Olen oma kutsumuse leidnud ja tore, et seda tööd ka tunnustatakse

Veebruarikuu valla lehes jagasime uudiseid meie vallas elavatest tublidest naistest, kes tänavu vabariigi aastapäeva eel tunnustatud said.

Täna teeme lähemalt tutvust ühega neist. 

Konju külas elav Ida-Virumaa naiste tugikeskuse-varjupaiga juhataja Lilli Andrejev sai vabariigi aastapäeva eel presidendilt Punase Risti IV klassi teenetemärgi.

Praegune, tunnustuse toonud töö ei ole olnud Lilli esimene valik. "Jah, on nii juhtunud, et töötamine on olnud 10 aasta kaupa – agronoom, kirjakandja ja nüüd üle kümmne aasta naiste tugikeskuses. Sinna vahele on jäänud ka mõned aastad vanurite koduhoolekandes, õpetajana keelekümbluslasteaias ja vabatahtlikuna kriminaalhoolduses", loetleb Lilli oma tööelu verstaposte.

Aastal 2010 tunnustas ETKA Andras Sind Ida-Virumaa aasta õppija tiitliga. Oled lõpetanud Tallinna ülikooli Rakvere kolledži sotsiaaltöö erialal. Kuidas jõudsid sotsiaalteemadeni? Mis andis tõuke või ajendas alustada küpses eas õpinguid hoopis teises valdkonnas ja tänu sellele teha kannapööre ka tööelus?

"Arvan, et alguse sai kõik sellest, kui mind valiti Toila Vallavolikogusse, sest olin külas populaarne, abistasin vanureid ja tegelesin Konju Küla Seltsis ürituste korraldamisega. Tundsin, et olen võimeline enamaks. Korda läks ka halvustav suhtumine endise võimuliidu poolt "loll kirjakandja", mis ta volikogus teeb (seda ma nimetan räpaseks poliitikaks). Elu oli enne ülikooli nii rutiinne – olen praegu õnnelik, et otsustasin kõrghariduse omandada ja halli argipäeva värvikaks lõuendiks muutsin. Ma tunnen ennast ühiskonnale vajalikuna, lisaks sellele olen veendunud, et elan, mitte ei võta üksnes ruumi”, tsiteerib Lilli lõpetuseks moodsaid klassikuid.

Milline on Sinu tavaline tööpäev?

"Kõik mu tööpäevad on nii erinevad. Kõik oleneb sellest, kas olen telefoni päeva- või öövalves ja kas viin nõustamist läbi Narvas või Jõhvis. Külastan regulaarselt ka turvakorterites elavaid kliente. Suhtlen omavalitsustega, ohvriabiga, politsei või prokuratuuriga, kellega meil on välja kujunenud väga hea koostöövõgustik. Juhtub ka, et mõni päev on õppepäev või tuleb viibida ümarlaual. Tuleb ette ka olukordi, kus tuleb koristada turvakorterit või hoida klientide lapsi."

Selles raskes töös on kindlasti ka oma päikselised päevad. Mis teeb rõõmu ja toob rahulolu?

"Rõõmu teeb see, kui oleme suutnud naisi vägivallast välja tuua. Kui nende silmad säravad ja nad suudavad jälle elust rõõmu tunda. Rahulolu pakub iga kohtulahingu võit. On väga hea tunne, kui kuuleme tänusõnu naistelt, kes on mingi kohtulahingu võitnud. See on võit kogu meeskonnale."

Kuidas Sa ise puhkad, pingeid maandad?

"Reisin, koostan fotoraamatuid nii reisidest kui ka pere aastaraamatuid. Ka mõnele tuttavale olen fotoraamatuid teinud. Joonistamine ja maalimine on kahjuks jäänud unarusse ja paljud maalid ootavad lõpetamist. See on tegevus, mida ma väga naudin. Suvel toimetan aias – agranoomi kirg saab lohutust."

Kas ja kuidas me kõik saaksime kaasa aidata sellele, et üha vähem naisi/lapsi peaksid abi otsima naiste tugikeskustest?

"Üle 40 aasta tagasi lugesin esimest korda raamatut " Tõde ja õigus". Nüüd, enne kinno minekut, otsustasin selle uuesti läbi lugeda. Mind tabas paras šokk. Selle aja kultuuritaust oligi vägivald – peksti naisi, lapsi ja ka loomad ei jäänud ilma.

Tänapäeval see õnneks enam nii ei ole. Eriti viimastel aastatel on suhtumine lähisuhtevägivalda väga palju muutunud. Kersti Kaljulaid käis meil külas oma esimesel Ida-Virumaa visiidil. Ta tahtis teada, millega me tegeleme ja kes on meie kliendid. Ütles, et on hea õpilane. Hiljem tõstatas president naistevastase vägivalla teema oma aastapäevakõnes − see oli super, et suutsime temani oma sõnumi viia. Peale seda, kui president sellest rääkis, hakkas see teema ühiskonnas üha rohkem kõlama.

Meie kõik saame oma panuse anda sellega, kui me ei aktsepteeri mitte mingit vägivalda ühiskonnas, kui me ei õigusta seda. Igaüks peab võtma vastutuse oma tegude, mõtete ja tunnete eest. Lapsed peavad saama kodus piisavalt kiindumust, armastust ja turvalised piirid, mille raames nad õpivad oma tunnetega toime tulema ning oma käitumist reguleerima. Ainult nii saavad neist täiskasvanud, kes austavad teisi inimesi."

Aitäh, Lilli! Veel kord palju õnne tunnustuse puhul ja jõudu Sulle Sinu raskes ja tänuväärt töös!

Lea Rand