Valimised on selleks korraks läbi
Tänaseks on Toila valla uus volikogu esimest korda kogunenud ja ilmselt ka volikogu esimeeski valitud. Sellega on tõmmatud joon alla käesolevatele kohalike omavalitsuste valimistele. Meie valla volikogu valimised võitis senise vallavanema Tiit Salvani poolt juhitud valimisliit “Valla Heaks”. Olen täiesti veendunud, et kaotajaid nendel valimistel polnud. Oma valiku tegi üle 62% valijatest. Meenutan, et eelmistel valla volikogu valimistel osales 54% valijatest.
Valimisliit “Valla Heaks” tänab kõiki Toila valla inimesi, kes osalesid meie tuleviku vallaelu kujundajate valikul. Heameel on tõdeda, et meie vallas elatakse hästi. Valdavalt toetati praegust vallavalitsust. Kui inimesed on rahulolematud, siis valitsused saavad reeglina vähe hääli.
Mida ja keda siis ikkagi valiti? Kohaliku omavalitsuse volikogu valimine on terminina küll õige, kuid mitte kõige täpsem. Sisuliselt valisime peale volikogu ka vallavalitsuse. Väikese segaduse tekitab siin eraldi termini puudus selle vallavalitsuse kohta, kes igapäevaselt vallarahvast teenindab ja selle vallavalitsuse kohta, kes kord nädalas koguneb ja vallaelu puudutavaid otsuseid vastu võtab. Esimesena mainitud vallavalitsus on palgaliste töötajate kogu, kes alluvad otseselt vallavanemale ja on organisatsioonina vallarahvale enam tuntud. Teisena mainitud vallavalitsus poliitilise organina moodustab niinimetatud juhatuse, kes koguneb tihedamalt kui volikogu ja tegeleb valla juhtimisega volikogu istungite vahelisel ajal. Piltlikult öeldes on volikogu ettevõtte nõukogu, vallavalitsus on ettevõtte juhatus ja vallavanem juhatuse esimees. Täpsemalt määratleb nende ülesanded ära valla põhimäärus.
Mõned mõtted ka valimiste tulemustest. Vähem hääli said niinimetatud ühe teema nimekirjad. See ei tähenda, et tõstatatud teemad poleks tähtsad. Valimisliidu “Voka” kommunaalteema on kahtlemata oluline. Eks näis, kas neil on ka julgust kommunaalprobleemidega rinda pista ja lahenduste eest vastutada. Keskerakonna spordilembelisus on samuti ainult kiitust väärt. Valimisliit “Ühtne Vald” aga ilmselt ei suutnud veenda valijaid, et nad ei esinda ainult Toila SPA Hotelli huve. Ühe, olgugi suurepärase, ettevõtte eest seismine ei sisenda piisavalt turvatunnet üldsusele. Valimisliit “Valla Heaks” valimisplatvorm osutus kõige laiapõhjalisemaks ja seetõttu sai ka see valimisliit kõige rohkem poolthääli. Meid toetasid nii Toila kui Voka elanikud, samuti väiksemate külade valijad. Järgneval neljal aastal püüamegi võrdselt silmas pidada kõikide vallakodanike huve, tegeleda kõikide probleemidega.
Joel Guljavin
Mul on vedanud, et töötan kunstikoolis, kus õhkkond on vaba ja loominguline. Grupid on väikesearvulised ja nii saan iga lapsega vahetult tegelda. Sellises pisikeses kollektiivis on ka ühtekuuluvustundel lihtsam tekkida.
Võib arvata, et huvikooli tulevad eriti andekad lapsed, kuid see ei ole reeglina nii. Tihti on esimesel kursusel õpinguid alustanu täiesti keskpäraste või lausa nigelate võimetega. Sellest ei ole midagi, kõike hakataksegi siin ju alles õppima. Olen tähele pannud, et tihti astuvad meie uksest sisse ka sellised lapsed, kes mingil moel teiste poolt tõrjutud on. Tõenäoliselt saavad nad siin sukelduda oma maailma, mis arvatavasti kardinaalselt erineb sellest rutiinsest igapäevamaailmast. Kuid lapsed on julmad ja kipuvad üksteist kiusama ka meie koolis. Alguses, sest teen kõik endast oleneva selle välja juurimiseks. Selgitan neile inimliku käitumise põhitõdesid, õpetan õigeid väärtusi hindama. Kui nagunii on kõikjal me ümber vähe mõistmist, usaldust, sallivust, hoolivust, siis meie ise võime kujundada oma koolis õhkkonna, milles on mõnus ennast loominguliselt väljendada. Siia tullakse vabatahtlikult, seda vabadust tunnetades tehakse ise valikuid ja sellepärast on ka õpetajal lihtsam ennast mõistetavaks teha. Ka nakatava eeskujuga on võimalik palju korda saata. Eelkõige on aga vaja lastesse kui isiksustesse suhtuda, neid märgata ja tunnustada.
Suurte koolide suurtes klassides ei ole võimalik laste igapäevaprobleemidesse süüvida, kuigi peaks, sest väikseimgi pisiasi, mis võib teha muret ja ootab südamelt ära rääkimist, on omanikule nii-nii tähtis. Paljudki käitumisprobleemid tulevad tähelepanuvajadusest. Mul on olnud kogemus üle kooli tuntud paha poisiga, keda lapsed ka kunstikooli ruumidesse kartsid lasta. Selgitasin siis neile, et halvaks arvatu võib lähemal vaatlusel ja vahetul suhtlemisel äärmiselt huvitavaks isiksuseks osutuda. Nii ka oli – andsime kord temalegi paberi ette ja nii toredat tundi vaat et polegi pikka aega olnud. See poiss oli oma suure lugemuse tõttu suuteline meile lahti seletama paljusid huvitavaid asju alates unenägudest ja lõpetades vikerkaare ning virmalistega.
Õpetajana olen olnud ka usaldusisiku rollis ja pidanud mõnikord korvama lapsevanemate tegematajätmisi. See on tunnetatav, kui ligidale teise hingele võib minna. Kord rääkisin oma suurele kõrgelt koolitatud pojale, et lapsed on mind vahel kogemata emmeks kutsunud. Tema ütlemist mööda olevat see suurim tunnustus õpetajale, kui lapsel nii hea olla on, et ta ära unustab, kus on ja kelle seltsis. Kui õpilased kodust vähe toetust saavad, siis peab kuskil keegi olema, kes nad ära kuulab, nõu annab või mõnegi kahtlase mõtte maha laidab. Kõige paremini kasvatavad inimesehakatist aga head mõtted, head tunded. Siis nad avanevad, tekib meeldiv küünarnukitunne ja neil on lihtne mõista teisi ning avastada ennast.
Kunstiõpetajana tähtsustan ainet, mida õpetan. Maailm me ümber on rikas helide, värvide ja vormide poolest, kuid tihti käime selles maailmas kinnisilmi. Siis peabki olema keegi, kes pöörab tähelepanu, näitab näpuga, seletab.
Ka meie koolis on õppekava, mida peame järgima. Tihti on vaja joonistada igavana tunduvaid natüürmorte, sest joonistamisoskus on teatavasti kõige alus. Soovitatakse isegi iga tundi joonistamisega alustada, et käsi lahti läheks. See on nagu viiulimäng, mis nõuab pidevat harjutamist ning võib rutiinselt igavgi tunduda sellele, kellele haprad-arglikud või jõuliselt kindlad jooned paberil midagi ei jutusta.
Kaugeltki kõik, kes meie uksest sisse on astunud, pole siia pikemaks püsima jäänud. Vägisi ju kedagi ei õpeta ja huvid muutuvad ajapikku paratamatult. Seda rõõmsam olen, kui kooli vilistlased külla tulles nostalgitsevad: „Siin sinu juures on nii hea olla ja ikka hõljub õhus see mõnusalt tuttav kunstikooli lõhn.” Ja neid tulijaid on. On ka lihtsalt kaugelt oma elu pealt tervituste saatjaid, aga nad meenutavad, et tahtsid tulla tundi, et mitte ilma jääda uuest kogemusest, uuest „ahaa-elamusest”.
Mul on vedanud, et olen kunstiõpetaja väikeses huvikoolis. Sellise kooli olemasoluvajadust tunnetavad eelkõige asjaosalised. Teistele kaugelt vaadates ei pruugi see korda minnagi. Mul on hea meel et meie kandi lastel on koht, kus end teinekord tühjaks laadida saab. Ja kui see „pildi sisse minek” laseb nii mõnegi pahanduse või mure selleks korraks unustada, oleme oma missiooni täitnud.
No comments:
Post a Comment