Juuli

Kõnnin Su aias kesk lõhnavaid värve,

   jalge all rohi on päikesesoe;

      süda kui paat mööda tunnetejärve

         libiseb tasa ... Muu maailm ei loe!

            Vaarikad ise on pugemas suhu;

               enese teadmata sirutan käe ...

                  Pilk eksleb sügavas vaikuses, kuhu

                     peale mu enda ükski ei näe.

Kusagil keegi võib-olla on ohus;

   siin, sinu aias oht võimatu näib.

      Linalakk tüdruk luupekseni rohus,

         paljajalu kui lillelaps käib.

            Astun ... Ja seisatan ... Imetlen aralt ...

               Ilu teeb valu, kuid sellist, mist hea ...

                  Nii palju rahu on äkki mu päralt!

Liilialummuses ringi käib pea.

                                                        /V. Osila/