Puudel
õitsevad leevikesed
aknaklaasidel
jää.
Kellad
käel, käivad inimesed,
seisma
kellad ei jää,
ei jää
kellad, ei inimesed.
Ei me
peatu, ei näe.
Meie
meeled on ikka keset
minekut
üle mäe.
Puudel
õitsevad leevikesed
aknaklaasidel
jää.
Oh me
tuhanded tähtsad teod,
rabe,
rabelev aeg.
Lennukiteks
maskeerunud teod.
Hirmus
hetkedevaeg.
Üha
rutem! Üha rohkem!
Siis vast
õnn on meil käes!
Peidetud
pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste
lõppu ei näe.
Käime,
möödume, inimesed,
ei
me peatu, ei näe.
Puudel
õitsevad leevikesed
aknaklaasidel
jää.
Puudel
õitsesid leevikesed,
aknaklaasidel
jää...
/P.-E.
Rummo/
Hea
Toila valla lehe lugeja!
Õige
pea saavad raamatu „2012“ kõik peatükid loetud ja aeg on
keerata viimane leht.
Kui
Sa nüüd möödunud aastale tagasi mõtled, siis kuidas Sulle see
„raamat“ meeldis? Kas oli rohkem selliseid peatükke, millele
mõeldes tuleb südamesse soe ja helge tunne, või jääb midagi
kripeldama?
Loodan
ja soovin, et peagi algav aasta toob endaga kaasa vaid rõõmsaid ja
õnnelikke lehekülgi; et selles kiirustavas, meeletus maailmas on
mahti aeg maha võtta ja süüvida iseendasse ning leida rohkem hetki
tegelda südantsoojendavate asjadega; et on aega tähele panna armsat
inimest enda kõrval, märgata õitsevaid leevikesi puudel ja jääd
aknaklaasidel; et iga päev toob endaga kaasa ühe väikese ime, mis
annab hingejõudu ja jaksu elus edasi minna; et Sul oleks tervist ja
rõõmsat meelt; et Sul jätkuks armastust iseenda ja endast nõrgema
vastu; ja et Sa oleksid lihtsalt õnnelik!
Soojade
jõulusoovidega
Lea
Rand
No comments:
Post a Comment