Noorte purjetamisest Toila vallas

 

Toila valla noorte purjetreenerina soovin vallaelanikele anda lühikese ülevaate purjetamise kui huvitegevuse hetkeseisust. Ca 30 km pikkuse rannajoonega vald on vaikselt merele avanema hakanud ning üha enam noori ning nende vanemaid jõuab just noorte purjetreeningute läbi mere äärde sadamasse. Lapsevanemate purjetrennidega alustamine, mille järele on samuti suur nõudlus, seisab sobivate treeningpaatide puudumise taga. Ometigi on huviliste arv juba paarikümne juures. Aga nüüd noortest

20.-25. juulil väisasid 12 vaprat Toila valla noorpurjetajat Saadjärvel toimunud Eesti Optimist Klassi poolt korraldatud purjelaagrit, mis lõppes LHV karikasarja IV etapiga. Sarnaseid suvelaagreid on Saadjärvel korraldatud juba üle kahekümne aasta, nüüd küll treenerina, kuid noores eas olen osalenud neis isegi. Treeniti kaks korda päevas, kuid aktiivseid tegevusi jagus laagris kuhjaga - mängiti meeskonnamänge, ujuti, sõuti SUP-lauaga ja kajakkidega. Kokku osales laagris 70 purjekat, kes jagati treenerite otsuse järgi kuld- ja hõbefliiti.

Laagripäevad olid pikad ja tuulised. Kõige suurema sammu tegid neli mudilast, kes alles kolm nädalat varem olid Voka tiigilt merele treenima kolinud. Olgu teadmiseks, et kõige noorem grupp alustab oma purjeteed esimeses järgus Voka tiigil, kus on selleks sobilikumad tingimused. Ületati hirme ning pandi end proovile võistlusolukorras. Nähes neid mudilasi vapralt vastu pidamas, hea sõidu lõppedes naeratamas, annab mulle kui treenerile nii jõudu kui indu juurde. Tunnen, et liigume õiges suunas. Treenerina saan ise kogemusi ning iga-aastaselt on lihtsam neid teadmisi pisematele edasi anda.

LHV karikasarja IV etapi võistlused algasid reedel mõõdukas tuules, mis küündis puhanguti 8-10 m/s. Maha peeti kolm võistlussõitu. Laupäevaks olid tuuleolud muutunud ning hommikused stardid tuli sootuks edasi lükata. Pealelõunal tõusnud tuul võimadas järvele minna ning teha 4 võistlusstarti. Kuna viimasel laagripäeval valitses täielik tuulevaikus, otsustasid kohtunikud võistluse lõpetada.

Kokkuvõttes saavutas kuldfliiti grupis tubli teise koha Marcus Okas, kes on stabiilseid tulemusi näidanud terve hooaja vältel. Kuid kiidusõnu jagub kindlasti kõikidele teistele lastele, kes pidid kohati ka mõru pilli alla neelama ja vigadest õppima. Sportlikust ambitsioonist on paljudel veel puudus, kuid oskuste arenemisega tekib ka see.

Augustikuu teisel nädalavahetusel oleme lastega taas võistlustules, seekord Hiiumaal Orjaku sadamas, millele järgneb 21. augustil kohalik regatt Toilas. Lisaks oleme osalenud juba võistlustel nii Pärnus, Narva-Jõesuus kui Hara sadamas. Hetkel käib trennides enam kui 25 last, kes on jaotatud kolme grupi vahel. Kohaliku Omaalgatuse Programmi (KOP) toel saame sügiseks soetada purjetreeningute simulaatori (vastava seadme), et hooajaväliselt oleks võimalik tegevusi mitmekülgsemaks muuta. Sarnane treeningseade on hetkel olemas vaid Kalevi Jahtklubis Pirital ning on end selgelt õigustanud.

Virumaa kohalike ettevõtjate toel loodame lähitulevikus soetada veel viis Optimist-klassi purjekat, vastav üleskutse on ka käesolevas lehes. Täiendavate paatide soetamise järel saame tänase nõudluse ilusti rahuldatud, st saab välistatud olukord, kus lapsed peavad trennis oma korda ootama ja paate omavahel vahetama. Iga vee peal veedetud minut kasvatab nende enesekindlust ning annab kogemust.

Samuti tegeleme sellel suunal, et oleks neile noortele olemas jätkuklass. Optimist-klassile järgneb Zoom-, millele omakorda Laser-klass. Püüame hoida lapsi võimalikult kaua purjetamise juures ning ootame ka trennidesse noori väljastpoolt Toila ja Voka alevikku. Transport on küll eraldi väljakutseks, kuid lapsevanemate vahel kombineerides leiab ka transpordi küsimusele kindlasti lahenduse.

Sadamakaptenina on mul aga hea meel, et noored toovad sadamasse elevust, mis nakatab ka nende vanemaid. Tulevikus, kui tekib võimalus vastavad alused soetada, alustame purjetreeningutega, kuhu on oodatud ka täiskasvanud. Tihtilugu levib vale arusaam, kus sadam teenindab vaid jõukamaid jahiomanikke ning et üldsusel sellest suurt kasu pole. Mina aga kõrvutan sadama arendamist mistahes staadioni või spordisaali investeeringuga, mille puhul ei teki kahjuks kunagi arutelu, kas meile on seda vaja või mitte. Nii on ka sadam kogukonna südameks, kuhu käivad kokku nii noored kui vanemad, nii kohalikud kui ka meie külalised.

Veiko Simm

purjetreener