Selgituseks täiskasvanutele, kes nende tegelastega tuttavad ei ole – hatifnatid (originaalis rootsi keeles hattifnattar) on Tove Janssoni muumilugude ühed paljudest tegelastest.
Hatifnatid on pikad, kõhnad, kummituslikud olendid, kes meenutavad pisut pikki valgeid sokke. Neil on ümmargused ilma kaelata pead kahe suure silmaga. Kummalgi keha küljel asuvad neil viis sõrmetaolist moodustist.
Olemuselt on nad vaiksed ja tõsised, nad ei kuule ega saa rääkida, ent see-eest on neil erakordselt terav tundemeel, millega suudavad tajuda ka kõige nõrgemaid maapinna võnkeid. Samuti tunduvad nad olevat üsnagi melanhoolsed.
Hoolimata sellest, et hatifnatid meenutavad on loomuselt pigem loomi, saavad nad alguse seemnetest.
Ent millest on alguse saanud Kaevandusmuuseumis kasvama hakanud „hatifnatid”?
 |
| Foto: Rene Kundla |
Kaevandusmuuseumi juhatuse liige Etti Kagarov selgitab seda sellega, et kui Kaevandusmuuseumi kaevanduskäikudes on lae all rippuvad mineraalidest stalaktiidid tavalised, siis põrandal kasvavaid omalaadseid jääst stalagmiite nii tihti näha ei saa. Kui hästi vaadata ja fantaasial natuke lennata lasta, siis tõesti meenutavad need tagurpidi kasvavad jääpurikad muumilugudest tuttavaid hatifnatte.
Lea Rand
No comments:
Post a Comment