Naisterahva vanus pidi
olema teema, millest kõva häälega rääkida ei tohi. Loodan, et
see, kellest edaspidi juttu tuleb, annab mulle nüüd saladuse
avaldamise andeks!
Eks naisi ole erinevaid
– on ühed, kes on vanad juba 30-selt, on neid, kes vananemisele
iga hinna ja vahendiga vastu hakkavad ja on neid, kes lähevad
aastatega aina paremaks, nagu hea vein.
Usun, et kõik, kes
Helle Astokit tunnevad, nõustuvad minuga, et Helle kuulub nende
viimast hulka.
Ilmselt tuntakse ja
teatakse Hellet nii oma vallas kui ka kaugemal eeskätt tantsu kaudu.
Helle alustas tööd
rahvatantsujuhina 1985. aasta novembrist. Ta on juhendanud igas
vanuses tantsijaid ja praegugi harjutab Helle juhendamisel rohkem
kui sada rahvatantsusõpra, kelle vanusevahe on julgelt 80 aastat.
Alates 2014. aasta sügisest on ta tantsuõpetajaks Voka lasteaia
„NAKSITRALLID” 5-6 aastastele. Helle on heasoovlik ja alati
abivalmis ning pühendunud oma tegemistesse tantsuõpetajana kui
õppijana. Tantsud on ala, mida tuleb tal pidevalt õppida endal ja
siis edasi õpetada teistele, olles ise sealjuures kogenud, kannatlik
ja elurõõmus. Kõige selle kõrvalt jääb tal aega tegeleda ka oma
hobidega – aianduse ja ristsõnade lahendamisega.
Üks paljudest, kes
Helle juhendamisel rahvatantsu harrastab, on Julie Laur. Julie räägib
Hellest nii: „Tean Hellet kortermajas elamisest saati naabrinaisena
ehk siis 33 aastat. Väga nõudlik ja tähelepanelik puhtuse, korra,
vaikuse suhtes....Trepikojas toimetas selle nimel tema abikaasa Otto.
Mõnda aega tean teda
kolleegina ja ühe poja kasvatajana – on meeles kuldne tandem Sirje
Bombega; ikka minu jaoks nõudlik, terav...
Rahvatantsuõpetajana
on Helle alati särav, naerusuine, leebe/kindlasti mitte nõudlik;
hullult tegus, stiilne, krutskitega. Ka tantsudest meeldib meile
õpetada ja esinemist soovitada just kiiksuga tantsudega nt setukeste
"Tii", "Laimajad".
Ta on alati nõus
esinemistes rolli võtma kas tantsijana või üllatajana/ tegelasena.
Suurepärane kaaslane!“
Iga naise elus on suur
osa perel, lastel, lastelastel. Nii ka Hellel. Üles kasvatanud kaks
poega ja lapselapsigi paras pihutäis.
Noorem poeg Mehis
iseloomustab ema: „Ta on rõõmsameelne, nõudlik ja sihikindel.
Samas võib temalt oodata ka päris korralikke krutskeid. Igav juba
ei hakka.“
Lapsepõlvest
meenutab Mehis, et ema õmbles väga palju ning päris tihti
surises köögi laua peal õmblusmasin ja nemad vennaga pidid muidugi
kogu seda loomingut väiksena kandma—poes ju 70-ndatel suurt midagi
ei olnud. „Sellest oli meil vennaga muidugi nii palju kasu, et kui
laiad ülikonnapüksid 80-ndatel enam moes ei olnud, siis sellel ajal
kui ema-isa rahvatantsuga tegelesid, saime meie oma püksid ümber
teha. Pean muidugi tunnistama, et vend oli minust parem rätsep.
Huvitav on see, et ma ei mäleta, et sellest mingit jama oleks olnud
– ju oli kvaliteet piisavalt hea.“
Paljude,
paljude muude asjade seas, mida Helle oma lastele edasi on andnud,
toob Mehis välja kohusetunde ja töökuse. „Ja muidugi tänu
sellele, et vanemad mitu korda nädalas rahvatantsuga tegelesid,
kasvasime ka iseseisvaks. Kuidas see kõik minu lastele edasi saab
antud, seda näitab aeg.“
Pidudel
on tavaliselt Helle koos oma abikaasaga esimene paar põrandal. Kas
tantsupisik on ka lastele edasi kandunud?
„Ega
tantsimine mulle võõras pole, aga otsest nakkust pole täheldanud.
Eks see on vist sellest, et tol ajal Toila keskkoolis oli vahepeal
selline aeg, mil rahvatantsuga ei tegeletud. Küll on aga mul hea
meel, et minu lastel on see pisik veres. Ja arsti poole pöörduda me
ei kavatse.“
Ka pojapoeg Andreas
kiidab vanaema vitaalsust ja energilisust:
„Vanaema Helle on
väga nooruslik ja aktiivne inimene. Leiab aega, et tegeleda
aiatööga, kui ka üles töötada noori tantsupidude jaoks. Tema
energia ei rauge. Vahepeal on temaga isegi raske sammu pidada, sest
tegemisi on nii palju. Ta on mulle selgeks õpetanud rahvatantsu ja
andnud algteadmised peotantsus. Kõige esimene asi, mis Hellega
meenub, on see, et tema eeskujul õppisin selgeks sõrmedega
vilistamise. Ta on väga ainulaadne juba oma energilisuse ja tahtejõu
pärast.“
Kuna kõik on esile
toonud Helle energilisuse ja väikesed krutskid, siis jääbki
lõpetuseks soovida vaid, et energiat ikka jätkuks ja igasse päeva
mahuks ka üks väike vimka. Siis ei ole endal igav ja teisedki
saavad sellest osa. Ei mäleta, kes see oli, aga keegi on öelnud, et
rõõm on nagu parfüüm, mida ei saa endale piserdada nii, et
teisedki sellest osa ei saaks.
Palju rõõmu Sulle,
Helle!
Lea Rand
No comments:
Post a Comment