August 2009

Amatöörfilmimeeste kokkutulek

25. juulil toimus Toilas, Lia Rannamäe koduaias, Eesti Põlevkivi ja keemiakombinaadi “Kiviter” liikmete (veteranide) kokkutulek, millega tähistati amatöörfilmimeeste stuudio asutamise 45. aastapäeva.

Toilaga on seotud mitu stuudio liikmete vändatud Toilat ja Aluoja juga tutvustavat filmi. Neid on näidatud ka koduvabariigist kaugemal – Riias, Vilniuses ja mitmes teises endise NL linnas.

Toilast sai alguse ka Jaak Eelmetsa, kes tollal töötas kalurikolhoosis fotograafina, filmioperaatori tee. Meie stuudios sai filmipisiku külge ka koolipoiss Mait Mäekivi, keda täna tunneme tunnustatud filmioperaatorina. Mait on osalenud selliste filmide, nagu Õnne 13, Stiilipidu, Mina olin siin, Meeletu, Vanad ja kobedad loomise juures. Praegu on ta seotud järjekordse filmiga ega saanud seepärast kokkutulekul osaleda, kuid vaatamata sellele saatis ta kokkutulekule südamliku tervituse.

Stuudios loodud filmid kaevurite töödest-tegemistest ja põlevkivimaa elust on antud Põlevkivimuuseumi arhiivi.

Kokkutulekul meenutati manalateele läinud liikmeid, vaadati filme kunagistest tegemistest ning meenutati möödunud aegu.

Toila malev

20.-31. juulini pakkus 15 Toila valla noorele tööd ja vaba aja veetmise võimalusi Toila valla laste töölaager. Laagri eesmärgiks oli arendada noortes hoolivust ja armastust oma kodukoha vastu koduümbruse korrastamise kaudu. Ühised tegevused ja üritused aitasid sisustada noorte suvevaheaega, andsid võimaluse teenida raha ja hoida end pahandustest eemal.

Laagriprojekti läbiviimise üheks põhjuseks oli noorte endi algatus. 2008.a. suvel osalesid Toila noored koos Jõhvi valla noortega ühises töö- ja puhkelaagris ning neile meeldis see väga. Noored tahavad omavahel suhelda ka väljaspool kooli ja kodu ning selline projekt annab selleks suurepärase võimaluse.

Ühes vallas elavad noored, ühes koolis õppivad noored – koos tegutsemine väljaspool perekonda ja kooli liidab neid kokku hoopis uutmoodi. Paneb oma kodukohale vaatama hoopis uue nurga alt. Korrastades oma kodukoha erinevaid paiku kasvab noortes hoolivus kodukoha ja inimeste suhtes, kes elavad nende naabruses. Koos töötamine ja hiljem ka vaba aja sisukas veetmine arendab tolerantsust, koostöö oskusi ja meeskonnatunnet.

Oluline on ka tehtud töö eest saadav tasu. Oma kätega tehtud töö eest saadud rahal on hoopis teine väärtus, kui ema-isa käest saadud taskurahal. Seda käes hoides hakatakse mõtlema ka vanemate töödele ja tegemistele, perekonna sissetulekutele ja väljaminekutele. Oma teenitud raha on hoopis suurema väärtusega ja seda ei kulutata nii kergekäeliselt - hakatakse mõtlema, kas mul ikka on seda asja tarvis või lihtsalt tahan seda endale hetkeajendil soetada.

20.-26. juulini tegutsesid malevlased Toila Gümnaasiumi territooriumil korrastades haljastust ja koristades kõrvalhooneid sinna kogunenud mittevajalikest asjadest.

27.-31. juulini töötas malev Pühajõe kalmistul, Pühajõe kiriku juures ja Voka rannas – tehti heakorratöid, puhastati ja korrastati kalmistu müüri ja kiriku ümbrust, Voka rannas tehti suur töö ära puhastades ranna-ala sinna kogunenud “kultuurikihist”.

Vaba aeg sisustati väga erinevate ettevõtmise, ekskursioonide ja kohtumistega.

Käidi jalgrattamatkal Valaste joa juurde, külastati Kohtla kaevandusmuuseumi, käidi Toila Tallides ratsutamas ja jaanalinnutalus.

Kõige meeldejäävam oli vist 24-tunnine ellujäämiskursus. Lapsed said metsas onne ehitada ja õppida mida teha siis, kui oled metsa ära eksinud. Mida süüa ja kuidas sooja hoida. Eriti kasulik kursus, sest mitte keegi ei saa kunagi kindel olla, et tema ära ei eksi. Samuti pakkus lastele lõbu Toila Termide ja Laagna veekeskuse külastus.

Kodukandi tööstusega saadi tuttavaks ekskursioonil Viru Kalatööstusesse.

Omaette elamus oli ka kaatrisõit merel, mis andis suurepärase võimaluse heita pilgu kodule suure vee pealt.

Sportlikele ja aktiivsetele tegevustele vahelduseks kohtuti ühel päeval Toila seltsimajas psühholoog Ene Jõemägiga, vestlusteemaks oli seksuoloogia.

Pidulik maleva lõpetamine toimus Jõhvi Bowlingus ja kokkuvõtted tehtud tööst, õpitust ja uutest kogemustest tehti Toila seltsimajas.

Planeeritud korrastustööd said edukalt teostatud. Koolimaja pööning ja keldriruumid on seal juba aastaid töökaid kätepaare oodanud katkistest ja kasututest asjadest puhtaks tehtud. Malevlased on rahul koos tehtud töö tulemustega ja uute sõpradega, kooli personal tunneb rõõmu laste poolt tehtud tulist tööst, noorte suhtumine koolimajja, kui eakasse ja väärikasse asutusse on muutunud märgatavalt lugupidavamaks ja hoolivamaks.

Pühajõe kalmistu ja Pühajõe kiriku korrashoidjad on noorte malevlaste poolt tehtud korrastustöödega rahul. Muutunud on ka malevlaste endi suhtumine nii kalmistutesse, kui ka kirikutesse.

Märgatavalt on paranenud noorte omavaheline suhtlemine, suurenenud on tolerantsus. Aktsepteeritakse rohkem erinevusi, on õpitud rohkem kuulama ja kuulma.

Malevaga jäid rahule ka noored. Alguses küll pisut viriseti, miks nii palju tööd peab tegema, aga lõpuks jäädi ikkagi rahule.

Kui järgmiseks aastaks plaane teha, siis võiks laagri korraldamist arutada ka lastega, küsida, millega nemad tahaksid peale tööd tegeleda.

Samuti oleme arvamusel, et järgmisel aastal võiks selline laager isegi pikemalt olla – mitmes vahetuses, et võimaldada rohkematel noortel sellest osa saada.. Samas võiks laagrikasvatajad olla ka noormehed, sest poisid vajaksid natuke rohkem karmi kätt.. Poistel peaks olema juures keegi meesterahvas, siis nad teevad rohkem ja korralikumalt tööd. Seda oli näha Vokas, kui käisime staadioni korrastamas. Seal näitas meesterahvas ette, mida lapsed tegema peavad. Poisid olid kõik kohe viisakad ja korralikud. Isegi mõni selline poiss, kes eelnevatel päevadel eriti tööd teha ei viitsinud, sai tööga hakkama.

Meie arvates oli sellise laagri korraldamine väga hea idee. Lapsed said õppida töö tegemist, teistega suhtlemist ja said kodust eemal olla. Usun, et ka vanematele oli selline laager kergendus – sel ajal ei pidanud nad mõtlema, kus nende laps on ja millega ta tegeleb.