Õpetaja suure algustähega

Nii iseloomustab oma endist õpetajat, tänavu Toila valla Aukodaniku tiitli saanud Laivi Voormansikut tema endine õpilane Kaisa-Maarja Pärtel (Jagula).

Kuna me kõik tuleme oma lapsepõlvest, siis alustan minagi lugu Laivist tema lapsepõlve meenutades. (siin ja edaspidi kasutatud Laivi Voormansiku meenutusi raamatust „Toila valla elulood I, 2005)

Laivi lapsepõlv möödus Toila Altkülas, kus ta pere teise tütrena 12. septembri varahommikul 80 aastat tagasi sündis. Lapsepõlvemaastik oma kitsi iluga on jäänud igavesti tema hinge: põlluäärne vesine heinamaa, kevadine suurvesi, kiivitajate kisa, kõrged paplid, kuhu välk pidevalt sisse lõi, õitsev rukis kahel pool põlluvaheteed; kalarand ja saras plekkahjul küpsetatud kalad.

Ehkki vanemad ei olnud kooliharidust kuigi palju saanud, valitses kodus haridust ja lugemist väärtustav vaim. Mõlemad vanemad lugesid võimalusel palju, isa huvitus eriti ajaloost ja geograafiast. Nende jaoks oli laste koolitamine olulisim elueesmärk.

Laivi ütleb, et ainuüksi raamatute lõhn lummas teda ja juturaamat oli ime. Kirjandusteosed, mis talle lapsepõlve meenutavad on Ridala luuletus „Talvine õhtu“, Tuglase „Väike Illimar“ ja Luige „Seitsmes rahukevad“.

Lapsepõlvekodu lihtsus, helid, värvid, lõhnad; ausus ja inimestest hoolimine – neid väärtusi on Laivi endaga kandnud läbi elu.

Peale Toila 7-lk. Kooli lõpetamist asus Laivi õppima Jõhvi I keskkoolis. Algas elu üürikorterites ja ühiselamutes kuni ülikooli lõpetamiseni. Ehkki kooliaeg ja ülikooliõpingud langesid keerulisse ja raskesse aega, leiab Laivi talle omaselt nendest aegadest ikka head ja humoorikat, mida meenutada. Toredaid ja armsaid kaasteelisi, kellega veel tänagi möödunut meenutada, tarku ja huvitavaid õpetajaid, kelle sõnad ja nõuanded veel aastaid hiljemgi meeles on.

„Viis ülikooliaastat muutsid mind täielikult“, on Laivi oma mälestustes kirjutanud. „Tekkisid eluaegsed sõprussuhted, ühtekuuluvustunne koos läbielatud kurbadest ja lõbusatest päevadest, eriline vaimustumine inimestest ja kultuurist.“

Diplomitöö kirjutamine viis kokku ka Betti Alveriga ja seda kohtumist meenutab Laivi nii: „Mäletan hubast Tähtvere kodu, imehead kohvi ja sõbralikku vestlust. Alver tundis huvi Toila vastu, seal oli ta ju suvitanud ja tormisele merele kippunud“ ja lisab, et tänu Alveri luulele hakkas ta esmakordselt tajuma, mis on tõeline luule, milline mõjuvõim on sõnal, kujundil.

Peale ülikooli lõpetamist oli Laivi soov saada õpetajakoht kodule lähemal. Kuna Toilasse vajati just eesti keele õpetajat, siis jõudiski ta kodukohta tagasi ja algas 45 aasta pikkune tee Toila Keskkoolis/Gümnaasiumis.

Tagasi vaadates näeb Laivi kaheksat direktorit, kelle alluvuses oli tal au töötada, kolme keskkoolilendu ja kahte 8. kl. kooli lendu saab ta oma lasteks pidada.

Kui mõelda koolis tehtule, siis õpilaste loomingulisus, loovuse arendamine on olnud Laivi eriline huviala. Sellest on ta saanud tõelist vaimustust ja elamusi. Rõõmu teeb see, et läbi aastate on olnud palju kirjandushuvilisi õpilasi, kellega koos on saanud korraldada erinevaid kirjandusüritusi, loominguõhtuid ja kelle esinemised vabariiklikel olümpiaadidel ja võistlustel on edu ning tunnustust toonud.

Mööduvale vaadates saab Laivi tõdeda, et näeb seal rohkem head, meeldejäävat: sõbralikke abivalmis kolleege, innustunud õpilasi. Ta on õpetanud lapsi ja nende lapsi, ka lapselapsi.

Endised õpilased meenutavad Laivit „Õpetajana oli Laivi range ja korrektne, samas oli ta väga mõistev. Ta oli hea huumorisoonega heatujuline õpetaja, keda võis näha väga tihti naermas ja millegi üle siiralt rõõmustamas. Kirjanduse tunnid olid eriti põnevad siis, kui ta luges klassi ees ette luulet või proosat. Tema ettelugemisoskus oli ilmekas ja nauditav.“

On olnud ka raskeid päevi, kahtlusi, tüdimust ja lootusetust. Aga siis on kirjutanud eliitkooli läinud endine õpilane: „Tunnen Teie tundidest puudust“. See andis uut energiat ja usku sellesse, et see, mis tehtud, on hästi tehtud. Seda on andnud ka paljud teised õpilased, kes olles jõudnud õpingute ja töödega kaugemale, jõuavad sageli ka Laivile külla. Ja Laivi ütleb, et on õnnelik nende sõpruse üle.

Lasengi edasi rääkida Laivi endistel kolleegidel ja õpilastel.

Milline õpetaja Laivi oli?

Kaisa-Maarja Pärtel: „Huvi ja kirega oma ainesse suhtuv ja piisavalt range. Laivi oli kindlasti õpetaja, kes ei piirdunud ainult õppeprogrammiga. Lisaks sellele, et ta andis tõesti väga tugeva eesti keele grammatikabaasi ja tekitas suure huvi kirjanduse vastu, tegeles ta läbi oma ainete väga palju ka väärtuskasvatusega.“

Kristi Kivestu: „Hm... millegipärast meeldisid vist Voormansikule need asjad, mis ma kirjutasin, sestap meeldis tema mulle ka. Eesti keele ja kirjanduse tunnid olid ühed mu lemmikud. Tegelikult olin suhteliselt tagurlik nooruk ja revolutsiooniline ja ka laisk. Ma ei lugenud vist ühtegi kohustuliku kirjanduse nimistusse kuuluvat raamatut (kooliajal) läbi. Aga ju siis Voormansik rääkis tundide ajal neist piisavalt huvitavalt ja põnevalt, et ma suutsin neist õpetaja tehtud "arvustustest" saadud info põhjal kõik tööd ikka ära teha.“

Mehis Astok: „Nagu paljude teiste Toila kooli õpetajate kohta, võib ka tema kohta öelda Legendaarne Õpetaja Laivi Voormansik! Tema keeletundides saadud teadmistega võis hiljem ülikooliajal ühikas enamikel filoloogidel naha üle kõrvade tõmmata. Aga kirjanduse tunde nautis ta ise kõige rohkem. Õnneks oli alati ka õpilasi, kes vajaliku raamatu läbi olid lugenud ning sellega päeva päästsid. Lihtsalt tunnis kaasa töötades ei olnud sugugi lihtne head hinnet saada – oli vaja ikka ise ka raamatuid lugeda. Ja ei aidanud siin ka see, kui sa tema juhendatud etlejate ringis käisid. Ei mingit allahindlust! Üldiselt oli kirjanduse tundides õhk alati emotsioonidest paks – õpetaja suutis ainult talle omasel moel ajastusse kehastudes Balzaci või Sophoklest lahti seletada. Ja Suitsu Kerkokella mäletab vist iga Toila kooli vilistlane.“

Mis tema tundidest eriti eredalt meelde on jäänud?

Kaisa-Maarja: „Just seesama, et ta pakkus palju enam kui õppeprogramm ette näeb. Suurim väärtus on see, et ta andis nii eesti keele kui kirjanduse tundidega eluks kaasa analüüsioskuse, õpetas tekstist kaugemale ja sügavamale nägemist ja mõtlemist. Eelkõige ongi meeles see, et pidime alati arvamust avaldama, mis on mõne raamatu, luuletuse või essee mõte, mis olulisi mõtteid me enda jaoks sealt leidsime ja seda põhjendama. Väga erinev klassikalisest põhikooli ja keskkooli lähenemisest, kus on ainult õiged ja valed vastused. Tihti tõi ta meile analüüsimiseks ka mõne huvitava arvamusartikli ajalehest. Ma arvan tänini, et selline meetod on ühe noore inimese jaoks väga arendav, kasvatab mõtlevaid inimesi ja annab eluks kaasa tänuväärse pagasi loetu mõtestamiseks.“

Kristi: „ Kindlasti ei mõistnud ma tema väärtust õpetajana kooli ajal õiges mahus. Ta oli selline tilk-tilk-tilk meetodil õpetav õpetaja, kes ei lasknud ennast õpilaste tühjast pilgust segada, vaid rääkis innukalt edasi. Muidugi sai ta kütet (nagu inimesed ikka, kui samasuguseid väärtusi kandvate inimestega suheldakse) nendel õpilastelt, kes luuletasid ja kirjutasid toredaid arutlusi kirjanduse ja keele teemadel. Minu meelest oli ta ka tubli tagantutsitaja, et andekad enda töid ka avaldada saaksid. Mina teadsin tema nõrka kohta ja ratsutasin selle seljas kõvasti laisale õpilasele kohaselt. Kirjanditesse pikkisin alati meeliülendavaid looduskirjeldusi ja kui kui sinna läks ka mõni roosasäbruline pilv või kahisev kastehein, siis oli "viis" kindel.“

Endine kolleeg ja hea sõber tänini Anneli Lamp räägib Laivist nii:

„ Kui ma meenutan Laivit kui õpetajat, siis esmalt tuleb meelde ikka puhisev ja mühisev Laivi, kes pärast tunni lõpukella õpetajate tuppa tuhiseb, vihikupaki lauale lööb, käed taeva poole tõstab ja auru välja laskma hakkab. Laivi oli ikka hingega oma töös kinni ja ta sai väga pahaseks, kui tal seda korralikult teha ei lastud. Olgu siis puupead klassipingis või mõistmatud kolleegid.“

Merike Lepsalu lisab: „Laivi võis olla väga emotsionaalne – viskas vihikupaki õpetajate toas lauale ja hõikas midagi tabavat vihikute autorite kohta; võis hetkeks ärrituda, aga see oli hetkeline ja pigem mitte inimeste, vaid rohkem selle peale, mis ühiskonnas toimus, protsesside peale. Kui ta ütles midagi oma tõekspidamiste kohta, siis vaatas nii sügavalt silma, et enda elu tundus sealjuures nii tühine.“

Jätkab Anneli Lamp:

„Milline õpetaja oli Laivi? Selline, keda tema endised õpilased ikka siiani aeg-ajalt külastavad. Käivad kasvõi ainult ukselävel kallistamas, kui Laivi parajasti külalisi ei soovi. Laivi tõmbub vahel endasse nagu üks väike vihane tigu ja ei taha inimestest midagi teada.

Laivi ei ole mingi ninnu-nännu inimene ja ta ei andestaks mulle iial, kui ma siin talle halleluujat laulma hakkaksin.

Kui inimkond jagada kaheks: need, kes armastavad luulet ja need, kes ei armasta, siis Laivi on selles esimeses väiksemas rühmas. Laivi armastab luulet ikka täiega ja kirjandust üldse. Raamatud ongi tema elu.

Kui nüüd selle osa inimkonnast, kes luulet armastavad, veel kaheks jagada: need, kellele meeldib minu luule ja need, kellele mitte, siis on Laivi kindlalt jälle selles esimeses väikeses rühmas. Minu jaoks on Laivi väga eriline inimene – minu kirjanduslik ema. Ta on alati mind kirjutama julgustanud ja ma ei kavatse seda kunagi unustada.

Sõbrana on Laivi väga huumorimeelne ja enesekriitiline. Me ei ole igapäevasõbrannad. Seda väärtuslikumad on need Toilas käigud, kui ma juba kaugelt näen, et Laivi mind uksel ootab. Ja siis me joome ingveriõlut ning räägime ära kõik maailma asjad. Ingveriõlu on meie ühine salakirg.

Ajal, mil me näeme telerist iga päev neidsamu „staare“ igas saates. Ajal, mil elu tundub toimuvat ainult Tallinnas, on väga tähtis mõista, et ka väikeses külas metsatuka taga võib kohata suurepäraseid laia silmaringi ja elava südamega inimesi. Üks neist ongi Laivi.“

Peaaegu iga naise ellu kuulub peale töö ka pere. Tütar Saale on astunud ema jälgedes ja töötab samuti eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Rõõmu teevad lapselapsed Susann ja Mario. Susann ütleb, et vanaema on vist tema elu ja kujunemist kõige enam mõjutanud inimene.

Vastuseks küsimusele „Milline vanaema Laivi on?“ ütleb Susann: „Ma olen vist alati nii-öelda kelkinud sõprade seas, et mul on hoopis teistmoodi vanaema: tingimata ei pea rohima, kui ei ole rohimise tuju ja tingimata ei pea alati süüa tegema lihtsalt söögi tegemise pärast.

Saab teistmoodi ka rõõmu valmistada ja hea vanaema olla. Vanaema saadetud postkaardid ja telefonikõned panevad tundma, et kellelegi vajalik olemine on tõepoolest maailma kõige tähtsam tegevus – nagu ta mulle ühe kingitud märkmiku esikaanele kirjutas. Teeb seda heade ja lahkete sõnade ümberjutustamisega kusagilt raamatust, mida ta parasjagu lugenud on või kunagi luges.

Vanaema on õpetanud, et tuleb tegeleda vaimsete asjadega, pole midagi hirmsamat kui küps inimene. Tuleb arusaajamaks ja targemaks inimeseks saada. Tuleb lugeda ilukirjandust, sest lugemine on ilmselt üks olulisemaid maailmaga tegelemise viise. Ja häid loetud mõtteid tuleb üles kirjutada, sest inimesest endast sõltub, kui palju on ta elus ülevust ja ilu.“

Lõpetuseks küsin veel Susanni käest, mis on tema vanaema jaoks tähtis ja oluline?

„Vanaema on vapustunud heast ilukirjandusest ja headest inimestest. Ta räägib sageli mõnest teda liigutanud heast sõnast või külaskäigust. See on väga ilus, kuidas vanaema märkab lahkeid sõnu ja lähedasi inimesi. Ma arvan, et vanaema elu on tähenduslikult elatud hetkede võrra palju sisurikkam kui nende arv lubaks aimata.“

Raamatud ja lugemine on Laivi jaoks kogu aeg tähtsad olnud. Ta ise on öelnud, et nüüd saab lugeda neid raamatuid, mida kooli ajal polnud aega kätte võtta. Laivi on üks aktiivsemaid Toila raamatukogu kasutajaid ka nüüd, kui tervis enam endal raamatukogusse tulla ei lase. Õnneks on häid abilisi, kes lugemisvara eest hoolitsevad. 2010. aastal toimunud lugemisaastale pühendatud esseekonkursile saadetud essees kirjutas Laivi: „Tõnu Õnnepalu “Paradiis” on kui mälestusmärk kaduvatele küladele. … teost lugedes tuli meelde minu ja õe kurb kivil istumine, kui leidsime lapsepõlve kodupaiga ülessongituna “maaparanduse” käigus. … Raamat, mida olen lugenud kui piiblit kümneid kordi. Norra näitleja ja filmirežissööri Liv Ullmanni päevikuvormis “Muutumine” annab edasi olulisi väärtusi, hindab ja vaeb elu häid ja halbu hetki, teoks tehtud unistusi. Noorele, oma elu alustavale inimesele oleks see raamat kui eluõpetus.”

Olgu see siis siin väike lugemissoovitus Laivi poolt.

Lea Rand