeva“ lõpetas „söögivahetund“ - Avinurme naiste samal päeval küpsetatud leib maitses imehästi, ainult üks viga oli – natuke väheks jäi.
Lea Rand
Kultuurist. Murelikult.
Septembrikuu lehest võis lugeda Toila valla arengukava aastateks 2010-2017. Kultuuripoolelt hakkas silma Toila laululava rekonstrueerimine ja Toila Seltsimaja rajamine. Kõikidele kultuuritegevuse köögipoolega lähemalt kokku puutunud inimestele on valla tulevik selles valdkonnas olnud pikka aega mureküsimuseks.
Aasta algusest saati on paljudel kordadel ja erinevate instantside eestvõttel kokku kutsutud valla elanikud, et muuhulgas ka kultuuriplaanid tehtud saaksid. See, et kogu valla elanikkond saab mingis etapis oma soove avaldada ja ettepanekuid teha, on loomulikult teretulnud. Puudutagu arutelu tänavate remonti, haljastust või kultuuri, lõplikult peavad asjad selgeks rääkima ikkagi need, kes nimetatud teemaga tihedalt kokku puutuvad ja sellest palju teavad. Ehk teisisõnu: iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
Kui ühes mulluses valla lehes ilutses ühtäkki Toila Rahvamaja eskiis, tekkisid täpselt samasugused küsimused nagu nüüdki. Miks ei kutsutud kokku ringijuhte? Miks ei arutatud asju nende inimestega, kes aastaid juba oma vabast ajast õhtuti laulmas-tantsimas käivad? Miks neid kogu aeg kõrvale jäetakse otsustest, kus just nende mõtteid oleks vaja. Küsimused, mis paljudel kaua hinges olnud, on aga siiani vastuseta.
Kui alustada päris algusest, siis tuleb meenutada aegu, kui Toila Gümnaasiumi algklassiosa veel Vokas õppis. Vana klubihoone oli siis juba erakätes ja kooli isadepäeva, jõulu- ja emadepäeva peod toimusid nn. olmehoone (aga inimkeeli ikka rahvamaja) saalis. Algklassiosa Toilasse üleviimisega oleksid võinud kaduda ka peod. Miks ma neid edasi korraldasin - osalt sellepärast, et see töö mulle lihtsalt meeldib. Teisalt aga soovisin, et selles kohas, kus ma elan, kestaksid laulud-tantsud edasi. Kui Voka spordihoonet rekonstrueeriti, veendi mind ja Helle Astokit, et kahe objekti paralleelne ehitamine ei ole võimalik. See oli ka täiesti mõistetav ning olime rõõmuga nõus ootama, millal järg rahvamaja kätte jõuab. Kõik need aastad järjest, alates aastast 2004, on Vokas toimunud nii isadepäeva-, jõulu- kui ka emadepäevakontserdid. Suur hulk esinejaid on alati olnud Toila Gümnaasiumi ridadest, sest kust mujalt tuleb järelkasv. Need lapsed, kes mu käest viimati küsisid: “Õpetaja, millal me ükskord soojades ruumides esineda saame?” on aastaid tagasi juba kooli lõpetanud. Mida ei ole, on puhas, soe ja hubane rahvamaja.
Oma nägemuse meie valla kultuurielust olen korduvalt esitanud kõikvõimalikel koosolekutel. Lähtun seisukohast, et valla areng peab olema tasakaalus, st. me ei saa eelistada ühte asulat teisele. Toila Laululava on koht, kus on peetud Peipsiäärsete maakondade laulu- ja tantsupidusid, Virumaa laulupidusid ning isegi Põhja–Eesti segakooride laulupäeva. Korraldada annaks mitmeid vabaõhuüritusi. Toila plusspoolele tuleb kindlasti lisada Sadamakõrtsi juures olev ala, kus on toimunud Merepäevad ja kuhu mahuks kõik ettevõtmised, mis merega seotud. Vokas ei ole eelpoolnimetatu teostatav, vähemalt hetkel mitte, kuna puudub konkreetne plats ja korralik ligipääs merele. Toilasse peab alles jääma (ja kindlasti korralikult renoveeritud saama) ka rahvamaja. Ta võikski olla väike, hubane ja armas. Kammerlikumat õhkkonda vajavad pidustused sobiksid sinna imehästi. Suuremat rahvamaja on vaja Vokka. Seda juba sellel põhjusel, et ringide töö (kaasa arvatud gümnaasiumiõpilaste ringid, mille tegevus toimub õhtusel ajal) ja enamik siseüritustest on Vokas, elanikkegi on siin arvukamalt. Rahvamajale lisanduks lisapinnana staadion, kus saaks korraldada suuremaid tantsupidusid. Maakonna tantsujuhid hindavad meie staadioni peopaigana kõrgelt.
Sõna tahan sekka öelda ka kuultuurielu juhtimise kohta. Iga ettevõtmise kvaliteedi määrab eestvedajate kvalifikatsioon, huvi toimuva vastu ja tahtmine midagi ära teha, samas ka ajalimiit. Vastava kvalifikatsiooni ja töökogemusega kultuurijuhi puudumisel on ka see võimalus jätkuvalt päevakorral, et kultuuritöö jaotubki ära paari-kolme ringijuhi vahel. Sel juhul peaks see töö siiski tasustatud olema ning arvestada tuleb tõsiasjaga, et eelpoolnimetatud üritusi praegusest suuremas mahus teostada pole võimalik. Ideaalvariant oleks kas ringijuhi või lavastajakogemusega, diplomeeritud kultuuritöötaja leidmine, kellele praegused ringijuhid toeks ja abiks oleksid. Nii suur vald nagu on seda Toila, peaks suutma leida vajaliku inimese ja seadma oma kultuuritöö ladusamasse vormi.
Toila võiks vabalt olla oma kultuuritööga üks maakonna tippudest. Meie elanikkond on piisavalt suur, paikneme linnade lähedal, on võimalus tuua kohale ringijuhte, kui seda peaks vaja olema. Ehk nagu ma kokkuvõtlikult ühel koosolekul ütlesin: meie tublilt tegutsevad ringid hoiavad söed hõõgvel selle koha peal, kus peaks põlema lõke kõrge ja ereda leegiga. Aga kõik sõltub sellest, mida me tahame. Kui me leiame, et see, mis praegu toimub, ongi piisav ja maksimaalne, hea ja tore, eks siis laseme vanas vaimus edasi! Aga sel juhul oleme me lati enda jaoks liiga madalale lasknud. Ma ei hakka siinkohal üles lugema, mida kõike võiks kultuuritöötaja ja rahvamajade olemasolul korraldada. Ütlen vaid, et tegemist jätkuks laste- ja noorteüritustest alates kuni pensionäride klubiõhtuteni, rahvatantsust ja rahvalaulust kuni kursuste ja koolitusteni. Võiksime olla tegijad nii kohalikus kui maakondlikus mõttes. Maakondlikul tasandil oleks võimalus läbi viia žanripäevi: puhkpillimuusika, ansamblite, koorimuusika- ja rahvatantsupäev (eraldi nii täiskasvanutele kui lastele), harrastusteatrite päev, võttes aluseks Väätsal korraldatava iga-aastase vabariikliku naljapäeva, võiks Ida-Virumaa naljapäev olla just siin.
Raha võib olla ja kindlasti ongi alati vähe, lugeda tuleb seda hoolikalt ja arulagedalt laristada ei ole mõistlik. Siiski on kultuur midagi niisugust, mida me mitte kunagi meetriga, krooni või euroga mõõdetavaks teha saaks. See on midagi, mida minejad mäletavad, olijad hoiavad ja tulijad täiendavad. See on midagi, mis ühendab meie esivanemad, meid ennast ja meie järeltulijad. Ja raha sellesse loetellu kuidagi ei sobi. Kõike saab teha, kui on vaid tahtmist ja mõistmist. Me ei oota vastuseks kauneid tühje sõnu paberil, me ootame tublisid tegusid.
Kõikide ootajate nimel,
Anu Pungas
Leivanädal Toila lasteaias
Meie lasteaia selle aasta üheks peaeesmärgiks on: “Ära unusta oma juuri – õpi tunneta ja uuri.” Üle Eesti peeti 4-11. oktoobrini Leivanädalat ja nii ka meie lasteaias. Leivanädala raames korraldasime näituse ``Leiva teekond põllult lauale``. Näitusele toodi sirp ja leivalabidas, samuti erinevaid kodudes küpsetatud leibu.
Rõõmukillukeste rühm küpsetas lasteaias ise leiba. Lapsed said teada, kuidas maitsev leib valmib. Tõdeti, et kõige tähtsam leiva tegemisel on ``leivabeebi``, mida nimetatakse juuretiseks ning ilma selleta ei saagi leiba küpsetada. Lapsed said segada taigna alustust, siis pandi see tegu oma käärimist ootama ja võeti välja juba hommikul vara segatud käärinud hakatis. See lõhnas väga hapult. Lapsed segasid ise taigent ja lisasid jahu ning seejärel pandi taigen vormi kerkima. Kuna lastel nii palju kannatust ei ole, sai kodus eelnevalt kerkinud leib ka ahju pandud. Igatahes terve maja oli sooja leiva lõhna täis.
Õhtul tulid usinad emmed, kes ise kodus leiba küpsetavad, lasteaeda oma tarkusi teistega jagama. Kaasa oli võetud kodus küpsetatud leiba ja see maitses hästi. Aitäh osalejatele!
Meie leivanädala suurimaks planeeritud ürituseks oli sõit Tagavälja tallu leivategu vaatama. Hommikul kell 9 vuras suur buss lasteaia ette ja Rõõmukillukesed ning Õnnekillukesed istusid bussi. Sõit Tagavälja tallu Mäetaguse valda kestis üle poole tunni. Ilmaga meil ei vedanud, sadas vihma ja lapsed said näha ja katsuda ka esimesi lumehelbeid. Tagavälja talu perenaine juba ootaski meid. Kõigepealt läksime vaatama lehmi ja hobust, kuid kaua ei jaksanud me tuule ja vihma käes olla. Taluperemees kutsus kõiki lapsi pimedasse ja süngesse rehetuppa, mis tekitas kartust nii mõneski lapses. Rehetoas kuivasid viljavihud ja näidati vanu tööriistu. Lapsed said vilja peksta ja juba hõikaski perenaine meid tuppa. Toas jälgisid lapsed leivategu ja õpetaja Triin sõtkus taigent, nii kuis jaksas. Kui leivataigen kerkima pandi, osalesid lapsed ise ka või tegemise protsessis, mis võttis ikka päris pika aja enne, kui või kokku läks. Peale või valmimist maitsesid lapsed leiba ja jõid sooja piparmünditeed.
Täname Tagavälja talu lahket pererahvast ja lapsevanemaid, kes võtsid osa leivanädala üritustest, samuti täname Toila Sanatooriumi bussi eest!
Rõõmukillukeste õpetaja Silja
Naksitrallid tervisematkal
Juba neljandat aastat järjest toimuvad Naksitralli lasteaial sügisesed terviseretked, -matkad koos vanemate ja vanavanematega. Toimunud on matkad „Memme-taadiga“ ja salatiga, „Pere koos- kogu moos!“ pannkookidega, Kibuvitsamarjaretk loodusemehe Mikk Sarvega.
Huvitav, kuhu Naksitrallid siis sellel aastal lasteaiapere matkale kutsusid?
Kui elatakse nii merele lähedal, siis tundub ju loogilisena – muidugi sügisest merd uudistama!
Alustuseks olid traditsioonilised tervitussõnad Naksitrallidelt, seejärel ühislauluna lasteaia laul. Et keegi ära ei eksiks, siis sai iga pere kaardi, kus matkarada kenasti peal. Ja Ilmataat tegi vihmasadude vahele pikema vaheaja.
Ja matk võiski alata – ikka Naksitrallidest matkajuhid ees ja ülejäänud seltskond nende kannul.
Kui jõudsime metsateele, andsid Kingpool, Muhv ja Sammalhabe igale lapsele lipukese, millele tuli metsas leiduvast materjalist vars valmistada. Samuti tuli metsakuiva varuda, et rannas oleks lihtsam lõket teha. Lipud lehvimas ja süled kuivi oksi täis, jõudsimegi mere äärde. Meri võttis vastu meid peegelsileda ja rahulikuna.
Naksitrallid kuulutasid välja võistluse, millise rühma lapsed koos vanematega ehitavad kõige kiiremini oma lippudele alused ja saavad oma lõkketule põlema. Algas kiire askeldamine.
On teada tõsiasi, et lõkkelõhnaline toit maitseb eriliselt hästi. Nõnda ka Naksitrallide jagatud ja ise grillitiku otsas küpsetatud leib. Isad askeldasid lõketega ja jälgisid ohutust, emad vestsid juttu, lapsed küpsetasid leiba, õpetajad pistsid huvitavamaid rannaleide kotti, et hiljem nendest meisterdada. Tuulevaikuses lipuga tuulesuunda määrata küll ei õnnestunud, kuid mõnusat tegevust jätkus siiski kõigile!
Rahuloluküsitluse tagasiside oli meeldiv – pered jäid matkaga rahule ja taolisi matku soovitakse veelgi.
Tänud kõigile osalejatele ja leidke ikka aega koos lapsega looduses käia, pisiasju avastada ning temaga suuri maailma asju arutada.
Mai Voore
õpetaja, tervisemeeskonna liige
Puud meie elus
Metsata maal viib tuul ära niiskuse, tekitab pinnase erosioon, viib ära toasooja, tormist ärme üldse räägigi...
Eelmise Eesti Vabariigi ajal oli iga meeter põllumaad väga hinnas. Siiski said talumehed aru, et kui rajada teede äärde ja talude juurde alleed, hekid, istutada metsapuud, tarbeaiad jne., on see kaudselt suure kasuga. Meie kliimas ei tohiks metsade vaheline ala olla üle 300-500 meetri. Lage laiub aga kohati silmapiirini. See on ju vägev tuulekoridor. Teeme kallist soojendust, kütame koldeid. Sellest suur osa läheb tuulde. Veelgi suurem on inimliku lolluse osa, kui jätame oma tuulekoja ukse kütteperioodil lahti.
On aeg tegutseda. Istutagem asulate ja talude ümber puistud, parem, kui okaspuudega, mis peavad tuult kinni ka talvel. Ka asulate sees majadevahelise ala tuuletõke. Vaadete avamised on lihtsalt raha raiskamine. Võtsid lepad-pajud tuulte eest maha - istuta kuused-männid-tammed asemele, aga ära jäta tühjaks. Puu kaitseb meid alles 20 aasta pärast.
Olen kasvatanud viimased aastad metsaistikuid. Mul on pakkuda suur kogus kuuski, mis metsa enam ei sobi, nüüd on nad ilupuud. Praegu saab need kätte sümboolse hinnaga ja ilm lubab veel ka istutada. Kevadel lähevad need tuleroaks, sest maa on vaja vabastada. On ka kallimad ja paremad potikuused jõulupuuks, mida saab kevadel metsa istutada.
Jõudu tööle!
Kui puude vastu huvi, siis võtke ühendust tel. 53455970 või e-posti aadressil heja@hot.ee
Heino Jäger
“OTSIMAS ISEEND”
Toila Gümnaasiumi tervitus saabuvaks isadepäevaks
Sporditegemine kolib tuppa!
Sügis on märkamatult käes ja sporditegemine kolib siseruumidesse. Tuletame teile meelde, et Voka spordihoonesse on oodatud kõik spordihuvilised. Jätkuvalt on võimalik külastada suurt spordisaali, tõsta raskusi jõusaalis, võimelda ning teha aeroobikat hea treeneri juhendamisel ja mängida mitmeid lauamänge. Selleks, et võimalusi teile paremini tutvustada, on spordikeskusel plaanis pidada oma uue hoone valmimise 5. sünnipäeva.
Toomas Nõmmiste
23. novembril ootame kõiki uue Voka Spordihoone 5. sünnipäevale!
18.15 Võrkpall – Toila vs Naabrid (naabervallad)
19.00 Korvpall – Toila vs Riigikogu
Peale võistlusi ja nende vaheaegadel on võimalik kõikidel soovijatel osaleda mitmesugustel konkurssidel ja panna oma võimeid proovile paljudes mängudes.
Kõikide kohaletulnute vahel loositakse välja mitmesuguseid auhindu ja õhtu lõpetab ÜLLATUS.
No comments:
Post a Comment