Triatloni maaletooja Aadu Pekk

Päeval, kui meie tänase loo peategelane, Aadu Pekk, asus tööle Vokka Põllumajandustehnika rajoonikoondisesse, kirjutati ajalooraamatusse kuupäev 5. veebruar 1962.

Kas Aadu oskas siis arvata, et järgmised 55 aastat mööduvad siinsamas, seda on tagantjärele raske öelda, aga fakt on see, et siia ta jäi.

Tänavu maikuus 82. sünnipäeva tähistaval Aadul on möödunud aastatest meenutada nii mõndagi ja juttu jätkuks kauemaks. Lemmikteemaks on kindlasti spordijutud. Nendele tuleb ehk ainult siis lõpp, kui filateelia mängu tuleb.

Aga kõigest järgemööda.

Jõhvis sündinud Aadu lapsepõlv möödus Vaivaras, kus isa pidas endises Vorobjovi kõrtsis poodi. Peale Aadu kasvas peres veel kaks poissi.

Lapsepõlv ei olnud kerge, aga ometi meenutab Aadu seda aega heldimusega ja ütleb, et vaestes oludes kasvamine on õpetanud asju ise tegema ja hindama seda, mis on, mitte tagaajama kättesaamatut. Oma esimesed suusadki tegid poisid endale ise.

„Minu „suusakarjäär“ algas 1944.a. hilissügisel, kui olime sõjapaos Järvamaal, Kolu külas. Meie ajutise elamise perenaine leidis sarast 4 m puuprussikese (5x5 cm) ja pakkus meile suuskade aseaine tegemiseks. Veel samal õhtu olid meil kaksikvenna Jüriga meetrised prussijupid viltide all ja esimesed liuglemised õue peal tehtud. Kolu jõeäärsed 5-7 m künkad olid meie lemmikpaigad,“ meenutab Aadu.

Tõelisi suuski sai ta proovida paar aastat hiljem Jõhvi I keskkooli V klassi võimlemistunnis.

Peale Jõhvi keskkooli lõpetamist 1953. aastal viis tee pealinna ehitust õppima. Aadu ütleb ise, et ega ta sel ajal ehitusest suurt midagi ei teadnud, aga sisse ta sai ja see töö on kogu ülejäänud elu ka leiva lauale toonud.

Kui suunamise aeg kätte jõudis, siis oli Aadu see, kes tuli vabatahtlikult Ida-Virumaale ja seda otsust pole ta pidanud kahetsema.

Vokas ootas teda ees huvitav töö, ilus loodus ja inimesed, kes on olnud toeks ja inspiratsiooniks.

Hea sõnaga meenutab Aadu Arno Mitti, pikaaegset Voka EPT juhatajat, kes oli talle moraalseks toeks ja nö isakujuks.

Tööaastatest Vokas on meenutada nii mõndagi, aga eriline sära tuleb Aadu silmadesse siis, kui jutuks tuleb Voka staadioni ehitus.

1980. aastal valmis Vokas parim maapiirkonna staadion, mis oli isegi uhkem, kui Kirovi kalurikolhoosil.

Töö kõrval on Aadu alati ise sporti teinud ning olnud ka paljude spordiürituste pea- või kaaskorraldaja.

„Olles põdenud tuberkuloosi, aasta olnud II grupi invaliidide kirjas, võin raudselt kinnitada, et tegelemine spordiga on mind hoidnud tegijana keskmisest kõrgema eani,“ ütleb Aadu.

„Tänaseks on läbitud üle 50 maratoni ja tuhanded, tuhanded kilomeetrid. Kaunimad elamused olen saanud Voka EPT naistepäeva neljateistkümnelt maratonmatkalt Gorodenkost üle Puhatu soo Vokka ja kahekümnelt Tartu-Elva suusamaratonilt.
Voka EPT maratonmatk oli n.ö. „ prestiizi küsimus”. Seda organiseerisid ja sõitsid „suured juhid” ja nende järelkasv. See kõik ei seganud nautida seda ääretut vaikust ja lummavat ilu, mida pakkus jäätunud Puhatu soo.
1981. aastal osalesin esmakordselt Tartu suusamaratonil. See oli osalemine juba suurel suusapeol. Varahommiklises hämaruses sebisid tuhanded suusatajad. Siin põlesid lõkked,siin määriti suuski, kes võimles, kes tegi jõuharjutusi, agaramad olid juba kohad „kinni pannud” oma suusakoridoris. Mulle oli see uudis ja suur rõõm , et saan osaleda sellise mastaabiga maratonil… ja see läks igati korda. Koht oli 398! Edaspidiseks oli käsi antud ja naljatades vastasin igale küsijale järgmise aasta osavõtu kohta, et see maraton jääb küll ära kui mind seal osalejate hulgas ei ole.“

Foto: Margus Ansu

„Tartu Maratoni maskott“ 2006. aastal. Võistluskostüüm on õmmeldud läbitud maratonide numrbitest, mida on ühtekokku 20.

Spordivõistlused ja nende korraldamine on toonud ka huvitavaid kohtumis. Aadu meenutab 1983. aastal Vokas toimunud spordiveteranide spartakiaadi, kus aukülaliseks oli maadleja, 1936. aasta Berliini olümpiamängude võitja, Kristjan Palusalu. Tema siinviibimist jäi meenutama staadioni servale istutatud tamm ja mehine, olümpiasangarile kohane käepigistus, mida Aadu praegugi veel mäletab.

Ja muidugi ei saa Aadust rääkida ilma triatloni mainimata. Nimelt korraldas 30. juunil 1984 tollane Kohtla-Järve EPT ehitusjuhataja Aadu Pekk Vokas Eesti esimese triatlonivõistluse. Sellel võistlusel oli hilisemaga võrreldes mitu eripära: ebatavaline oli alade järjestus (rattasõit, ujumine, jooks), ka distantside pikkused ei olnud standardsed (rattaga sõideti 200 km, ujuti basseinis 2 km ja joosti 42,195 km).

Esimest triatloni meenutab Aadu ise nii:

„1984. aasta 28. juuni varahommikul kell kolm alustasid Voka endise vallamaja juurest 200 kilomeetri pikkuse jalgrattadistantsi läbimist neli spordifanaatikut: Agu Normak ja Aadu Pekk Vokast, Arvo Tenner Tallinnast ja Olev Marja Põlvast.

Starteriteks ja kohtunikeks olid Voka EPT spordifanaatikud Ave Haan ja Urmas Kuusk. Starti jälgisid kolm Toila küla noorukit. Nemad olid lugenud Eestis seni tundmatu triatloni esmakordsest toimumisest Noorte Hääle rubriigist „Ainult üks küsimus” ja tahtsid veenduda, et „raudse mehe eksam” sel öösel tõesti algab. Tunni pikkuste vahedega järgnesid esimestele startijatele Oivo Selder Vokast, Sulev Marja Põlvast ja Kaarel Schmidt Vokast. Erinevatel aegadel startijatel oli ühine eesmärk rattasõidu lõppedes hüpata Kohtla-Järve ujula basseini, ujuda kaks kilomeetrit ja siis joosta täismaraton ning finiseeruda kõik solidaarselt kella viie paiku õhtul Voka staadionil.

Nii sai Eestis (ja terves Nõukogude Liidus) alguse triatlon. Selgituseks niipalju, et tänased distantsid ja alade järjekord on: ujumine 3,8 km, jalgratas 180 km ja maraton 42,195 km. Peale Voka noorte olid meie üritusest Noorte Häälest lugenud ka Tartu Ülikooli spordimeedikud ning nende brigaad saabus hommikul Vokka. Varem polnud neil sellise suurte koormustega võistlejaid mõõta ja diagnoosida õnnestunud.

Kõik õnnestus. Esimesena staadionile jõudnud Agu Normak sai pärja, parim aeg oli küll hiljem startinud Kaarel Schmidtil. Kella seitsmeks olid kõik seitse alustajat distantsid lõpetanud, meedikud oma proovid võtnud ja esimene võistlus lõppenud.

Nõnda sai alguse triatlon Eestis, mis tänaseks on tõusnud üheks populaarsemaks mitmevõistluse alaks. Kindlasti ei olnud me „raudsemad“ kui sajad fantastiliste saavutustega hiilanud Maarjamaa spordifanaatikud enne meid (Klein maadles olümpia finaalis 12 tundi, Palusalu võitis kaks kulda ühel Olümpial, Ahto sõitis üksinda purjekal ümber maakera...), aga uhke tunne oli ikka küll!“

Spordipisiku on Aadu edasi andnud ka oma lastele – pojad Tiit ja Tõnu on mõlemad spordiusku.

Tiit alustas murdmaasuusatamistreeninguid Vokas Agu Normaku juhendamisel, sai 1990 Eesti MV-l 50 km (klassikatehnika) hõbeda ja 15 km pronksi. On olnud FIS-i tehniline delegaat ning tegutsenud 2002 Salt Lake City ja 2006 Torino tali-OM-il Eesti murdmaasuusatamise delegatsiooni juhina.

Tõnu teeb oma igapäevatööd küll finantsmaailmas, aga spordist ja liikumisest peab lugu temagi.

Oma elule tagasi vaadates ütleb Aadu, et tal on elus väga vedanud. „Olen elu jooksul tangide vahele jäänud, aga sealt alati välja tulnud.“

Aktiivset sporditegemist küll igapäevaselt enam ette ei tule, aga selle kompenseerivad kepikõnniringid koduses Voka metsas. „Ja kui metsa ei lähe, siis lähen „markidesse“. Seal võib kõik ära unustada.“

Markidesse „armus“ Aadu juba 1947. aastal. Kahjuks ei ole esimese 10 aasta kogutut tervikuna säilinud, sest „rumalast peast sai neid esialgu kontoriliimiga kladesse liimitud“.

Teadlik kogumine algas 1953. aastal ja täna hindab Aadu oma margikogu suuruseks ~20 000 marki.

Markidest võiks Aaduga samuti pikemalt rääkida, aga see on juba uue loo teema ja jääb mõneks teiseks korraks.

Lea Rand