Tütarlaps pärliga

 

Ida-Virumaa Kultuuripärli möödunud aasta tegevuste ja kultuurielu edendamise eest sai Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm.

Alustuseks veel kord palju õnne!

Oled oma tegemistega Kultuuripärli auga ära teeninud. Aga kui mõelda üldse pärlite peale, siis kas Sa oled pärlikandja? 

Tänan väga! Olen küll. Mõned pärlid on mulle ka kingitud.

Kas, kui oluline on Sinu jaoks tunnustus, märkamine? Usun, et ükski kultuurivaldkonnas tegutseja ei tee oma igapäevatööd mõttega, et ehk tuleb ühel päeval ka suur tunnustus, aga siiski.

Muidugi on iga märkamine meeldiv. Ma ei võtagi seda tunnustust enda jaoks mitte ainult kui viimase aasta tegemiste eest, mil kultuurielu oli enamiku aastast lukus. Pigem on see kogu 15 aasta tegemiste kokkuvõte, mida oleme Jõhvi kontserdimajas üheskoos teinud. Möödunud aastast saab küll esile tuua seda, et toimus meie pika traditsiooniga suvine „7 linna muusika festival“ ja Ida-Virumaal toimusid kahed suuremad filmivõtted. Tore, et Ilmar Raagi  fantaasiafilmi „Erik Kivisüda“ võtted olid just Toila rannas.

Olen väga tänulik ja rõõmus, et minu ümber on hea meeskond, kellega erinevaid ideid algatada ja arendada.

Näiteks kui korraldasime esimest aastat Toila rannas Muinastulede ööd, siis korjasime eelmisel päeval ise puuskulptuuride ehitamiseks vajaliku heina heinamaalt ja roikad metsa alt kokku. Järgmistel aastatel läks juba lihtsamalt.

Kuidas Sina, Lõuna-Eesti tüdruk, üldse Ida-Virumaale sattusid?

Tulin pärast ülikooli Jõhvi vallavalitsusse arendusnõunikuna tööle 2004. aastal. Esialgu arvasin, et tulen Ida-Virumaale üheks aastaks. Sealt kutsus Aivar Mäe mind tööle Jõhvi kontserdimajja ja siis läks nii põnevaks, et nüüd on märkamatult juba 15 aastat Ida-Virumaal täis.

Miks oli just kultuurivaldkond see, millega otsustasid end siduda? Oleks ju võinud ka õppida näiteks ärikorraldust või avalikku haldust või hoopis juuksuriks või õpetajaks?

Ma olen ülikoolis tegelikult õppinud hoopis keskkonnakaitse instituudis ja ka TÜ-s inimgeograafiat, kus tekkis kirglik huvi regionaalarengu vastu. See on ka üks põhjustest, miks just Ida-Virumaa tervikuna mind võlub. Õnneks sattusin ülikoolis ka professor Juhan Maiste kursustele, kus tekkis suurem huvi kultuuripärandi valdkonna vastu. Kultuuripisiku sain Tartu Mart Reiniku gümnaasiumist (endine Tartu 10. Keskkool). Käisin seal muusika eriklassis ning gümnaasiumis teatrieriklassis, mille raames sain ka balletist algteadmised. Seepärast julgesime ka balletifestivali korraldamise ette võtta.

Jõhvi Kontserdimaja ei ole minu jaoks olnud ainult kultuuriprojekt, vaid paljuski ka regionaalse arengu projekt (kuidas läbi kultuuri toimuvad laiemad muutused regioonis) ja seepärast on see kõik kokku olnud minu jaoks väga paeluv. Väga mitmed suured ja mahukad investeeringud jõudsid Jõhvi pärast Jõhvi Kontserdimaja avamist ja need on tänaseks Jõhvit kui maakonnakeskust ju väga palju arendanud ja muutnud.

Öeldakse, et me kõik tuleme lapsepõlvest. Mida Sina sealt kaasa oled saanud?

Suure armastuse muusika ja kultuurivaldkonna vastu tervikuna. Lisaks koolis toimuvale käis meie pere aktiivselt erinevatel Tartu kultuurisündmustel, (nii kunstinäitused, teatrietendused kui ka muusikasündmused) ning vanemad õed-vennad võtsid mind omakorda kaasa nendele sündmustele, mis neid sel ajal huvitasid. Pereringis on üheskoos palju ka lauldud, paljuski tänu minu insenerist onule, kes õpetas meile tikripõõsaste kõrval Entel-Tenteli laulud selgeks. Kultuuri valdkond on minu jaoks väga loomulik keskkond. Lisaks meeldivad mulle väga need andekad inimesed, kes Eestis kultuurivaldkonnas tegutsevad.

Mis on Sinu jaoks elus tähtis? Mida hindad inimestes?

Peamine on see, et inimesel endal silmad säravad ja nad saavad teha täpselt seda, mida nad kõige rohkem soovivad. Minu jaoks on Ain ja Signe Kiisk oma Pargi Kohvikuga üks imetore näide sellest igapäevasest tegususest Toilas. Ja on väga rõõmustav, et just selliseid inimesi tuleb Toilasse järjest juurde.

Kuidas Sa puhkad?

Viimastel aastatel on läinud kuidagi nii, et puhkan nii metsas kui mere ääres.

Mulle tundub, et oled oma juured Ida-Virumaale ja Toilasse üsna sügavale ajanud. Mis Sind siin võlub? Miks on hea Toilas elada?

Toila oma Pika tänava puidust majadega, kivise ranna ja ajaloolise pargiga võlus mind juba 15 aastat tagasi. See oli ka üks põhjustest, miks rannas Muinastulede ööd korraldama hakkasin.

Muidugi poleks ma siis osanud arvata, et ühel päeval on just siin minu kodu. Toilas on nii palju imelist igapäevaselt meie ümber. Naudin seda, et suvel saab liikuda jalgrattaga.

Palun anna Toila valla lehe lugejatele kolm kultuurisoovitust? Mõni kontsert, teatrietendus, film või raamat...

Viimase aja lugemised on Age Oksa raamat „Liblikalend“ ja Michelle Obama elulooraamat. Mõlemad on minu jaoks huvitavad lugemised. Nad on mõlemad tugevad ja inspireerivad naised, kellel on oma tegemistele suur pühendumus ja selle kõrvalt ka pere. Filmidest oli elamuseks „Meie unistuste talu“, mis näitas väga hästi, kui vajalik on hoida looduses tasakaalu ja kui suur töö see tegelikult on.

Suur tänu, Piia! Jätkuvat sära ja edu Sinu tegemistesse!

Küsis Lea Rand