70 ja mis siis...

Naisterahva vanus pidi olema teema, millest kõva häälega rääkida ei tohi. Loodan, et see, kellest edaspidi juttu tuleb, annab mulle nüüd saladuse avaldamise andeks!

Eks naisi ole erinevaid – on ühed, kes on vanad juba 30-selt, on neid, kes vananemisele iga hinna ja vahendiga vastu hakkavad ja on neid, kes lähevad aastatega aina paremaks, nagu hea vein.

Usun, et kõik, kes Helle Astokit tunnevad, nõustuvad minuga, et Helle kuulub nende viimast hulka.

Ilmselt tuntakse ja teatakse Hellet nii oma vallas kui ka kaugemal eeskätt tantsu kaudu.

Helle alustas tööd rahvatantsujuhina 1985. aasta novembrist. Ta on juhendanud igas vanuses tantsijaid ja praegugi harjutab Helle juhendamisel rohkem kui sada rahvatantsusõpra, kelle vanusevahe on julgelt 80 aastat. Alates 2014. aasta sügisest on ta tantsuõpetajaks Voka lasteaia „NAKSITRALLID” 5-6 aastastele. Helle on heasoovlik ja alati abivalmis ning pühendunud oma tegemistesse tantsuõpetajana kui õppijana. Tantsud on ala, mida tuleb tal pidevalt õppida endal ja siis edasi õpetada teistele, olles ise sealjuures kogenud, kannatlik ja elurõõmus. Kõige selle kõrvalt jääb tal aega tegeleda ka oma hobidega – aianduse ja ristsõnade lahendamisega.

Üks paljudest, kes Helle juhendamisel rahvatantsu harrastab, on Julie Laur. Julie räägib Hellest nii: „Tean Hellet kortermajas elamisest saati naabrinaisena ehk siis 33 aastat. Väga nõudlik ja tähelepanelik puhtuse, korra, vaikuse suhtes....Trepikojas toimetas selle nimel tema abikaasa Otto.

Mõnda aega tean teda kolleegina ja ühe poja kasvatajana – on meeles kuldne tandem Sirje Bombega; ikka minu jaoks nõudlik, terav...

Rahvatantsuõpetajana on Helle alati särav, naerusuine, leebe/kindlasti mitte nõudlik; hullult tegus, stiilne, krutskitega. Ka tantsudest meeldib meile õpetada ja esinemist soovitada just kiiksuga tantsudega nt setukeste "Tii", "Laimajad".

Ta on alati nõus esinemistes rolli võtma kas tantsijana või üllatajana/ tegelasena. Suurepärane kaaslane!“

Iga naise elus on suur osa perel, lastel, lastelastel. Nii ka Hellel. Üles kasvatanud kaks poega ja lapselapsigi paras pihutäis.

Noorem poeg Mehis iseloomustab ema: „Ta on rõõmsameelne, nõudlik ja sihikindel. Samas võib temalt oodata ka päris korralikke krutskeid. Igav juba ei hakka.“

Lapsepõlvest meenutab Mehis, et ema õmbles väga palju ning päris tihti surises köögi laua peal õmblusmasin ja nemad vennaga pidid muidugi kogu seda loomingut väiksena kandma—poes ju 70-ndatel suurt midagi ei olnud. „Sellest oli meil vennaga muidugi nii palju kasu, et kui laiad ülikonnapüksid 80-ndatel enam moes ei olnud, siis sellel ajal kui ema-isa rahvatantsuga tegelesid, saime meie oma püksid ümber teha. Pean muidugi tunnistama, et vend oli minust parem rätsep. Huvitav on see, et ma ei mäleta, et sellest mingit jama oleks olnud – ju oli kvaliteet piisavalt hea.“

Paljude, paljude muude asjade seas, mida Helle oma lastele edasi on andnud, toob Mehis välja kohusetunde ja töökuse. „Ja muidugi tänu sellele, et vanemad mitu korda nädalas rahvatantsuga tegelesid, kasvasime ka iseseisvaks. Kuidas see kõik minu lastele edasi saab antud, seda näitab aeg.“

Pidudel on tavaliselt Helle koos oma abikaasaga esimene paar põrandal. Kas tantsupisik on ka lastele edasi kandunud?

„Ega tantsimine mulle võõras pole, aga otsest nakkust pole täheldanud. Eks see on vist sellest, et tol ajal Toila keskkoolis oli vahepeal selline aeg, mil rahvatantsuga ei tegeletud. Küll on aga mul hea meel, et minu lastel on see pisik veres. Ja arsti poole pöörduda me ei kavatse.“

Ka pojapoeg Andreas kiidab vanaema vitaalsust ja energilisust:

„Vanaema Helle on väga nooruslik ja aktiivne inimene. Leiab aega, et tegeleda aiatööga, kui ka üles töötada noori tantsupidude jaoks. Tema energia ei rauge. Vahepeal on temaga isegi raske sammu pidada, sest tegemisi on nii palju. Ta on mulle selgeks õpetanud rahvatantsu ja andnud algteadmised peotantsus. Kõige esimene asi, mis Hellega meenub, on see, et tema eeskujul õppisin selgeks sõrmedega vilistamise. Ta on väga ainulaadne juba oma energilisuse ja tahtejõu pärast.“

Kuna kõik on esile toonud Helle energilisuse ja väikesed krutskid, siis jääbki lõpetuseks soovida vaid, et energiat ikka jätkuks ja igasse päeva mahuks ka üks väike vimka. Siis ei ole endal igav ja teisedki saavad sellest osa. Ei mäleta, kes see oli, aga keegi on öelnud, et rõõm on nagu parfüüm, mida ei saa endale piserdada nii, et teisedki sellest osa ei saaks.

Palju rõõmu Sulle, Helle!

Lea Rand