...
vaid hoopis selles, et nii nagu 130 aastat tagasi pidas Toila rahvas
tähtsaks ise olemist ja ise tegemist, nii on see jätkuvalt tänasel
päevalgi.
Seda
näitas ilmekalt 24. augustil Toila rahvamajas toimunud etendus.
Oma
inimeste näitemängu oli kogunenud vaatama niivõrd suur hulk
rahvast, et vägisi tuli hirm, kas selle vana maja põrand sellele
koormusele ikka vastu peab? Aga pidas, olgugi, et esimene rida oli
peaaegu nö „nina vastu lina“ ja viimane rida püüdis kaasa
elada lausa välisukse juurest.
Kes
eelmisel suvel Merepäevade ajal Toila sadamas mängitud Arboristi
vaatamas käis, see juba teab, et teksti autor ja lavastaja Lembit
Prits oskab kirjutada ja oskab lavastada, seekord nägime, et oskab
ka mängida.
Tänavu
rullusid Toila rahvamajas lahti 130 aasta tagused sündmused seoses
Eesti esimese maateatrimaja ehitamisega. Olgugi, et etendus oli
lahendatud humoorikas võtmes, oli asjal tegelikult sügav mõte sees
ja taas kord sain kinnitust, et ei ole mitte midagi uut siin ilmas.
Lavastajale ja näitlejatele sügav kummardus - selgub, et Toilas on
veel avastamata talente küll.
Tahaks
loota, et see ei jäänud sellel seltskonnal viimaseks
ülesastumiseks! See, et rahvamaja saal teatrihuvilisi ära ei
suutnud mahutada, annab tunnistust ainult ühest, et Toila inimestel
siiski on vaja kohta, kus koos käia!
Kui
vana Abram oleks sel õhtul ülevalt alla vaadanud, küllap oleks
temagi rahule jäänud!
Kohal
käis ja pilte tegi
Lea
Rand
No comments:
Post a Comment