Jah, ajaloos saab ka ise kohal olla!

 

Maailm on täis lugusid uhketest lossidest ja kuldsetest linnadest, mis on tänaseks jäädavalt kadunud. Maailmaimedest ja murrangulistest sündmustest saab lugeda raamatutest või vaadata piltidelt, kuid kas ajaloos saab ka ise olla kohal?

Kutsume teid ajaaugu „VR Toila 1938“ uuele rännakule „Kadunud hiilguse jälgedes“. Ajaaugu „VR Toila 1938“ külastajatelt saadud tagasiside põhjal sooviti väga lisaks söögisaalile näha teisi lossi siseruume. Soovides pakkuda oma külastajatele suuremat kaasatust, viisime sotsiaalmeedias 2020. aasta lõpus läbi küsitluse, millist ruumi eelistaksid meie jälgijad järgmisena virtuaalselt külastada. Valituks osutus lossi suur saal. Et külastajate soovidele vastu tulla, võtsimegi järgmise suure tööna ette Oru lossi suure saali, mis oli lossi esindusruum nii Jelissejevite kui ka Pätsi ajal. Pea aasta kestnud töö käigus oleme kild-killu haaval kogunud kokku suure saali kohta säilinud teadmise.

Lossi esindusruum, suur saal, oli väga detailirohke. Keskkonda iseloomustas äärmiselt rikkalik dekoor, mida ilmestas Vladimir Makovski laemaal. Hetke tabamise meistriks nimetatud Makovski pole eestlastele ehk nii tuntud kui vene publikule, kuid tema puhul tõmmatakse tihti paralleeli eestlastele tuttavama kriitilise realismi esindaja Ilja Repiniga. Aastatel 1882–1894 õpetas Makovski Moskva maali, skulptuuri- ja arhitektuurikoolis. Neil aastatel tegi ta mitu visandit Päästja Kristuse katedraali jaoks, maalis ikoone Borki kiriku ja kabeli jaoks. Ka Oru lossi laemaal oli piibli ainetel. Lisaks hetke tabamisele on kiidetud ka Makovski tööde koloriiti, mis on värvirohke ja rikkalik. Kunstnik kasutas oma teostes sageli sooje värve, seda eriti väiksemate detailide puhul. 1880. aastatel külastas Makovski Ukrainat ning külaelu motiividel tehtud töödes kasutab ta eriti erksaid värve rahvariiete ning looduse maalimisel. Aastatel 1880-1890 hakkas Makovski sagedamini maalima vabas õhus mille tulemusena muutus koloriit õhulisemaks ja pehmemaks ning seda õhulisust oli näha ka Oru lossi laemaalil. Loodame, et meil õnnestus teiste kunstniku tööde eeskujul elustada virtuaalreaalsuses suurmeistri koloriit ja õhulisus.

Saali uhkuseks olid rasked, kõrgelt laest rippuvad kaks kristallist kroonlühtrit. Rahavasuu rääkis, et suursugused lühtrid pärinesid vürst Volkonski majast Moskvas, mille Grigori Jelissejev 1901. aastal ostis ning lasi arhitekt Gavril Baranovskil kaubamajaks ümber kavandada. Lühtrid toodud Orule kaunistama siinset esindussaali. Olgu selle looga kuidas tahes, kuid lillakat valgust peegeldavad kroonlühtird olid tõesti väga hinnalised – ühe lühtri väärtust hinnati 20 000 rublale, mis oli omas ajas tõeline varandus. Vägevad, lillakat valgust peegeldavad kroonlühtrid lummasid ning jätsid peokülalistele sügava mulje ka hiljem, riigi esindussaalis särades.

Kuna meie poolt pakutava ajalooline kogemus on värviline, siis tegelesime eriti palju just selle osaga. Oleme info suure saali kohta kogunud kokku kild-killu haaval. Nägime saali taastamisega väga palju vaeva ja töötasime läbi hulgaliselt materjali. Peale fotode ja arhiivimaterjalide kõrvutasime suurt saali teiste samal ajal Peterburis valminud esindussaalidega ning lootes leida erinevaid dekoorielemente vaatasime läbi lossi arhitekti Vladimir Baranovski mahuka 7-köitelise arhitektuurikogumiku. Oleme uurinud Makovski koloriidi kasutust, töötanud läbi kaasaegsete mälestused ja meenutused suurest saalist 1930. aastate lõpust jpm. Ja ehkki saalist on säilinud mustvalgeid fotosid ja Olev Siinmaa eskiisi tasemel saali sisekujunduse ülevaatlik kirjeldus, oli põhjalikumal süvenemisel väga palju peamurdmist, kuidas erinevad detailid modelleerida, kuidas keskkond lahendada. Alates kroonlühtrite alusraamist ja küünalde täpsest paigutusest kuni saali erinevate dekoorielementide ja parketimustrini välja. Nii näiteks jäi lahendusest välja suure saali parketti katnud uhke vaip, mille mustrist ei õnnestunud meil täielikku pilti saada. Kõik selleks, et tulemus vastaks võimalikult täpselt olnule.

Kui tulla tagasi artikli alguses esitatud küsimuse juurde, siis meie hinnangul aitab just virtuaalreaalsus erilised ja imelised maailmad uuesti ellu äratada ning viib meid ajas ja ruumis rändama, tekitades tunde nagu toimuks kõik siin ja praegu.

Niisiis, äratame selle äärmiselt rikkaliku dekooriga lossi esindusruumi taas ellu! Tulemus on igatahes vaatamist ja kogemist väärt, kinnitavad juba esimesed rännaku „Kadunud hiilguse jälgedes“ külastajad.

Ootame augusti lõpuni ajarännakutele iga päev 11-18. Vaata lähemalt blueray.ee.

Egle Rääsk