Mudilaste tantsupidu „ Kodupäike“ Viimsi Vabaõhumuuseumis

Olen juba aastaid otsinud kaaslast, kes tuleks minuga rahvatantsu tantsima. Ja tänud, mitte Jumalale, vaid Toila Lasteaia Naerumeri õpetajatele selle eest, et meie laps on tantsida saanud. Nimelt toimus 09.06.2012 Viimsi Vabaõhumuuseumis Märt Agu eestvedamisel esimene üle-Eestiline eelkooliealiste laste tantsupidu „Kodupäike“. Naerumere lapsed olid ainukesed Ida-Virumaalt.

Nii nagu tantsupeole mineku puhul ikka, eelnes sellele põhjalik harjutusperiood ja ka ülevaatus.

Peokohta tuli minna juba varakult, sest tantsupeo mitte vähem oluline osa on proovid. Mudilased tantsisid väga hästi. Hea rahvatantsu tunnuseks on kerge jalg. Tantsu ajal ei olnud kuulda isegi mitte kummiku loksumist, sest vihma oli sadanud korralikult ning maa märg. Lapsed andsid proovis endast parima ja seda kaks korda järjest. Enda lapsel tundus küll, et üks jalg on puust ja teine põlvest kange, kuid kuna see kõik oli ühes rütmis Rõõmukillukeste tantsuga, siis oli päris ilus vaadata. Usun, et pea igaüks meist on lapsena sama teinud - kand ja varvas... Naerukillukesed sirutasid tantsu ajal käsi päikese poole vaheldumisi kükiga sellise kiirusega, et tekkis küsimus, kas ise nii vahva tantsuga koos teiste lapsevanematega sünkroonis hakkama saakski.

Lapsi lõbustasid kostümeeritud koer, kass, sebra, konn jne. Jagati jäätist ning oli avatud telk joonistamise jaoks.

Tantsupeo rongkäigu osas ei tekkinud seekord isegi küsimust, kas ilmaolud võimaldavad seda või mitte. Kõik lapsed rebisid ülihoolitsevate vanemate poolt selga antud soojad jakid pealt, et uhkem ja ilusam välja paista. Ja seda nad olid, sest lastel olid seljas vahvad rahvarõivad või rahvuslikus stiilis riided, ning tantsupidu võis alata.

Naerumeri marssis rongkäigus nagu superstaar, sest lastevanematest turvajaid oli iga sammu peal iga lapse kohta rohkem kui üks.

Peale rongkäiku oligi vanematele esimeseks ülesandeks tekid kiiresti ette antud pesapaika lastele alla panna, enne kui väiksed tantsijad murule viskusid. Kõik olid sõbralikult kobaras oma tantsujärjekorda ootamas. Meie laps on hea unega ja ühtlasi tugeva närvikavaga. Ta jõudis peale rongkäiku väikse iluune teha, tantsuajaks virguda ning siis uuesti uinuda, et ühistantsu ajaks jälle ergas olla. Kuna tegemist oli mudilastega, siis sai laval esineda iga väike kollektiiv oma soolotantsuga. Paljud tantsud olid nagu lavastused kostüümide ja jutustusega, mis kõigile teada-tuntud nagu näiteks Nukitsamees. Tantsiti meile kõigile armsaid rahvatantse, milles ei puudunud see miski, mida me kõik oleme tundnud laulukaare all e. tantsurõõm, rahvuslikkus ja ühtsustunne. Usun, et igaüks oli uhke oma lapse ja õpetajad uhked oma rühma üle.

Eesti rahvatants on Kaerajaan ning seda tantsisid tantsuplatsil ühiselt lõpetuseks kõik mudilased. Kaerajaani tantsu ajal toimus tantsurühmade tänamine, keda kokku oli 20 s.h. Viimsi õpetajate rühm, kui mudilaste tantsupeo idee autor. lmselt kargas Kaerajaan meie mudilaste hulgast 20 korda järjest välja kaema. 

Tänud õpetajatele, Siljale ja Triinule, kes otsustasid lastega tantsupeole minna, õpetasid neile tantsud selgeks, organiseerisid esinemisriided, tellisid bussi ja sõitsid Tallinnasse ning tantsisid lava ääres või laval koos mudilastega. Ja tänud väiksele Toila valla lapsevanemate kogukonnale, sest tänu neile sai ka meie laps tantsupeole – üksi rahvatantsu ei tantsi.

Andra Pärnamäe

Robini ema