Töö ja hobi käsikäes

Kas teate, kus töötab terve Eestimaa parim aasta maaraamatukogu hoidja? Toilas. Meie Lea. Sellise auväärse tunnustuse saamisest, lapsepõlevest, elust, inimestest, Toilast rääkisime Leaga ning tema mõtted on teile lugemiseks ja kaasa mõtlemiseks.

Mis tunne on tulla hommikul tööle teades, et oled Eestimaa parim aasta maaraamatukoguhoidja? Kuidas hindad sellist tunnustust?

Ega see teadmine eriti midagi muutnud ei ole – enamasti tulen hommikuti tööle ikka rõõmuga. Muidugi on see suur tunnustus ja ma olen märkamise eest tänulik. Olen seda meelt, et iga inimene, isegi kui ta seda endale ja teistele ei tunnista, vajab aeg-ajalt tähelepanu ja tunnustust. Loomulikult ei tee ma midagi selle pärast, et ehk keegi märkab ja tunnustab. Teen seda, mis mulle endale rõõmu ja rahuldust pakub. Kui see ka teistele silma hakkab, emotsioone pakub, kui tullakse hästi õnnestunud ürituse eest tänama – siis seegi on tunnustus, mis annab jõudu edasi minna, uusi asju proovida.

Öeldakse, et me kõik tuleme lapsepõlvest. Kus möödus Sinu lapsepõlv ja mida Sa kodust kaasa oled saanud?

Kuni viienda eluaastani möödus minu lapsepõlv maal, Kohtla-Nõmme külje all, Vitsiku külas. Seda aega meenutan siiani väga sooja südamega. Elasime koos isa vanematega ja minu päevad möödusid koos vanavanematega (ema-isa olid ju tööl ja minust 6 aastat vanem õde käis juba koolis) kodus askeldades. Mulle on tuttavad nii seakartulite keedulõhn, lehma lüpsmine, hommikused ja õhtused piimakurnamised ja piimamannergud kaevus. Mulle meeldis käia koplisse lammastele leiba viimas, kuigi see sai tavaliselt enne lammasteni jõudmist otsa. Kuna meie külas sel ajal minuvanuseid lapsi eriti rohkem ei olnud, siis mängisingi tavaliselt üksi või kõndisin vana-vanemate sabas. Hiljem kolisime Kohtla-Järvele ja kuni keskkooli lõpetamiseni elasin seal, aga kõige helgemad ja eredamad mälestused on seotud siiski maal elamise ajaga. Mis ma kodust kaasa olen saanud? Neid asju on päris palju – vanaemalt ehk selle, et „ära sunni lapsi elama oma valikute järgi, nemad peavad oma valikud ise tegema“, emalt olen saanud vist oma positiivsuse ja usu, et ma saan alati hakkama – ema ei lubanud meil norutada, vaid ütles ikka, et tuleb halva taga head näha. Isa oli meil kodus see rahulikum pool ja küllap olengi temalt selle ka mina kaasa saanud – püüan võtta asju rahulikult, kui tekib probleem, siis tuleb asjadest rääkida, mitte kohe „särinal põlema minna“.

Kelleks tahtsid lapsepõlves saada ja millest unistasid?

Mingeid erilisi unistusi ei mäletagi. Kui me veel maal elasime ja ma üksi oma kujuteldavate sõpradega mängisin, siis tahtsin saada näitlejaks. Hiljem, juba kooli ajal arvasin, et minust võiks jurist saada. Ei teagi, on see nüüd hea või halb, aga ei saanud minust kumbagi.

Kus oled õppinud? Miks valisid just selle eriala?

Peale keskkooli läksin õppima Tallinna Pedagoogilisse Kooli algklasside õpetajaks. Ma ei mäleta, et minus oleks olnud suur soov õpetajaks saada, pigem oli see sel hetkel rohkem ema mõju, kes arvas, et õpetaja töö on üks väärikas amet. Kahtlemata see seda ongi ja imetlen tänaseni oma endisi õpingukaaslasi ja kolleege, kes seda tööd aastakümneid teevad. Minu pedagoogikarjäär algas Toila Keskkoolis ja lõppes sealsamas kaks aastat hiljem. Paarkümmend aastat hiljem asusin uuesti õppima Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse infoteaduse ja raamatukogunduse eriala, millel selleks ajaks juba aastaid töötanud olin. Tundub, et see oli ja on minu jaoks õige – mida aasta edasi, seda rohkem tunnen, et see on mu südameasi.

Milline oli Sinu esimene töö, mille eest raha teenisid?

Minu esimene töösuvi oli peale 8. klassi. Töötasin tollases Jõhvi aiandis krüsanteemide kasvuhoones. Minu töö oli väikeste taimede kastmine, mulla kobestamine, võsude näpistamine...

Mis on Sinu jaoks elus tähtis?

Pere, lapsed, lähedased... ma olen tõeline pereinimene ja olen õnnelik ja rahul siis, kui inimesed, kellega ma nö ühist ruumi jagan, on õnnelikud ja rahul. Sõbrad... mul ei ole neid palju. Kuidagi on kujunenud nii, et igast eluetapist on keegi alles jäänud. Me võime kohtuda kord aastas, aga need kohtumised on sellised, mida tasub oodata. Nad on nagu tähed – kogu aeg neid näha ei ole, aga ma tean, et nad on olemas. Tervis... sellest saan viimasel ajal eriti hästi aru. Isiklik ruum ja aeg... olen küll väga inimestelembene ja päris üksi oleks mul ilmselt väga raske hakkama saada, aga siiski vajan aeg-ajalt aega ja ruumi vaid iseendale. Inimestevahelised suhted... üksteist austavad, hoolivad.

Mis teeb tuju heaks?

Heaks tujuks on mulle väga vähe vaja... olen nagu väike laps, kes vaimustub väikestest asjadest.

Hommikune aknast sisse piiluv päike, leevikesed koduvärava vahtra otsas, hea sõna või naeratus, jalutuskäik mere äärde, armsate inimestega koosveedetud aeg, kohtumised soojade hommikute sarnaste inimestega on vaid väike osa nendest asjadest, mis mulle rõõmu pakuvad. Suurt rõõmu teevad ka meie lapsed - nendest on kasvanud head, hoolivad ja arukad, endaga hästi hakkamasaavad noored inimesed.

Mida hindad inimestes ja elus?

Ausust ja otsekohesust, ma ei armasta selja taga susivaid inimesi.

Tolerantsust ja hoolimist, endast erineva märkamine, tema tõekspidamiste tunnustamine on minu jaoks oluline.

Mis sind motiveerib elus? Kes on Sinu eeskuju sinu elutegemistes?

Kindlaid eeskujusid ei oskagi välja tuua. Isikliku elu poole pealt võin öelda, et mulle on eeskujuks minu vanemad, kes elasid koos pika ja ilusa elu. Mind inspireerivad ja annavad motivatsiooni minu lapsed - ei taha muutuda igavaks vanainimeseks, kellega neil millestki muust peale haiguste rääkida ei ole. Kui töö- ja ühiskondliku elu peale mõelda, siis motiveerivad mind huvitavad inimesed, kellega tahaks kohtuda ja tuttavaks saada.

Millega tegeled vabal ajal meelsasti? Mis on su hobid?

Mingit hobi, millega juba pikka aega ja järjepidevalt tegelenud oleksin, mul vist ei olegi.

Mulle meeldib proovida erinevaid asju, selleks annab hea võimaluse kaasalöömine Toila Loomekeskuse tegemistes. Nende õpitubades osalemine on andnud palju uusi oskusi ja tehnikaid. Võin vist öelda, et paber sobib mu kätte paremini, kui kangas või lõngad. Teen meelsasti õnnitluskaarte ja karpe. Aiatöödega on nii ja naa. Ma ei saa öelda, et koos esimeste kevadiste päikesekiirtega mu sõrmed mulla järgi sügelema hakkavad. Samas seda rõõmu ja rahulolu, mis mind korras aeda vaadates valdab, millegagi asendada ka ei oska. Tegelikult võin öelda, et minu kõige suurem ja pika-ajalisem hobi on minu töö. Väga suurt osa kõigest sellest, mida ma tööga seoses teen, teen nö hobi korras ja rõõmuga.

Mis on ja kuidas sünnib raamatuseljaluule?

Raamatuselja luule (bookspine poetry) idee on iseenesest väga lihtne. Tuleb vaid raamaturiiulist välja otsida ja üksteise otsa laduda raamatud, mille pealkirjad moodustaksid luuletuse. Raamatuselja luuletuste koostamine õpetab tähele panema ja seoseid looma. Minu meelest on see tegevus väga hea moodus näiteks lastele mitteriimuva luule olemuse tutvustamiseks ja seda võiksid õpetajadki kirjandustundides kasutada.

Sinu tutvusringkonnas ja sõprade seltsis on palju kirjanikke, luuletajaid, loomeinimesi – kas sa ka ise kirjutad, luuletad? Kui jah, siis mis inspireerib?

Ilmselt on enamus naisi kunagi plikapõlves proovinud luuleridu paberile panna. Nii ka mina. Jah, mul on tänini alles üks märkmik, kuhu kunagi sai armsale inimesele mõeldes luuletusi kirjutatud. Nii et eks inspiratsioon tuleb enamasti ikka inimestest või hetkedest, mis hinge puudutavad. Praegu iga päev sulge haarama ei sunni, aga eks vahel tuleb ette küll, et mingid read hakkavad kuklas kummitama ja siis tuleb need ära kirjutada.

Kuidas süninvad Sinu poolt korraldatud salongi- ja erisündmuste ideed? Milline sündmus on eriti hinge ja meelde jäänud?

Eks nende ideedega on nii ja naa. Mõni tuleb ise kusagilt nagu luule, teised sünnivad jälle koostöös heade kaasteelistega, mõne näppan kolleegidelt. Üldiselt on raamatukogutöötajad nutikad ja leidlikud, seepärast tasub kolleegide tegemistel silma peal hoida – pole ju mõtet hakata jalgratast leiutama, kui keegi teine on selle töö juba ära teinud. Kui meenutada viimaste aastate tegemisi, mida on endalegi üllatuseks päris palju kogunenud, siis võiks ehk välja tuua ühe suurima koostööprojekti, kus Toila valla Hariduse ja Kultuuri Selts, Kaitseliidu Alutaguse Malev, Voka ja Toila raamatukogud ning Voka Avatud Noortekeskus korraldasid koos Sõja-ajaloo päeva. Hea sõnaga tahaks meenutada kohtumisi Valdur Mikitaga paar aastat tagasi ja Arvo Ihoga alles mõni nädal tagasi. Rõõmu teeb ka see, et 2014. aasta sügisel tööd alustanud Kella Kuue Kohtumiste Klubi on leidnud ühise energia ja koos on tehtud muudki, kui ainult kirjandusest räägitud. „Vanatüdrukute tuur“ ja äsja toimunud Luulesalong on meie endi hingele pai teinud ja loodame, et teisedki on neid nautinud.

Kas on võimalik kirjeldada Toila valla inimesi?

Kas seda üldse teha saab? Kuidas kirjeldada inimest? Liiati siis veel ühe valla inimesi. Aga ma proovin... ma arvan, et Toila vallas on läbi aegade elanud ühed vintsked ja tugevad inimesed - kuidas muidu on nad siin kõrgel, tuulisel kaldal juba aastasadu vastu pidanud. Kuna mul endal on rohkem kokkupuutepunkte olnud just Toila inimestega, siis võin öelda, et nad on mõnes mõttes ettevaatlikud, teistpidi jälle kokkuhoidvad. Selgitan. Kui ma nüüdseks juba 30 aastat tagasi Toilasse elama ja tööle tulin, siis võin öelda, et läks julgelt 10 aastat enne, kui tundsin, et nüüd vist olen omaks võetud. Täna võin öelda, et kui sind juba omaks on võetud, siis omasid hoitakse ja nende eest ollakse valmis vajadusel ka välja astuma.

Millised on Toila inimeste raamatukoguharjumus? Kui palju Toila inimesed raamatute lugemist armastavad?

Kui nüüd natuke „raamatukogu keeles“ rääkida, siis saan öelda, et hõlve ehk siis lugejate protsent teeninduspiirkonna elanike arvust on meil päris hea – peaaegu iga kolmas teeninduspiirkonnas elav inimene on ka raamatukogu kasutaja. Samas näitavad viimase aasta tulemused kahjuks väikest langust nii külastustes kui ka laenutustes. Põhjuseid võib siin olla mitmeid, aga neid ei hakka siin välja tooma. Vaatamata statistikanumbritele võib öelda, et Toila inimesed loevad päris palju ja meelsasti. Teine asi on see, kas meil alati seda, mida vajatakse või soovitakse, pakkuda on.

Millised on käesoleva hetke top 3 raamatud, mida laenutatakse?

Võtsin lahti laenutuste edetabeli ja kui sealt jätta välja õpilaste kohustuslik kirjandus, siis saab öelda, et käesoleva aasta esimese kolme kuu kolm enim laenutatud raamatut on M. Zalite „Viienäpu“, M. Sanderi „Litsid“ ja M. Petersoni „Rist teel“.

Millist 3 raamatut Sina soovitaksid vallaelanikele?

Vot see on üks raske küsimus, sest raamatu soovitamine on väga raske töö. See, mis mulle tundub väga hea, ei pruugi seda mitte olla mõnele teisele ja raamat, mida mina pakkudagi ei julge, võib mõnele inimesele maailma parim lugemiselamus olla. Seepärast panen siia lihtsalt kirja kolm raamatut, mis mind ennast on paelunud ja mida ikka ja jälle võin üle lugeda.

Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints“, Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ ja Viivi Luige „Varjuteater“.

Ja tegelikult ei olegi üldse oluline, MIDA inimene loeb - loeb, et LOEB!

Kas Sul on mõni soov vallaelanikele?

Parafraseeriksin siin ühte salmi. Mida teile soovida, kui teadmata on tulevik? Jääge lihtsaks ja heaks; naerge, kui vaja; nutke, kui pole pääsu; armastage, kui tunnete, et selleta elada ei saa; vihake, kui teate, et teil on õigus ja ärge jätke kasutamata ühtegi võimalust, et olla õnnelik.

Muidugi soovin kõigile tervist, sest kui seda pole, siis pole ka millelgi muul enam tähtsust.

Ja ühe oma lemmiku, Suumani Sassi, sõnadega soovin palju kohtumisi soojade hommikute sarnaste inimestega!

Küsis Kaisa Pukk