Oktoober

Mets kingib oma viimast sügisilu

veel piilub päike läbi pilve pilu

muld kaetud rõske kõduneva vaibaga /.../

Veel piilub päike läbi pilvepilu -

pea hingedeaeg käes ja õhk on vilu ...

(M. Nurme)

Oktoober, va pori- ja viinakuu, hakkab läbi saama ja käes on taas hingedeaeg. See vaikne ja udune aeg, mil tundub, et õhk on rändavate hingede hingeaurust paks. See aeg, mil ehk tavapärasest enam meenutame neid, kes meie hulgast läinud ja meie tegemisi siin all maa peal veel vaid vikerkaare tagant jälgivad.
 

Oktoobrikuud võib meie vallas kokku võtta ka kui meenutuste kuud. Ega asjata öelda, et "selleks, et elus edasi minna, on hea aeg-ajalt tagasi vaadata".
 

Tagasi vaatamiseks sobivad väga hästi vanad fotoalbumid või pildiraamatud. Kuu algus tõi uue raamatu "Toila valla lugude" sarja, sedakorda siis juba kuuenda ja pildiraamatu. Toila valla Hariduse ja Kultuuri Seltsi esimees Bruno Uustal on ära teinud suure ja tänuväärt töö vanade piltide kokku kogumisel ja nende raamatuks vormistamisel. Nagu ta ise ütleb, on ta saanud ühe pisiku Olav Vallimäelt ja Märt Mõtustelt. See tundub üks hea pisik olevat, mille tulemusel järeltulevatele põlvedele midagi alles jääb.
 

Meenutuste tähe all möödus oktoobrikuu ja eriti selle eelviimane nädal ka Toila Gümnaasiumis. Seal võeti kokku viimased 55 aastat, mil Toila kool on tegutsenud seal, kus ta täna on.
 

Kooliga seotud meenutustest valmis samuti raamat, kus endised õpilased meenutavad oma kooliaega ja õpetajaid. Peab ütlema, et päris muhe lugemine on. Jääb üle ainult imestada, kuidas inimesed küll mäletavad nii täpselt neid asju, mis juhtusid näiteks 1962. aastal!? Mis aga kõigist meenutustest kõlama jäi, oli see, millise soojuse ja tänutundega meenutati õpetajaid (keda tõenäoliselt kooli ajal ehk vahel ka kiruti) ja see, et Toila kool on andnud lõpetajatele midagi erilist eluteele kaasa.
 

Siinkohal tahaks tuua välja ühe mitte väga ammuse lõpetaja meenutustest väikese katkendi: „Eesti teadusfilosoof Enn Kasak on oma teoses „Vaba pattulangemise seadus“ öelnud: „Andekas inimene saab väikses koolis parema hariduse kui kombinaadis ning kui laps andekas pole, siis saab temast vähemalt tore inimene.““

Ehk meenub see mõte õigel ajal nendele, kes peavad ühel päeval tegema otsuse gümnaasiumi jätkamise/sulgemise kohta.

Päikest sügisesse!

Lea Rand